Ahvenamaa – suvi 2007
Järjena eelmiste aastate autoreisidele tekkis juba eelmisel suvel Saksamaalt naastes mõte veeta üks „autovaba“ suvepuhkus.
Autovaba tähendab seda, et autoga ei sõida. Ja kui autoga ei sõida, siis sõidame näiteks jalgrattaga. Ja kui juba jalgrattaga sõita, siis ilmselt Ahvenamaal. Lihtne ju J.
Mõeldud – tehtud. Rattareisi eel tuli teha autoreisist mõnevõrra erinevaid ettevalmistusi. Jalgrattad olid küll kõigil olemas kuid vaid sellest ei piisa.
Erineval (pea-aegu) kõike mahutavast auto pagasiruumist tuleb rattamatkal oma varandust ise kaasas vedada. Seetõttu on ikka märgatav vahe, kas telk kaalub 4 kg või 12 kg. 12 kg kaaluv telk on küll avaram ja mugavam kuid seda vaid öösel. Päeval vaevalt. Mugavuse huvides tuleb mõelda ka sellele, mida selga ja jalga panna ning kuidas asjad rattale kinnitada.
Seetõttu said suurtele muretsetud Ferrino rattakotid, lastele aga n.ö. „Maksimarketi rattakotid“ – miskid nimetud kuid odavad pakiraamile kinnitatavad kotid.
Lastega oli meil kokkulepe – igaüks tassib ise oma magamiskotti ja madratsit, soovitavalt ka veidike riideid. Kõik kaasavõetavad kaisukarud jms. asjad tuleb ka oma kotti mahutada J
Nii ka läks, edaspidi asjade jaotamisest probleemi ei tekkinud.
Peatsel selgus veel, et päris „autovabalt“ see reis ikka ei möödu. Tallinna ja Ahvenamaa vahel liigub küll iga päev laev kuid see ei ole soodne variant kohalejõudmiseks.
Ja nüüd, hiljem, võime kinnitada – kui lähete puhkama, siis ärge minge Ahvenamaale laevaga otse Tallinnast Mariehamni. Nii rahaliselt kui kindlasti emotsionaalselt kaotate palju. Suure valge laeva asemel sõitke parem esmalt Helsinkisse ja sealt autoga edasi Turusse, õigemini küll mitte Turusse vaid kas Kustavisse või Galtbysse. Sealt edasi viivad Ålandstrafikeni pisikesed saarestikupraamid.
Ja veel -- kui olete
jala või jalgrattaga, siis on kõik ülesõidud tasuta ja midagi broneerida pole
vaja. Sõidad vaid õigeks ajaks sadamasse ja pääsedki praamile. Nende praamidega
võib päevade kaupa pisikeste saarekeste vahel loksuda, selle eest sentigi
maksmata. Seda kogedes jääb eriti mõistetamatuks kodumaine praamiliikluse olukord,
kus ajuti tundub olevat põhiküsimus, kas vedaja liiga rikkaks ei saa või kes
kellele mida ja kui palju maksab. Soomes on praam maantee jätk ning kõik
turistid on alati saarestikus oodatud.
Autodega on lugu keerulisem kuid omapäraselt nutikas lahendus on siingi – mitteahvenamaalased ei saa broneerida samaks päevaks piletit otse mandri-Soomest Ahvenamaa peasaartele. Nii sõita saab vaid üldjärjekorra alusel. Broneerida saab vahepealseid otsi või kogu teed mitmeks päevaks. Kui autoga reisija on nõus ööbima mõnel väikesaarel, siis on tasuks selle eest ka praamipilet kordi odavam – Soome riik toetab niiviisi väikesaarte elanikke – ööbimine kämpingus ja paar ostu pisikest külapoest aitavad hoida elu saartel.
Hiljem jääb silma ka pea-aegu igas soome- ja rootsikeelses turismibrošüüris olev sümpaatne reklaam – oled sa tüdinud suurlinna melust ja elust? Ahvenamaa võib sulle pakkuda vaikset ja rahulikku aastaringset elupaika saarestikus. Kui see mõte sulle meeldib, siis tule palun kohalikku omavalitsusse ja räägi sellest – kindlasti on olemas lahendus…
Esialgu küll oma maja mere kaldale osta ei õnnestu – kinnisvara saavad Ahvenamaal omada vaid Ahvenamaa kodanikud – kuid peale mõneaastast paigalviibimist on seegi võimalik. Ahvenamaa kodanikuks saab nimelt peale 5 aastast elamist Ahvenamaal ja rootsi keele äraõppimist. Sellel ahvatleval pakkumisel on tõsi küll, veel üks lisatingimus – Ahvenamaa kodakondsus eeldab Soome kodakondsust…
Meie aga tõstsime 8. juuli varahommikul jalgrattad autokatusele ning võtsime suuna Tallinna sadamasse. Poolteist tundi Nordic Jet Linega läks lennates ning nii olimegi Helsingis. Esimest korda ei tundnud isegi Eesti piirivalve meie vastu vähematki huvi, viipas vaid, et liikuge edasi. Ei mingit dokumendikontrolli enam.
Ilmaprognoos oli selline vahelduv – kord vihma, seejärel päikest – tavaline Eesti suvi. Helsinki tervitas meid päikesepaistega, mida jätkus pea-aegu Turuni.
Kuid vahetult enne Turut
kerkisid taevasse hallid pilved ning hakkas sadama. Kui esialgu on veel
lootust, et need pilved lähevad laiali, siis peagi hakkab see lootus kustuma. Kustavis on täiesti tuulevaikne, tinahallid
pilved ripuvad pea-aegu puude latvades ja sajab ühtlaselt ja järeleandmatult.
Sõidame Vuosnaisesse, sadamasse, kust väljub
hommikul laev Ahvenamaale, Brändole. Otse sadama kõrval asub mõnus
külalissadam ja selle juurde kuuluv kämping „Maris ja Boris“. Kuna on
pühapäeva õhtu, leidub ka meie jaoks üks vaba maja. Esialgu polnud me selle
pealegi tulnud, et mandri-Soomes ööbimist broneerida – lootus oli, et küll mõne
koha, kus telk püsti panna, ikka leiab. Aga lakkamatu vihm ei tekita vähimatki
soovi telkima jääda. Seega on vaba maja igati teretulnud. Pikemaid plaane me
esialgu ei teegi kuna pererahva sõnul sajab kindlasti ka järgmisel päeval…
Esmaspäev, 9. juuli
Osnäs – Ava – Torsholma – Kumlinge, 33 km
Pildid – Kaart
Hommikul silmi avades paistab aknast tükk sinist taevast. Ka pererahvas ütleb, et värskest lehest loetud ilmateade on nüüd juba oluliselt optimistlikum.
Seega järgneb „kiirpakkimine“ – tagantjärgi tarkadena nendime, et enamus asju oleks võinud ju rattakottidesse pakkida juba eelmisel päeval kuid siis ei tundunud see tegevus kuidagi mõistlik olevat. Tegelikult oli meil varem ka plaan juba kodus veidi kottide pakkimist ja kottidega rattasõitu harjutada kuid plaaniks see jäigi.
Laev väljub 11:05. Selleks ajaks jõuame täpselt asjad pakitud ja auto sadamakaile pargitud.
Koos suure hulga
jalgratturite ja ka mõnede autodega sõidamegi laeva. Koos meiega tuleb laevale
ka suur Soome lastegrupp – meie mõistes ilmselt midagi skautide või gaidide
sarnast. Silma jäävad nad sellega, et järgnevate päevade jooksul liigume me
küll veidi erinevaid radu kuid aeg-ajalt õhtuti kohtume ikka ja jälle.
Brändö saarel tervitab meid päike. Vaevalt mõni kilomeeter sõidetud, paistavad tee kõrval nii suured maasikad, et teeme peatuse. Kiiret meil ei ole, Torsholma sadamasse peame jõudma alles kella 15.10 ajal. Siis läheb sealt järgmine laev edasi. Vahemaa on napilt 20 km, seega kiiret pole.
Saarestikureisi üks omapära ongi see, et olulisim lugemisvara on praamide sõiduplaan. Kuhugi jõudmiseks tuleb enamasti sõita laevaga ning laev sõidab siis kui sõiduplaanis märgitud on. Seega niisama kihutamisest pole kasu, kui meri ette jääb, siis tuleb oma liikumine lihtsalt laevade liikumisega kokku klapitada.
Torsholmast sõidame Kumlingesse eesmärgiga jõuda õhtuks Snäckö kämpingusse.
Enne kämpingut jääb teele ka üks ujumiskoht – ilm on iseenesest selline, et väga just vette ei kutsu kuid lapsed teevad ikka proovi.
Ja lõpuks olemegi õnnelikult Snäckös, 33 km on rattaga läbitud. Kämping maksab kokku 13€, 5€ täiskasvanu + 3€ telk. Lapsed on tasuta.
Enne magama jäämist paneme paika ka järgmise päeva tegevuskava. Otsustame, et tahame ära käia ka Kökari saarel ning seetõttu valime varase ärkamise.
Teisipäev, 10. juuli
Snäckö – Överö – Kökar -- Överö, 30,5 km
Pildid – Kaart
Ärkame vara. Laev läheb juba 7:30. Õnneks on kämpingust sadamasse vaevalt 10 minuti tee. Möödaminnes leiame, et väiksemal telgil on lisaks kergemale kaalule ka üks teine eelis – tema kokkupakkimine käib oluliselt kiiremini kui suure telgi kokkupakkimine.
Igal juhul jõuame me
õigeaegselt laevale ja pooleldi tukkudes möödub ka tund sõitu Överöle. Päike on veel hommikuselt madalal
ning vaated
vahvad.
Överös on meil ligi poolteist tundi aega järgmise laevani. Veedame selle ronides läheduses asuva kaljukünka tippu. Lisaks helistame ka praami kaptenile – sadamas on nii kirjas, et kuna Överö on vahepeatus, siis praam peatub siin vaid juhul kui pealetulijaid-mahaminejaid leidub. Me siis helistame ja ütleme, et pealetulijaid leidub.
Laev Kökarile väljub 9:50 ning ees ootab ligi 2 tundi meresõitu. Aga see on tore sõit. Esiteks peatub praam vahepealsetel väikesaartel, teiseks jääb neid saari ka lugematul hulgal laevatee äärde.
Kökaril teeme väikse
rattaringi, enne kui kell 15:00 uuesti laevale tagasi läheme, et Överösse
tagasi sõita. Külastame kohalikku postkontorit ning saadame nii iseendale kui
tuttavatele Ahvenamaa markidega postkaarte. Ahvenamaa ei kasuta mitte Soome
postmarke vaid iseenda
omi. Tagantärgi tarkus on see, et rattaga oleks võinud sõita pigem kiriku ja
tuletorni suunas kui Hellsö suunas.
16:45 oleme Överös tagasi ning võtame suuna Föglö kämpingule.
Teele jääb veel üks lühike praamisõit ja kohal me olemegi. Kämping maksab 12,5€, duši all käimiseks tuleb igaühel kulutada veel 1€.
Telgikoha valime kämpinguplatsi keskel kõrguva seenekujulise vihmavarju kõrvale. Hea ööseks rattad vihmavarju jätta. Jalgrattad (ja tegelikult ka kogu oma maise vara, rahakotid ja fotokas vast välja arvatud) jätame igal pool julgelt niisama puu või seina najale. Ühelt poolt on see paratamatus, teisalt teevad kõik teisedki nii. Rattaluku võtsime küll kodust kaasa kuid esmaspäevase „kiirpakkimise“ käigus ununes see autosse maha. Seega me ei lukusta ka rattaid ning ei muretse selle üle üleliia.
Kolmapäev, 11. juuli
Degerby – Svinö – Mariehamn, 41 km
Pildid – Kaart
Esimene hommikune „rattaetapp“ ca 10 km on meil aja peale minek. Praam väljub kell 12.00 ning selleks ajaks peame me sadamas olema.
Kell 12:30 oleme lõpuks „päris“ Ahvenamaal, Lumparlandis. Järgnevatel päevadel me enam nii palju laevaga ei sõida, põhiliseks liikumisvahendiks saab jalgratas.
Lemlandis käime ka esimest korda poes. Rattamatkale ei saa just liiga suuri toidutagavarasid kaasa vedada, seega tuleb iga päev hoolitseda ka õhtusöögi eest.
Lemlandi ja Jomala vahel on põnev sild – tagamaks jahtide
läbipääsu Lumparni lahest avamerele pööratakse maanteesild lihtsalt ajuti eest
ära. On lihtsalt selline laevatee ja autotee ristmik. Kui laevad sõidavad, siis
autod ootavad ja vastupidi.
Veel veidi väntamist ja olemegi Mariehamnis. Otse läbi kesklinna (nii palju, kui seda kesklinna umbes Türi suuruses linnakeses ongi) sõidame Gröna Uddeni kämpingusse. Tegelikult õnnestub meil veel enne kämpingut äragi eksida ning kohale saabume ranna äärest miskist tagaväravast J.
Telgime kohe ranna äärde, hea ujuma minna. Õhtusöögi valmistame kämpingu mõnusas köögis – ei viitsigi oma priimust tööle panna, köögis asuv elektripliit on märgatavalt mugavam.
Neljapäev, 12. juuli
Mariehamn, 4,7 km
Pildid – Kaart
Päevaplaanis on Mariehamni linnaekskursioon. Jätame telgi ja ka muud asjad kämpingusse maha ja läheme ratastega (kes siis jala käib kui sõiduvahend olemas) linna avastama. Põhisihtkoht on loomulikult sadamas seisev laev „Pommern“.
Ilm on esialgu ilus. Enne hommikusööki käime ujumaski ning linna minnes ei võta liiga palju riideid kaasa – päike särab ning temperatuur tõuseb.
Laev on vägev. Oma
hiigelaegadel Lõuna Ameerikast Euroopasse salpeetrit vedanud purjekas on
säilinud sellisena nagu ta kord merd sõites oli. Ja see laev liikus vaid tuule
jõul. Huvitav on ka teada saada, et kuna laevas polnud elektrit, siis värske
liha võeti pikkadele reisidele kaasa elusloomade kujul. Ilusa ilmaga jooksid
need tulevased praed siis mööda laevadekki ringi…
Ja veel – kui dekimeeskond elas ühiskajutis kitsastes koides, siis kaptenil oli kasutada lisaks kajutile ka oma isiklik WC (veega!) ning vannituba. Kuigi ega ka laevaohvitseride poolel eluruumiga priisata just ei olnud – teine ja kolmas tüürimees jagasid näiteks ühte kajutit – rohkem polnud neile lihtsalt vaja kuna merel ei olnud nad mitte kunagi korraga kajutis, üks neist oli alati sillal.
Ühel hetkel laeva dekile taas väljudes tabab meid aga ebameeldiv üllatus – senine sinine taevas on muutunud halliks ja vihma hakkab taas sadama. Kiirustame kõrvalasuvasse meremuuseumisse vihmavarju ja veedame seal üsna palju aega. Muuseum on huvitav kuid vihm ei tahagi üle minna…
Väntame läbi vihma kämpingusse tagasi.
Alles õhtu eel läheb taas taevas selgeks ning saame ka jalgsi veidi linnas ringi kolada.
Reede, 13. juuli
Mariehamn -- Kattnäs, 30,9 km
Pildid – Kaart
Hommik algab pahaendeliselt – vastu telgikatust krõbistab tugev vihm. Ning see vihm ei taha ega taha üle minna. Venitame hommikusöögiga, seejärel viidame tükk aega kämpingu pisikeses kohvikus kuid ikka ei jää vihm järele.
Vihmaga ei taha me kuidagi teele asuda, kui juhtumisi õhtuni sadama jääb, siis ei ole just meeldiv väljavaade märga telki niiskesse magamiskotti magama pugeda.
Lõpuks ometigi hakkab taevas heledamaks minema. Pakime kiirelt asjad ja asume teele. Plaanime õhtuks jõuda Hammarlandi Kattnäsi kämpingusse.
Rattateed on Ahvenamaal
hästi tähistatud, sageli ka muust maantees eraldatud. Ometigi ei sõida me kogu
teed mitte rattateed pidi vaid põikame ajuti suurele maanteele. Rattatee
keerutab piki pisikesi külateid, me lihtsalt lõikame mõnest kohast tee
otsemaks.
Ahvenamaa liiklusviisakus on muljetavaldav. Kui tõusul on pidevjoon, siis autod ei sõida jalgratturitest mööda, nad lihtsalt aeglustavad sõitu ja kannatavad kuni tee läheb laiemaks ja möödasõit jälle lubatud on.
Ilm paraneb, järk-järgult kannatab kotti ära panna nii vihmakiled kui dressipluusid.
Frebbenby lähedal kõrgub
seninähtutest uhkeim meiupuu. Tegemist on siis kohaliku tavaga jaanipäeva
tähistada. Meiupuu on kõrge mast, mille küljes on rombikujulised värvilised
kaunistused. Veel on ümber masti vanikuid, linte ja muid kaunistusi.
Ning see mast jääb püsti kuni järgmise suveni. Enne jaanipäeva võetakse siis vanad kaunistused maha ja pannakse uued – värsked asemele. Igal vallal ja ka suuremal külal on kindlasti oma meiupuu, vahest tundub, et nii kõrguse kui kaunistuste osas toimib ka konkurents – ikka kõrgem ja uhkem peab olema kui naabril…
Kattnäsi kämping asub poolsaare tipus. See on seda tüüpi kämping, kus käib suhteliselt vähe läbisõitjaid kuid see eest on oma „paikne“ elanikkond. Lihtsalt paljud on oma haagissuvilad sinna alatiseks jätnud (osade juures on näha, et ära sõita nendega enam ei õnnestugi, rataste asemel on neile juba vundamendid alla laotud) ning elavadki seal suvede kaupa. Põhiliselt on tegemist vanemate inimestega nii Soomest kui Rootsist. Selline eluviis pole tegelikult meile miski uudis – ka Kesk-Euroopas (Saksamaal, Austrias, Šveitsis) leidus palju selliseid kämpinguid, mõnedki sellises asukohas, et jäi arusaamatuks, miks inimesed nii elada/suvitada tahavad.
Kämping on odav (kokku 10€) aga krutskitega – lisaks duššile tuleb eraldi (0.50€) maksta ka köögis nõudepesuks kuluva vee ja pliidi kasutamise eest…
Ning selles kämpingus saame hakkama ka ühe endi jaoks suht imeliku ja enneolematu teoga – nimelt õnnestub meil korraga kogu kämping alkoholist tühjaks osta. Mitte et me nüüd eriti jooma oleksime kukkunud aga vaid 3 pisikest pudelit Lapin Kulta õlut seal üldse ongi J.
Laupäev, 14. juuli
Kattnäs – Eckerö – Kattnäs, 33 km
Pildid – Kaart
Hommikul peame veidike nõu ja otsustame teha kergema päeva. Nimelt jääb telk ning muu varandus meid kämpingusse ootama ja me käime Eckerös ära ilma kottideta. Pilk kaardile näitab, et üldjoontes on nii minekuks kui tulekuks üks ja sama tee, seega pole ju mõtet asju edasi-tagasi sõidutada.
Ilm on vahelduseks ilus. Taevas on pilvitu ning päike paistab.
15 km Kattnäsist Eckerösse läheb kui lennates, vaid mõne pisikese peatusega.
Eckerö lähedal Storbys
asub vana tolli ja postihoone (ehit. 1828). Siin asus tollal Vene keisririigi
ja Rootsi kuningriigi piir ning siitkaudu kulges posti- ja kaubatee kahe
suurriigi pealinnade vahel. Maja ees mere kaldal asub ka mälestusmärk kõigile
neile, kes posti vedades merelt enam kunagi tagasi ei tulnud.
Eckerö lähedal asuvad ka jahi ja kalandusmuuseum ning safaripark, kus kohalike metsloomadega saab lähedalt tutvust teha. Paraku avastame me need kohad alles õhtul, kui mõlemad juba suletud on. Nüüd jääb loomulikult kahetseda hommikust otsust jätta asjad Kattnäsi – oleks asjad kaasas, võiks kohapeale ööbima jääda ja hommikul safariparki tulla. Nüüd aga nendime, et ju see külastus jääb siis järgmiseks korraks, ongi põhjust veel tulla.
Tagasiteel ostame kohalikust külapoest õhtusöögiks ahvena. Kui Ahvenamaal praeahvenat ei söö, siis kus mujal seda ikka teha… Paraku tõe huvides tuleb märkida, et poest ostetud ahvena tegusad elupäevad ei ole möödunud mitte Läänemeres vaid kusagil Põhjamere avarustes. Aga ahven on ahven ning telgi kõrval priimusel praetuna maitseb ta imehea.
Pühapäev, 15. juuli
Kattnäs -- Skarpnato – Hällö -- Tjudö, 42,3 km
Pildid – Kaart
Hommikul pakime taas kotid ratastele ning asutame end sõitma põhja poole, eesmärgiga jõuda õhtuks Getasse.
Esmalt jääb Mörbys meie
teele Ahvenamaa tuletõrjemuuseum.
Kogu Ahvenamaa saarestikust on läbi aegade kokku kogutud kõikvõimalikku
tuletõrjetehnikat ning see ilusti restaureerituna vaatamiseks välja pandud.
Läbi aegade on tuleoht saartel olnud üks tõsisemaid ohtusid ning seda pole
kunagi alahinnatud. Tuletõrjemeeskond pidi ja peab ka praegu olema igal
suuremal saarel.
Muuseum ei ole pelgalt muuseum, kus lindi taga asuvaid eksponaate saab vaid kaugelt kaeda – vastupidi, kõikidesse autodesse on võimalik ka sisse ronida ning seda lapsed suurima rõõmuga teevadki.
Järgmine vaatamisväärsus on Salises vanad Tsaari-Venemaa rannakaitsepatarei varemed. Metsa viib pikk noolsirge munakivitee. Kunagi lõppes see kasarmuõuel, nüüd kasvavad sellel kohal vaid männid. Kaitsekraavidki on vaevu aimatavad, aeg on teinud oma töö.
Pealelõunaks jõuame Skarpnatosse. Skarpnatost Hällösse sõidab 2 korda päevas rattapraam. See on väike laevuke, mis mõeldud vaid jalgrataste ja jalakäijate üleveoks. Erinevalt muudest praamidest tuleb rattapraami kasutamise eest maksta ka väike piletiraha.
Mõne aja pärast Getasse
jõudes oleme silmitsi väikese probleemiga – sealkandis pole kämpinguid.
Ahvenamaal ei kehti täies mahus Soome
igameheõigus, siin ei tohi tegelikult ilm maaomaniku loata ööseks suvalisse
põllunurka ööbima jääda.
Esialgu me eriti ei muretse. Õhtu saabudes otsustame jääda telkima Tjudö lähedal väikses järveäärses ujumiskohas. Naabertalust saame lahke pererahva käest nii joogivett kui ka loa järve ääres ööbida. Seal olevat ööbijaid – telkijaid tihti. Koht on ilus, soovitame teistelegi!
Esmaspäev, 16. juuli
Tjudö – Godby – Kastelholm -- Bomarsund, 41,3 km
Pildid – Kaart
Tjudös asub kohalik veinimõis. Veini ei tehta Ahvenamaal loomulikult mitte viinamarjadest vaid õuntest.
Ümbruskonna talud kasvatavad toorainet, mida siis Tjudös nii veniks kui brändiks villitakse.
Käime ka ekskursioonil. Veinitootmist hetkel ei toimi kuid ülevaate saame ikka.
Õunapuud on istandustes
kõik mitte rohkem kui 2 m kõrgused – see võimaldab ilma redelit saaki
koristada. Saaki koristamas käivad lätlased J.
Õunaveinist villitakse ka kohalikku kalvadosi – kuna kalvadosi nimi ja mõiste on prantslaste pärusmaa, siis Ahvenamaa õunabrändi on alvados. Ja kohalikust suhkrupeedist villitud rumm kannab nime Kobba Libre. Kobba oli miski storyga kohalik purjekas. Milleks selline nimi, suudab vast igaüks välja mõeldaJ. Veini saab kohapealt kaasa osta, alvadosi ja rummi müüakse vaid laevadel tax-free poodides. Kohapealses kõrtsis saab seda küll maitsta kuid mitte kaasa osta.
Vein ja liköör maitstud asutame end edasi sõitma. Järgmine sihtkoht on Godby ja selle lähedal kõrguv vaatetorn. Veidi Godbyst edasi Haraldsbys asub Taffeli kartulikrõpsude tehas. Taffeli kartulikrõpsud ongi pärit just Ahvenamaalt.
Godbyst edasi tuleb Kastelholm. Oleme enne
just veidi kaalunud, kas 
külastada seda lossi täna või tulla järgmisel
päeval tagasi. Kohale jõudes on loss veel avatud ja otsustame, et tagasi tulema
ei hakka, käime ikka kohe ära.
Igati mõistlik mõte tagantjärgi hinnates.
Loss on nagu loss ikka. Kui juba sealkandis olla, tasub läbi astuda. Kunagisest hiilgusest on vähe järgi, enamus katusealuseid ruume on hiljuti taastatud. Kuressaare linnus on igatahes uhkem ja mõjuvam.
Pärast Kastelholmi sõidame pika-pika otsa mööda maanteed Bomarsundi kämpingusse. Ahvenamaa ei ole küll eriti mägine kuid pikad (vahest paar kilomeetrit) lauged tõusud ja langused väsitavad parasjagu ära. Kusjuures need tõusud iseenesest on sellised, mida autos eriti ei märkagi, lihtsalt vajutad varbaga millimeetri võrra gaasipedaali allapoole. Rattaga sõites on aga iga tõusu(senti)meeter selgelt tunda.
Ööbima jääme otse Bomarsundi kindluse kõrval asuvas Puttesi kämpingus. Ööbimine maksab 12€ (2.50 inimene + 2.00 telk). Soe vesi on eraldi 0.20€.
Teisipäev, 17. juuli
Bomarsund – Vardö -- Sandösund, 17,9 km
Pildid – Kaart
Hommikul uurime läbi Bomarsundi kindluse varemed.
Varemed on muljetavaldavad, eriti kui mõelda sellele, et kindluse eluiga oli
napp 22 
aastat. Ehitamist
alustati Venemaa poolt 1832 ja juba 1854. aastal hävitasid Inglise ja Prantsuse
laevastikud Krimmi sõja käigus kogu vastvalminud kindluse. Kindlus oli küll
võimas ja hästi mehitatud ning relvastatud kuid oma ajast maha jäänud – mõeldud
kaitsmaks Ahvenamaad purjelaevade eest jäi ta ise kaitsetuks vaenlase kiirete
ja hästimanööverdavate aurulaevade eest – need lihtsalt sõitsid kalda lähedale
ja hävitasid suurtükitulega kogu kindluse. Peale võitu kindlus õhiti. Vedelema
jäänud tellised kasutati ära mujal, nii Ahvenamaal kui ka mandri-Soomes. Nii
leidub neid näiteks suures koguses ka Helsinki Uspenski
katedraali seintes.
Lõuna paiku asutame end edasi sõitma. Väike praam viib meid üle mere Prästöst Töftöle. Poe ja lõunapeatuse teeme Vardöl, Vargatas.
Enne kämpingusse
jõudmist käime veel Ahvenamaa koolimuuseumis, see on tõeliselt lahe koht.
Pisikeses (oma aja kohta küll suures ja eesrindlikus) majakeses asuvad nii
klassituba, õpetaja kantselei kui ka õpetaja korter. Klassitoas saab ka laudade
taha maha istuda ja ise pisikestele tahvlikestele joonistada – kirjutada.
Kirjutamiseks on küll kriit, mitte krihvel J
Koolimuuseumi vahetus läheduses on ka tänapäevane Vardö kool.
Veidi maad edasi satume veel ühe huvitava koha peale – Lövö külas on tee ääres vardas nii Rootsi kui Venemaa lipud. Infotahvel seletab, et siinses mõisas peeti 1718. a. kahe kange, Rootsi kuningriigi ja Vene keisririigi vahel rahuläbirääkimisi Põhjasõja lõpetamiseks. Rahuleping kirjutati alla 1721 Nystadis ning selle lepinguga läks ka Eesti ala Vene riigi koosseisu.
Lövö läbirääkimised aga lõppesid laagri mahapõlemisega – nimelt oma jõukuse ja jõu rõhutamiseks olid mõlema riigi delegatsioonid väga suured – kokku ligi 1200 inimest -- ning tegelesid peamiselt pidutsemise ja pummeldamisega. Peale tulekahju olevat varemetest leitud tohutus koguses veinipudelite kilde…
Õhtuks jõuame Sandösundi kämpingusse.
Kolmapäev, 18. juuli
Sandösund – Simskälä -- Sandösund, 17,8 km
Pildid – Kaart
Tegelikult on meil plaan
laenutada kas kajakk või paat ja teha pisike „avastusretk“ mõnele lähikonna
laiule. Neid on siinses meres lõputult. 
Paraku pole sel plaanil määratud teoks saada – ilm on küll soe ja
selge kuid meri on kurjalt vahune ning tormine. Ega siis midagi, teeme seda,
mida eelmistel päevadelgi – sõidame jalgratastega J.
Tuul tahab meid küll enne Simskälä praami pea-aegu merre pühkida kuid me ei lase sel sündida. Sõidame praamiga korra teisele kaldale, peame pisikese lõunapikniku ja tuleme tagasi.
Enne kämpingusse tagasipöördumist külastame ka sealsamas Lövös asuvat koduloomuuseumit ning korjame metsa alt hulganisti mustikaid. Mustikaid on igatahes Ahvenamaal palju.
Neljapäev, 19. juuli
Sandösund – Hummelvik – Torsholma – Ava – Osnäs , 29,7 km
Pildid – Kaart
Tasapisi hakkabki reis
läbi saama. Otsustame hommikul, et sõidame esmalt laevaga Brändöle, siis
vaatame, kas läheme kohe auto juurde või ööbime veel ühe öö Ahvenamaal.
2 ja pool tundi laevasõitu sujub nobedasti, eilne tuul on suures osas vaibunud. Torsholmast väntame tasapisi põhja poole. Saare keskel on olemas ka kämping kuid kuna kell on veel vähe ja ilm kisub taaskord pilve, siis otsustame ikkagi mandrisoomesse auto juurde ära sõita. Brändölt ostame külakostiks kaasa veel Ahvenamaa musta leiba (svartbrod) ning kohalikku Stallhageni õlut. Rattaga seljakotis lisaks muule tränile õlle vedamine on muidugi paras ettevõtmine J
Ühel hetkel olemegi taas Ava sadamas. Laeva väljumiseni on veel hulk aega kuid sadama kõrval mäe otsas kasvavad hirmsuured ja maitsvad mustikad. Nii et tulevased minejad – kindel mustikakoht on kohe sadama kõrval mäe otsas!
Ja siis sõidame veel 40 minutit laevaga ja olemegi auto juures tagasi!
Ring on täis, reis on pea-aegu tehtud.
Joome tuttavas „Maris ja
Boris“ kohvikus kohvi ja sööme kooki ning laeme oma rattad ning varanduse taas
autosse. Avastame, et suure kiiruga lahkudes oli auto aken veidi pilukile
jäänud kuid õnneks piisavalt vähe, et vihmavesi sisse ei olnud pääsenud.
Öö hakul jõuame Turusse ning paneme telgi püsti Ruissalo kämpingus.
Veidi harjumatu on see, et asju tundub olevat kuidagi palju ning neid ei peagi kõiki õhtul telki vihmavarju toppima, osad võib hoopis autosse jätta.
Reede, 19. juuli
Turu
Pildid
Turu
linnus on nii suur, et lõpuks hakkame juba välja tahtma! Samas just lõpus
avastame koostöös Tartu mänguasjamuuseumiga
kokku pandud näituse nõukogudeaegsetest mänguasjadest. Vigri, Salvo
plastmassmänguasjad ja Norma vormelid – suured saavad igal sammul lastele
väita, et „näe, mul oli selline!“. Väga vahva näitus.
Turu linnuse kõrval teeme hamburgeripeatuse väikeses putkas. Nii kaua kui meie hamburgerid valmivad, silmitseme putka vitriinides olevaid postkaarte – müüja on vanem daam, kes elu jooksul on osalenud nii New Yorki maratonil, käinud Aafrikas Kilimandzaarol, Lõuna Ameerikas Inkade rajal ja paljudes muudes kohtades. Väljapaistvaim on aga IAAF tunnistus 1991.a. World Masters Games peakorraldajale – vou! Kuulnud, et oleme Eestist ja kuna rohkem ostjaid hetkel ei ole, tuleb kioski omanik ise välja ja räägib hulka värvikaid lugusid sellest, kuidas 1991.a. endiste NL liiduvabariikide esindajad oma lippude all Turusse jõudsid. Muuhulgas tutvus söakas daam sel ajal ka tollase NL suursaadikuga ning mitme Soome riigiameti juhtidega. Ning kõik soovijad jõudsid tänapäeval väheke uskumatute seikluste kiuste kohale! Üks bussiseltskond sai üle piiri näiteks seetõttu, et korraldajad ei kõhelnud hilisõhtul helistamast NL suursaadikule, kes „rääkis ära“ Karjala piirivalvurid ning seejärel veensid korraldajad Soome tolli ja piirivalvet, et enam-vähem rahatud idaeurooplased on täiesti oodatud Turusse!
Hamburger ja kohvi on samuti suurepärased, seda pealtnäha tagasihoidlikku kioskit kohe Turu linnuse sissepääsu juures teisel pool tänavat võib julgelt kõikidele soovitada!
Veel käime veidi eemal
asuvas Turu meremuuseumis – laev „Suomen Joutsen“ aga ei vääri tegelikult seda
piletiraha, mida me maksame. Võrreldes Mariehamnis nähtud Pommerniga on
kunagine õppelaev „Suomen Joutsen“ täiesti silmapaistmatu… Selle asemel tasuks
minna kasvõi naabruses asuvaid Soome sõjalaevu vaatama. Igal juhul on seal
rohkem vaadata.
Õhtu lõpetuseks sõidame Helsinki poole minema ning jääme ööbima Salo lähedal Vuohensaaren kämpingus.
Laupäev, 19. juuli
Helsinki
Pildid
Helsinki, kärarikas ja rahvarohke. Suur osa inimesi räägib muuhulgas eesti keelt! Enne laevale minekut sööme Fazeri kohvikus kooki.
Nordic Jet Line check-in tibi küsib meilt tõsimeeli „Kas jalgrattad olid teil juba Soome tulles kaasas?“ Ilmselt jääme me teda piisavalt üllatunud näoga põrnitsema, sest vastust ta tegelikult ei ootagi…
Kokkuvõtteks
330,9 km jalgrattaga
Kas läheks veel? Lapsed arvasid, et järgmisel aastal võiks siiski autoga kuhugi minna J. Elame – näeme.
Ahvenamaale aga võiks kunagi uuesti minna hoopis miski veesõidukiga, näiteks kajakiga.
Täiendus märtsis 2008:
2008.a. suveks on meil olemas nii lennukipiletid kui
rendiauto broneering Horvaatiasse. Seega siis järgmine reis läheb sooja sinise mere äärde :-))