|
Mäed, lossid ja jalgpall -- Euroopa 2006
Alar (september 2006)
Järjena möödunudaastasele Norra reisile otsustasime sel aastal veidike Euroopas ringi vaadata.
Tasase maa inimestena jäi meile eelmisel aastal sügav mulje Norra lumistest mägedest ja fjordidest. Ning kust mujalt neid Euroopa lumiseid mägesid ikka otsida kui Alpidest – reisisihiks said seega Šveits ja Austria.
Eellugu
2006 aasta alguses sai veidike internetis ringi tuhlatud ning võimalikud sihtkohad välja valitud ning ka mõned eelistused paika pandud. Oluline küsimus oli kohalesõit – Tallinnast Berliini on ca 2000 km, seda maad kaks korda ainult autoga läbida ei olnud erilist tahtmist. Autosõit ise pole küll probleem kuid mitu järjestikust pikka sõidupäeva mõjuvad veidi nüristavalt ka järgnevate päevade suhtes. Lähemates maades (Läti, Leedu, Poola jt.) me pikemaid peatuseid teha aga ei soovinud kuna ajaliselt oleks siis teekond juba liiga pikaks läinud. Ideaalis tahtsime ajaliselt ära mahtuda 3 nädala sisse – suvepuhkus pole paraku piiritu. Veel möödunud, 2005. a. suvel sõitis Tallinna ja Rostocki vahel Silja Line reisilaev. Paraku läinud sügisel müüs/rentis/vms. laevafirma selle aluse kuhugi Ameerika rannikule ja laevaühendus Eesti ja Saksamaa vahel katkes. Lähim laev Saksamaale väljub täna Soomest, Hankost – Superfast. Tegelikult saab Helsinkist kah kuid see Helsingi laev on veel kallim kui Superfast. Internetist otsides selgus kiiresti, et lõunanaabrite juurestki on võimalik laevaga Saksamaale saada – Riiast sõidab Lübeckisse DFDS Tor Line (www.dfdstorline.lv), Ventspilsist ja Klaipedast Rostocki Scandlines (www.scandlines.lt). Vahepeal saabus küll uudis, et Tallink ostis ära Superfasti Läänemere liini ning kohe tekkis ka lootus, et edaspidi saab vast jälle otse Eestist laevaga Saksamaale. Paraku läks selle Superfastiga nii nagu läks ja jutuks olnud vahepeatus Paldiskis jäi vaid plaaniks. Ning kuni maikuuni polnud Tallinki klienditeenindusel avalikult muud infot klientidele öelda, et laev sõidab endiselt Rostocki ja Hanko vahel. Superfasti piletihind on paraku ka selline, et väga just sõitma ei kutsu – teiste eelpoolmainitud laevafirmadega võrreldes vähemalt. Tõsi, luksust ja meelelahutust on Superfastil kindlasti kordi enam kui lõunanaabrite juurest väljuvatel autopraamidel kuid meie eesmärk oli lihtsalt jõuda võimalikult lihtsa vaevaga Saksamaale. Ühe üllatuse suutis Tallink veel valmistada – www.tallink.ee kodulehel on info selle kohta, et Tallinki kaudu saab osta otse pileti ka TT-Line (www.ttline.de) laevadele Trelleborgi (Rootsi) ja Rostocki või Travemünde vahel. Saab tõesti kuid 4 inimest + auto seltskonnale ei tasu seda küll Tallinki kaudu teha – paketina ostetud edasi-tagasi pilet Tallinn – Stockholm – Trelleborg – Rostock oleks tulnud nimelt ligi 3000 (kolm tuhat) krooni kallim kui Tallinki Rootsi liini autopakett + internetist TT Line kodukalt ostetud Rootsi ja Saksamaa vaheline pilet. Lisaks laevale uurisime ka lennureisi võimalust – talvel maksis internetist Estonian Airi pilet Berliini koos lennujaamamaksudega ca 1000 kr. edasi-tagasi. Autorent Berliinist kaheks nädalaks oleks maksnud ca 10.000.- -- seega oleks selline variant olnud rahaliselt täiesti konkurentsivõimeline odavamate laevaliinidegagi, Superfastist rääkimata. „Kotilogistilistel” põhjustel jäi aga see variant juba algusest peale kõrvale – lihtsalt kodust kohe oma autoga startides on logistika niivõrd palju lihtsam ja mugavam, eriti kui planeerida ööbimised valdavalt oma telgi ja magamiskottidega suvalistesse teele jäävatesse kämpingutesse, et lennureisi eeliseks olev kiirus kaotab oma võlu. Pealegi on tegemist puhkusereisiga, kuhu meil üldse niiväga kiiret…
Lõplik valik sai järgmine:
Saksamaale: Ventspils – Rostock (5965.-, 4 inimese kajut, hinnas sisaldus ka 4 söögikorda)
Tagasi: Rostock – Trelleborg (240.- EUR, internetist broneeritud, 4 inimese kajut, öine reis) Stockholm – Tallinn (3735.- autopakett, hind koos Tallink Club kaardi soodustuse ja kõikvõimalike kütuselisadega, lisandus veel laevas ostetud rootsi laua õhtusöök)
Sarnaselt eelmise aastaga korraldasime suurema „toiduvarumisretke” kaubandusse ning hankisime endile ka tervisekindlustused – nii Haigekassa „Euroopa ravikindlustuse kaardi” kui ka vabatahtliku tervisekindlustuse. Rohelise kaardi võtsime autole samuti.
Aastaga on täienenud ka meie navigatsioonitehnika – lisaks laptopile ja MS Autoroute 2005-le on meil sel aastal olemas ka Garmin nüvi 350 navigaator – see on tõeliselt HEA ASI. Auto on jätkuvalt Peugeot Partner ning reisijad Kertu, Karl, Liina ja Alar.
Kuna eelmisel aastal jättis hea mulje DK "Silmaringi reisijuhi" eestikeelne Norra raamat, siis hangime sel aastal endale ka Šveitsi ja Saksamaa kohta sama seeria reisijuhid. Need on inglise keelsed ja kahjuks neid ühestki Eesti raamatupoest ei leia. Krisostomuse (www.kriso.ee) on-line raamatupoe abil saame aga asjad aetud. Veidike internetti trükime samuti välja, et oleks võimalik teel lugeda.
03. juuli 2006 Tallinn – Ventspils (490 km)
Laev Urd väljub Ventspilsist teisipäeval, 4. juulil kell 04.00. Chek-in kestab kuni kella 2-ni öösel.
Pakime hommikul rahulikult kodus asjad ja ca kell 2 peale lõunat asume Ventspilsi poole teele. Esmaspäev on paraku ainus päev, kus Saaremaalt Ventspilsi laeva ei lähe – kui läheks, siis pääseksime suures osas esimesest ligi 500 km pikkusest autosõidust. Pärnus käime veel poes, tangime autot ja sööme hamburgereid. Esimene piiriületus Iklas (tegelikult küll Ainažis) läheb kiiresti, lätlasest piirivalvur vaatab põgusalt meie ID kaarte ning soovib head reisi. Edasi, kuni Riiani, järgneb aga harjutus „peatumine punase fooritule ees”. Nimelt on lätlased viimaks ometi ette võtnud suurema teeremondi ning lisaks tavapärastele „metsataguste asulate kiiruspiirangutele” on Ainaži – Riia maanteel hulgaliselt ühesuunalise liiklusega lõike. Liikluse suunda reguleeritakse fooridega ning neid foore ikka jagub ja eranditult kõik töötavad Eesti poolt tulijate jaoks „punases laines” … Aga lõpuks jõuame Riiga ning keskööks ka Ventspilsi. Maantee järgi, mis Riiast Ventspilsini kulgeb, ei ütleks küll, et tegemist on riigi pealinna ja ühe suurema ja arenenuma sadamalinna vahelise maanteega. Vastupidi, vahepeal on tunne, nagu sõidaks Piibe maanteel kuskil Jäneda kandis. Ventspilsis leiame hõlpsasti üles sadama ning ka check-in saab tehtud. Seejärel teeme väikse südaöise linnaekskursiooni. Sõidame lihtsalt autoga ringi ning vaatame valdavalt inimtühja linna. Minul on Ventspilsist ka omad mälestused – 20 aastat tagasi sõitsin ma jaanipäevajärgsel ajal samuti Tallinnast Ventspilsi, toonasesse NL armee tankivägedesse aega teenima J 20 aastaga on linn tundmatuseni muutunud, toonasest ilmetust sadama-, tööstus- ja sõjaväelinnast on saanud kena sadamalinn, öise kiirvisiidi ajal miskeid eriti tuttavaid kohti küll silma ei hakka.
Lootuses, et äkki on Lätis diislikütus odavam kui Saksamaal, tangime ka paagi täis. Öisel ajal läti lattides kütuse hinda, kaasasolevat sularaha ja paagi mahtuvust hinnates tekib aga väike ebakõla ning kokkuvõttes saab auto külg kergelt diisliga kokku ja Nestele jääb samuti paar liitrit kütust „boonuseks” J Kella 2 ajal oleme sadamas tagasi – sõiduautode väravas valitseb esialgu vaikus, küll aga voorivad laevale lakkamatus reas suured veoautod. Hetkeks kahtleme, kas oleme ikka õiges kohas kuid enne meid seisavad seal veel mõned autod ja peatselt tuleb lisa. Hiljem selgub, et märgatav osa sõiduautodel reisijatest on eestlased. Lapsed üritavad autoistmetel magama jääda, mina ja Liina paneme arvutisse James Bondi filmiga DVD „Spioon, kes mind armastas” ning vaatame seda. Aga vahetult enne kui 007 ja KGB võluv agent Anja Amossova jõuavad maailma ära päästa, algab ka sõiduautode väravas liikumine. Ja olemegi laeval -- auto jätame rekkade vahele 2. autodekile (kokku on neid 3). Kohe infolauas selgub, et reisijate teenindamisega on Scandlinesil sellel liinil veel vähe kogemusi – hoolimata broneeringust ja chek-inis väljastatud piletist neljasesse kajutisse pakub laeva infolaua tädi esmalt, et ta majutab meie seltskonna ühte kahesesse kajutisse ja veel kaks inimest eraldi teistesse kajutitesse. Sest neljased kajutid olevat lihtsalt otsas! No ei lähe mitte – väidan, et ostsime just neljase kajuti ja ka check-in andis meile sellise pileti ning nüüd tahame me oma kajutit saada! Mõningase intensiivse vaidlemise järel ohkab tädi sügavalt ja annabki meile neljase kajuti J. Ju neid tekkis vahepeal kuskilt juurde…
04. juuli 2006
Hommikul äratab meid läbi valjuhääldi kõlav kutse hommikusöögile. Kuigi väga ei viitsi, läheme siiski söögisaali kohale. Hommikusöögiks pakutakse tunni aja jooksul miskit minivarianti rootsi lauast – praemuna, vorstikesed, müslid, vorstid, juustud ja kohvi ning mahl või morss.
Ilm on imeilus – avamerel puhub küll tuul kuid otse sõidusuunast ning seega on laeva tagaosas asuval dekil mõnus päikest võtta ja niisama merd vaadata. Või ka raamatut lugeda. Ega peale raamatulugemise ja päevitamise suurt muud teha polegi – laevas endis erilisi ajaveetmisvõimalusi pole. Miskil hetkel pakutakse lõunasööki ja seejärel ka õhtusööki – toit on söödav ja kõhu saab ilusti täis. Vahepeal kulutame ka esimesed eurod, ostes jäätist. Korraks avatakse ka laeva pood kuid ega sealt midagi eriti osta pole – Liina saab siiski endale päikeseprillid. Rootsi ranniku läheduses naudime päikeseloojangut, päike ei loojugi merre vaid Rootsimaa taha.
Õhtu „tippsündmus” on jalgpalli MM poolfinaal Saksamaa ja Itaalia vahel. Vaatame seda telekast – Saksamaa kaotab.
05. juuli 2006 Rostock – Lübeck – Wuppertal – Köln ( 657 km )
Sööme laevas veel hommikusöögi ning kell 8 kohaliku aja järgi olemegi Rostockis. Veidi unise olemisega Saksa piirivalvur vaatab põgusalt laevalt mahasõidul meie ID kaarte ning „Guten Morgen, Deutschland!” Hoolimata eelmisel õhtul saadud kaotusest jalgpalli MM-i poolfinaalis ei olegi Saksamaal lipud pooles vardas vaid lehvivad kõrgel ja uhkelt. Maanteelgi on iga neljanda-viienda auto küljes lehvimas saksa lipp. Või siis ka mõne muu riigi lipp, sõltuvalt sellest, millise meeskonna fänn juht on. Reisiplaanis on külastada Lübeckit (http://www.luebeck-tourism.de ) ning jõuda õhtuks Kölni. Rostockist Lübeckisse viib uhiuus ja (hilisemaga võrreldes) suhteliselt hõreda liiklusega kiirtee. Meie väga ei kihuta (GPS näitab hiljem maksimumiks 140 km/h mis jääb vist ka kogu reisi suurimaks kiiruseks) ning jõuame veidi enam kui tunniga Lübeckisse. Leiame ootamatult hõlpsalt kohe vanalinna serva all parkimiskoha, mille suurim pluss on see, et ta jääb tänava varjupoolsele küljele. Järgnevate päevade ja nädalate märksõna parkimisel ongi „päikesevari”, sel hetkel me seda aga veel ei tea ;-).
Peale paaritunnist linnatiiru istume autosse ja keerame autonina Kölni poole.
Kölnis (http://www.koeln.de/en/ ) on meil ainsana broneeritud hotell -- Dorint Novotel Köln City. Internetis broneerides (www.accorhotels.com ) oli hind 55.- EUR tuba (kaheinimese voodi + kaks lisavoodit lastele) lihtsalt niivõrd soodne, et ei saanud jätta broneerimata. Broneering on tingimusel „No change or cancellation may be made after booking” – sellest ka osaliselt nii soodne hind. Kiirtee Lübeckist Hamburgi poole on hoopis midagi muud kui Rostocki ja Lübecki vahel – kõik kolm rida on tihedalt autosid täis ja ühel hetkel vilguvad tee kohal infotabloodel kirjad „STAU” – ummik. Esimesest ummikust pääseme sel moel, et keerame lihtsalt lähimasse puhkekohta ja peame lõunapikniku. Järgmisest ummikust õnnestub meil pääseda kuna hetkel kui eessõitvate autode rivi peatub, oleme just ühe kiirteelt mahasõidu kõrval. Kiire pilk kaardile kinnitab, et mahakeeramine on mõistlik ja nii me ka teeme. Kolmandal korral meil nii palju õnne pole – üle poole tunni liigume (enamasti küll seisame) kiirusega 20 km/h või vähem.
Kui hommikul polnud ilmal veel viga, siis lõunaks on juba väga palav. Ning pealelõunal tekib sellest palavusest Rheini orus äike ja paduvihm.
Sirutame jalgu ja teeme pilti.
Kölni jõuame veidi enne kella 9 õhtul. Hotell on täiesti olemas, broneering kehtib ja tuba on super. Vaatame telekast veel teist jalgpalli poolfinaali Prantsusmaa ja Portugali vahel ning kahetseme, et meil pole kaasas oma elektrilist veekeedukannu – saaks hotellitoas endale kohvi ja pakisuppi keeta. Kohvi saab loomulikult hotelli baarist ja suppi restoranist kuid vahest tahaks paar eurot säästa ja end „idaeurooplasena” tunda ;-) Gaasipriimuse kasutamine hotellitoas tundub siiski liiga ekstreemne olevat isegi idaeuroopa turisti jaoks…
06. juuli 2006 Köln – Heidelberg ( 255 km )
Sööme hotellis hommikust (15 EUR täiskasvanu, lapsed tasuta).
Nii umbes kella 4 ajal asutame end edasi sõitma. Eesmärgiks on jõuda Heidelbergi (http://www.heidelberg.de ) või kaugemalegi. Eelmise päeva palavuses saadud kogemuse võrra rikkamad olles ei planeeri me enam uut 500 või rohkema kilomeetrilist sõidupäeva. Pealegi pole meil enam kuhugi kiiret – ühtegi broneeritud majutuskohta enam ees ei ole.
Heidelbergi jõuame ca kella 8 ajal õhtul ja oleme mõningase probleemi ees – kust leida kämping? Kohalik turismiinfo on kinni, ühtegi viita ei hakka samuti tänaval silma. Raudteejaama ajaleheputkast õnnestub osta ümbruskonna kaart, kus ka kämpingud peal. Valime neist ühe, mis asub Walldorfis. Taevas on pilves ja öösel hakkab ka sadama kuid meil õnnestub oma telk enne püsti saada ning õhtusöök samuti ära süüa. Öö kämpingus maksab 22 EUR.
07. juuli 2006 Heidelberg – Strasbourg – Gerstheim ( 174 km )
Hommikul selgub, et kämpingu väravad on suletud kell 11 .. 15, seega tuleb enne kella 11 lahkuda. Miks selline kord hea on, ei tea aga igatahes kell 10.55 sõidame me kämpingust välja.
Alguses jätkame mööda kiirteed Baseli poole kuid miskil hetkel näeme teeveeres silti „Strasbourg 70 km”. Teeme kiire pöörde kiirteelt maha ning otsustame, et vaatame ikka ka europarlamendi jms. nähtused üle.
Paberkaart on hoolimata moodsatest elektroonsetest vidinatest äärmiselt kasulik asi. GPS ja elektronkaardi abil on mõnus sõita kuid teekonda planeerida ja erinevaid teevariante valida on paberatlases kordi mõnusam – lihtsalt kogu pilt on korraga silme ees ja ei pea pidevalt midagi zoomima, scrollima ja otsima. Aga eks see ole harjumuse asi…
Mõlema hoone ümber käib kibe ehitustöö – uued liikmesriigid ja lisandunud ametnikud nõuavad hoonete laiendamist.
Peale ringi ümber mõlema hoone otsustame veel ka Strasbourgi vanalinna külastada.
Strasbourgi kesklinnas parkimise eest tasumisel tekib ootamatu probleem – meil ei ole piisavalt peenraha ning ka Ühispanga Visa ning Hansapanga MasterCardi kaarte automaat ei tunnista. Kuskil mujal hiljem sellist probleemi kaartidega ei ole ning peenraha probleemi lahendame nii, et läheme ostame lähedalasuvast poest kohalikke küpsiseid – mmm kui maitsvad – ja palume tagasi anda väiksemat raha.
Kui ka vanalinn vaadatud, otsustame linnast välja sõita ja lähimasse kämpingusse öömajale jääda. Gerstheimi linnakese lähedal asuvasse Au Clair Ruisseau kämpingusse jõudes on kell juba päris palju ning esialgu on väravad suletud kuid peagi tuleb üks vaid prantsuse keelt rääkiv vanadaam. Kokkuvõttes peale lühikest aga intensiivset prantsuse-inglise (keha)keelset mõttevahetust võime me telkida ja maksmisest räägime hommikul, kui reception lahti tehakse. Meile see igatahes sobib. Ööbimine maksab 12.80 EUR
08. juuli 2006 Gerstheim – Neuf-Brisach – Basel – Luzern ( 213 km )
Otsustame, et me ei sõida täna edasi mitte mööda kiirteed vaid kiirteega paralleelselt kulgevat tavalist maanteed kuni Baselini ning õhtuks üritame jõuda Luzerni. Alsace piirkond Prantsusmaal on ilus -- tee läheb piki Rheini jõe orgu ning läbi pisikeste asulate-linnakeste. Neist linnakestest vahvaim on kindlasti Neuf-Brisach, kus on pea-aegu täies mahus ja omaaegsel kujul säilinud 1700. aastate alguses rajatud kindlusehitised ning linnasüda.
Paraku osutus see tohutu kaitserajatis kasutuks kuna Saksamaa ei hinnanud prantslaste pingutusi kindlustuste rajamisel ning tungis Prantsusmaale hoopis põhjast, Ardennide kaudu. Pariis kapituleerus 14. mail 1940 veel enne kui Maginot liinil kõik väed lahingukordagi said.
Varsti seejärel olemegi esmalt Saint – Louis linnakeses ja ühtäkki on keset tänavat piiripunkt. Šveits teadupoolest ei kuulu Euroopa Liitu ning on säilitanud oma piiril formaalse piirikontrolli. Formaalse seetõttu, et enamus autosi vaid aeglustab veidike piiripunktis sõitu ja üks Šveitsi piirivalvuri mundris onu vaatab seda osavõtmatult eemalt pealt. EST numbriga auto peetakse küll korraks kinni kuid enne kui ma jõuan oma ID kaardi isegi rahakotist välja tirida, viipab Šveitsi piirivalvur juba, et minge aga edasi. Lähemegi ja tuleme ka kohe piiripunkti tagasi, sest Šveitsis vajalik kiirteekleeps jäi ostmata. 40 CHF vahetab omanikku ja nüüd on meil auto esiklaasil ilus punane 31. jaanuarini 2007 kehtiv kleeps.
Lõpuks otsime üles oma auto (parkimismajade kasutamise kõige keerulisem probleem on esialgu see, kuidas hiljem linna pealt tulles õige parkimismaja sissepääs üles leida ;-) ) ning sõidame edasi Luzerni poole. Erinevalt Saksamaast on Šveitsis ka kiirteedel piirkiirus 130 km/h ning piiramatut kihutamist ei ole. Ümbrus muutub järjest mägisemaks ning lõpuks jõuame Luzerni.
Luzerni (http://www.luzern.ch/default.aspx?pageid=1221
) kesklinnast juhatavad viidad kenasti lähimasse kämpingusse – paraku selgub sinna
kohale jõudes, et see on täis. Neiu väravamajas soovitab lahkelt 5 km edasi
sõita, siis olevat järgmine kämping. Nii ongi, paneme telgi püsti
Merlischachenis otse Luzerni järve kaldal asuvas Vierwaldstättersee
kämpingus. Üllatusena selgub, et kämpingus on võimalik kasutada ka täiesti
tasuta wifi võrku. Wifi pole ilmselt küll kämpingu oma vaid pärit kuskilt
naabrusest kellegi majast. Hetkeks saab ühenduse, hiljem enam mitte. Ööbimine maksab 42 CHF. Kämpingu hind summeerub mitmest, vahest esmapilgul arusaamatuks jäävast komponendist – täiskasvanud, lapsed, telgikoht, auto, miski kohalik (turismi)maks jne. Hinnatase meie seltskonnale oli igal pool nii 40 CHF ümber, ilmselt kuskil vähekäidavamates kohtades oleks ka odavam. Samas tagantjärgi võib öelda, et kämpingu otsimisega ei tasu väga palju vaeva näha – kui ikka esimene ettejuhtuv koht on vastuvõetav, siis pole mõtet edasi sõita lootuses, et järgmine on parem, odavam, ilusam vms.. Seda eriti siis kui on plaanis jääda vaid üheks ööks ööbima.
Kämping Merlischachenis on superilus. Järv on peegelsile, sellel sõidavad laevad ja purjekad ning üle järve on kõrged ja lumised mäed. Samal õhtul võidab Saksamaa jalgpalli MM pronksimängu. Kas jalgpallist või miskist muust tingituna toimub teisel pool järve vägev ilutulestik.
09. juuli 2006 Luzern – Bern – Lausanne ( 201 km )
Alustame päeva suplusega Luzerni järves. Seejärel sõidame tagasi Luzerni linna. Justkui kinnitamaks DK Switzerlandi raamatu avasõnu „Switzerland is probably one of the most richest countries in the world” seisab esimese foori taga meie ees ka kaks tulipunast Ferrarit, mõlema roolis soliidsed hallipäised vanahärrad.
Ja siis lõpuks võtame suuna Lausanne’ile. Garmini navigaator joonistab meile tee piki väikeseid kohalikke teid, mitte mööda kiirteed. Kohalik maantee on palju huvitavam kui kiirtee mida pidi me pealegi eelmisel päeval juba Baselist Luzerni poole sõitsime.
Šveitsis ja Austrias paistab eriti silma, et mõisted „lühim tee” ja „kiireim tee” ei ole sünonüümid – vahest võib lühima tee läbimiseks kuluda palju-palju enam tunde kui kiireima tee jaoks. Samas kiireim tee on väga harva „ilusaim tee”, enamasti on ta kiirtee ja väljavaade piirdub teeäärse heki või taraga, seega tuleb teevalikud ikka endal teha.
Teel teeme vahepeatuse veel Šveitsi pealinnas Bernis. Õhtuks jõuame Lausanne’i ning jääme peatuma Genfi järve rannal asuvas Vidy kämpingus (http://www.campinglausannevidy.ch/ ), mis asub otse Rahvusvahelise olümpiakomitee peahoone kõrval. Öö kämpingus maksab 45.90 CHF.
Hiljem õhtul võidab Itaalia jalgpalli MM tiitli. Finaali elab kämpingu kohvikus kaasa väga eriilmeline ja lõbus seltskond, valdavalt ollakse Prantsusmaa poolt (Lausanne asub prantsusekeelses Šveitsis) kuid on ka Itaalia fänne. Itaalia või siis lihtsalt jalgpallifänne on ilmselt linnas veel hulgi kuna kohe peale viimast penaltit algab ligi tund aega kestev autosireenide tuututamine. Eks siis osad tuututavad rõõmust, teised kurbusest ja kolmandad lihtsalt seepärast, et juba kõik ülejäänud nii kui nii tuututavad. Seda, mis toimub Roomas (ja ka Pariisis), võib vaid ette kujutada…
10. juuli 2006 Lausanne – Montreux – Sion ( 102 km )
Hommikut alustavad lapsed ujumisega Genfi järves. Avalik linna rand asub otse kämpingu aia taga. Seejärel teeme jalutades ringi ümber Olümpiakomitee hoone ning sõidame kesklinna. Lausanne’i kesklinn on tagasi vaadates kõige vähem atraktiivne -- mäe otsas on küll suur kirik, kuid see on parasjagu remondiks kilesse mässitud.
Seejärel sõidame piki järve kallast edasi Montreux poole. Väldime kiirteed, kasutades selle asemel kohalikku maanteed. Piirkond, mida kutsutakse ka Šveitsi Rivieraks, on tõeliselt lahe. Genfi järve (prantslaste jaoks Lac Leman) lõunaküljel kõrguvad lumised mäed, Šveitsi poolsel küljel tõuseb kallas samuti kiiresti kuid mitte nii järsult ja nii kõrgele. Kogu mäekülg on täis viinamarjakasvatusi ja nende vahel väikeseid veinitöökodasid.
Šveitsi veine ostame koju kaasa meiegi. Nagu kohalikest ja DK raamatust aru võib saada, Šveits veine eriti ei ekspordi. Ja tõsi ta ilmselt on, peale koju naasmist oleme me Eestis poest leidnud austria ja luksemburgi veine, saksa ja prantsuse omadest rääkimata, kuid mitte šveitsi omasid.
Uhkeim linn Lausanne’st lõunas on kindlasti Montreux. (http://www.montreux.ch/index_en.html ). Siin elas oma elu lõpuaastail Freddie Mercury, kellele on linnas püstitatud ka mälestussammas. Ning peale Mercury on siin elanud või tervist parandamas käinud ka väga palju teisi kuulsusi – Stravinski, Tolstoi, Hemingway, jne. jne. jne.
Genfi järve kallast
ääristab promenaad, mille keskel kasvavad palmid. Rockmuusika ajalukku on aga läinud ka sealsamas kaldapealsel asuv kasiino. 4. detsembril 1971 toimus kasiinos peale Frank Zappa kontserti tulekahju. Tuul kandis suitsupilved järvele ning seda oma hotellitoast jälginud Ian Gillan sai vaatepildist inspiratsiooni ning kirjutas Deep Purple hilisema menuloo "Smoke on the Water"
Montreux külje all asub Chilloni loss (http://www.chillon.ch/en/ ). Siin saame oma kogu reisi ühe suurima üllatuse osaliseks -- piletit ostes küsib kassiir, kust me tuleme. Vastuse peale „from Estonia” noogutab ta ja läheb meile lossi tutvustavaid materjale otsima. Jõuame vaevalt harjumusest öelda, et „English is OK” kui kassiir ulatab meile EESTI KEELSED materjalid. Vou --oleme sõna otseses mõttes üllatusest sõnatud! Ja infomaterjali tõlge on pealegi väga korralikus eesti keeles. Perepilet maksab 24 CHF.
Lossi asukoht järves pisikesel kaljunukil on imeilus. Igal juhul tasub see koht kindlasti külastamist.
Kui ka Chilloni loss on vaadatud, peame väheke nõu. Kodus oli meil mõte, et kui juba siinkandis olla, siis võiks ka üle mägede Prantsusmaale Chamonix’sse põigata ja hommikul tõstukiga Aquille di Midile tõusta ning Mont Blanci üle kaeda. Samas oleme me oma esialgsest planeeritud ajakavast veidi maas ning selleks, et 19. juuli õhtuks jälle Rostocki sadamasse jõuda, peame plaanides väikeseid korrektiive tegema. Kui enne reisi oli Šveitsist juttu heade tuttavate-töökaaslastega, siis nende soovitus oli ühene – minge kindlasti Zermatti ja sõitke – ronige seal ka mõne ümbritseva mäe tippu. Nii teemegi otsuse, et Chamonix jääb järgmist korda ootama ning võtame suuna Zermattile.
Järgmisel päeval näeme tee ääres mitut müügikohta sildiga „Apricot” – kilone (?) karp maksab 6 CHF, ostame alguses ühe ja siis veidi aja pärast veel teisegi, niivõrd värsked ja maitsvad aprikoosid on. Kämpingu leiame Sioni külje alt. Seal on õieti kõrvuti kaks kämpingut. Ühes pole receptionis kedagi, teises tuleb omanik restoranilauast ning me saame telgikoha. Tegelikult oleks võinud vabalt telkida ka selles esimeses kämpingus kuna siin (ja ka Austrias ning Saksamaal) on lihtsalt kombeks, et kui omanikku – haldajat kohal pole, siis võid reeglina oma telgi püsti ajada ja matkaauto ära parkida, eks hiljem (hommikul) jõuad ka maksta. „Valgete inimeste” ühiskonnas see süsteem toimib, ilmselt „unustamine” arve tasumisel pole siin kombeks. Laste rõõmuks on kämpingus bassein ning isegi miski tasuta wifi.
11. juuli 2006 Sion – Täsch – Zermatt –Täsch ( 82 km )
Mäeküljel, teel lossini, kasvavad viinamarjad ja ühes kohas ka kaktus. Ilmselt pole see kaktus küll päris looduslikul teel siia kasvama sattunud kuid ta kasvab. Kaljude vahel sibab suur hulk väikeseid sisalikke, kes lasevad end ka üsna lähedalt uurida-pildistada.
Veel veidi sõitmist ning keeramegi Valais orust lõunasse, Täschi ja Zermatti suunas. Zermatti tuntuim vaatamisväärsus on ilmselt linna kohal kõrguv Matterhorni mägi – paljude alpinistide unistus ja eesmärk. Täsch ise jääks ilmselt vaid üheks asulaks maantee servas kui ei oleks ühte aga – Zermatt on autovaba, st. oma autoga sinna ei saa. Saab Täschist kas rongi või taksoga. Seega on kogu Täschi vaieldamatult suurim äri parkimisäri, kuna kõik, kes mägedesse autode-bussidega tulevad, pargivad need Täschis. Parkimine käib aga lihtsalt – kõik majadevahelised ja –tagused platsid on tähistatud parkla siltidega. Parkimise hind on alates 4 CHF / päev, kusjuures eravalduses olevatel platsidel ilmselt odavam kui näiteks raudteejaama juures olevas parkimismajas. Pargime siis meiegi oma auto ühele heinamaale ja seejärel üritame välja selgitada, kuhu see 4 CHF maksta vaja oleks. See polegi nii lihtne, parkla sildi all on pisikeses kirjas miski hotelli nimetus ja see hotell tuleb endal ise üles leida. Hotellifuajees võtab tibi meilt 4 franki ja annab vastu ka kviitungi – „just for you” – miskit kontrolli tegelikult ei toimu ja parkivaid autosid ka kuidagi tähistada pole vaja ;-)
Auto pargitud, läheme raudteejaama. Täschi ja Zermatti vahel sõidab süstikrong. Edasi – tagasi pilet maksab täiskasvanule 15.60 CHF ja lastele poole vähem. Rong väljub kohe ja sõit ise kestab umbes 15 minutit.
Meie plaan on (küll köisraudtee abil) jõuda välja nii kõrgele kui vähegi võimalik. Kohalikus infopunktis selgub paraku kurb tõde, et kuna kell on juba 2 läbi, siis ilmselt Matterhorni liustikule 3800m peale köisraudteega enam sõita ei õnnestu. Lihtsalt tagasi tuleb sealt viimane reis kell 4, seega meil aega napib. Infopunkti lahke töötaja pakub välja ka uue idee – aga sõitku me mägirongiga Gornergratile, mis asub 3089 m kõrgusel (http://www.gornergrat.ch/en ). Kuna meil muud üle ei jää, siis nii me teemegi. Rongipileti hind on 36 CHF üks ots (72 CHF edasi –tagasi, alates kella 13.35-st 60 CHF edasi - tagasi), lapsed poole hinnaga. Peame kassiiriga veidi aru ja ostame ühe otsa piletid – vaid üles. Alla otsustame tulla jalgsi või juhul kui enam kuidagi ei jaksa, siis poolelt teelt uued piletid osta ja rongi istuda. Hetkeks paneb pileti hind küll mõtlema kuid tagantjärgi võib öelda, et kui oleks minemata jätnud, siis oleks ikka väga suure vea teinud. Ja teine tagantjärgi tarkus on see, et kuna meil Zermattis köisraudteega sõitmata jäi, siis läheme hiljem Austrias ka Hintertuxi liustikule, kuhu me muidu ilmselt läinud ei oleks.
Rong on tõeline mägirong. Juba vaguni põrand on astmeline sest muidu ei õnnestuks ilmselt vagunis püsti seista. Ja raudteel on lisaks rööbastele keskel hammaslatt, kust vedur mäkke ronimisel kinni hoiab, et mitte alla libiseda.
Sõit võtab aega 40 minutit. Vaguniaknast avanevaid vaateid peab ise nägema, neid kirjeldada pole võimalik… Lõpp-peatus on 3089 m kõrgusel. Veidi aega naudime vaateid Monte Rosa massiivile ja eemalt paistvale Matterhornile, seejärel asutame end jala alla minema. Matkaraja tähis näitab, et Zermatti on ca 3 h astumist. See ei tundu keeruline ja tasapisi hakkame minema. Liina ja lapsed korjavad kive (ja topivad neist osad minu seljakotti), otsime alpiaasadelt edelveissi. Edelveissi me ei leia, tegelikult me ei oska ka otsida.
Kui viitade järgi on Zermatini jäänud 2h, teeme lõunapikniku. Kraamime kotist välja mahla ning võileivad ja sööme neid. Me ei ole ainsad jalgsi mäest alla tulijad, rahvast voorib päris palju. Ülespoole sel kellaajal enam suurt tungi ei ole, allatulijaid jätkub.
Mida allapoole jõuame, seda lopsakamaks muutub ümbritsev loodus. Rohi läheb järjest kõrgemaks ning rohu seest uudistavad meid koopaoravad. Loomakesed on üsna julged, ju on igat liiki matkajad ja muud inimloomad nende maailmas tavalised. Kui käidud on hinnanguliselt üle poole tee (kahjuks jäi kaasasolnud GPS üleval nullimata ja seetõttu kogu teepikkus kilomeetrites teadmata), algab tasapisi metsapiirkond. Puud muutuvad järjest kõrgemaks ning ühtäkki olemegi korralikus kuusikus.
Zermatti jõudes on kell 9 ligi, seega võttis meil mäest allatulek oluliselt rohkem aega kui 3 h. Kuigi õhtune Zermatt sumiseb mõnusalt, läheme me suht otse rongijaama ja sõidame alla Täschi tagasi. Kämpingusse jääme kohe Täschi raudteejaama kõrval, öö kämpingus maksab 30 CHF.
12. juuli 2006 Täsch – Furkapass – Andermatt – Euthal ( 206 km )
Mõningase kahjutundega lahkume hommikul Täschist ja suundume taas Valais oru poole tagasi. Zermatt on koht, kuhu tahaks veel tulla ja siis juba pikemaks ajaks…
Üles kurule jõudes leiame sealt eest bussipeatuse, kohviku, hotelli, suveniiripoe ning tasulise pääsu Rhonegletscheri liustikule J. Liustikule saab muidugi ka tasuta, tuleb lihtsalt eemalt veidi ringi minna.
Kurult Andrematti poole laskumine on pea-aegu sama vahva kui ülesronimine, üks serpentiin teise järel.
Tagasi tavalisel ca 700 m kõrgusel, pöörame lõpuks piki kiirteed alla Luzerni järve poole. Ööbima jääme Einsiedelni lähedal Euthali kämpingus. Kämping asub pisikese külalistemaja õues ning kämpingu väravas on silt, et kui hotelli uksed on suletud, siis tuleb ukse kõrval oleva telefoniga perenaisele helistada. Helistame, lubatakse lahkel telk järve äärde panna ning palutakse hommikul hotellist läbi tulla. Paraku peavad kämpingulised kasutama hotelli WC-d ja pesuruume. Selleks saavad nad perenaiselt võtme. Kuna aga perenaist ei ole, siis ei ole meil ka võtit ning peame leppima sellega, et WC-sse saab vaid siis kui keegi teine kämpinguline sinna läheb.
13. juuli 2006 Euthal – Einsiedeln – Vaduz – Füssen ( 267 km )
Hommikusöök söödud ja kohalikus järves ujutud, jätkame sõitu Lichensteini poole. Einsiedelnis asub suur ja uhke benedektiinide klooster (http://www.kloster-einsiedeln.ch/ ). Kloostrikirik on üks uhkemaid barokkstiilis kirikuid, nii vähemalt väidab DK Šveitsi raamat. Kloostrisse sisse ei pääse, kirikusse küll pääseb kuid pilti palutakse mitte teha.
Lichenstein (http://www.liechtenstein.li/en )on pisike (160 km2, 34.000 elanikku) vürstiriik Šveitsi ja Austria vahel. Külastame selle pisiriigi pealinna Vaduzi. Linna tähtsaim ehitis on loomulikult linna kohal kõrguv vürsti loss. Paraku on see väliselt hetkel täiesti „ebavaatamisväärne” kuna remonditööde tõttu on ta pea-aegu üleni kilesse mähitud. Vürstilossi sisse ei pääse, sest see on vürst Hans-Adam II ametlik residents.
Saadame ühe kaardi, kuna Liechtensteini postmark pole just väga laialt levinud. Rahana käibib Liechtensteinis Šveitsi frank ning sarnaselt Šveitsiga paralleelselt ka euro.
Šveitsi rahasüsteem on tegelikult ülimalt turistisõbralik. Ametlik valuuta on küll Šveitsi frank kuid igal pool (sealhulgas ka suurtes toidupoodides, parkimisautomaatides jms.) saab paralleelselt maksta ka eurodes. Vahetusraha antakse enamasti küll Šveitsi frankides kuid maksmiseks kõlbavad ka eurod.
Seejärel peame veidi nõu ning otsustame, et järgmisena võtame suuna Füssenile Saksamaal (http://www.stadt-fuessen.de/index.php?id=84 ). Eesmärgiks on külastada Neuschwansteini lossi. Enne Saksamaale saamist satume korraks ka Austriasse. Kuna Austriasse tuleme me veel tagasi, siis ostame kohe piirilt ka Austria kiirtee vinjeti. 10 päevane sõiduauto vinjett maksab 7.60 EUR.
Füssenisse jõuame õhtul. Brunneni kämping asub teisel pool linna otse Forggensee järve ääres. Väga kena kämping on. Samas erinevalt kõikidest eelnevatest (ja järgnevatest) kämpingutest valitseb siin tõeline ordnung – telkimiseks ei ole mitte suvaline plats vaid iga telgi ja auto jaoks on ära tähistatud kindel pisike platsike. Meie satume kahe Poola seltskonna vahele. Öö kämpingus maksab 31.- EUR. Poolakaid ja ka leedukaid kohtasime Šveitsis ja Austrias korduvalt, eestlasi pea-aegu üldse mitte. Vaid Neuschwansteini lossis nägime ühte seltskonda ning korra kuulsime ka eestikeelset juttu, tagasiteel Berliini lähedal nägime ühte EST numbriga autot ja Salzburgis ühte Eesti turismibussi. Ning kui Chilloni eestikeelsed juhendid välja arvata, siis ega ka enamus kohalikke, kellega suheldud sai, sõnale „Estonia” või „Estland” eriti ei reageerinud. Üks Müncheni poemüüja, kes sakslase jaoks täiesti ebatüüpiliselt enam-vähem vabalt inglise keelt rääkis, arvas, et „Estonia – it’s somewhere in Asia?” Meie seletused „No, no, Estland, Europe etc.” teda vähemalt näo järgi eriti ei veennud ;-)
14. juuli 2006 Füssen – Zirl ( 96 km )
Hommikul
ujume kohalikus järves. Vesi on väga soe ja mõnus ning järv peegelsile. Seejärel pakime kokku oma asjad ning sõidame losse vaatama. Just losse, sest lisaks Neuschwansteini lossile asub kohe selle kõrval ka Hohenschwangau loss.
Hohenschwangau lossi ( http://www.hohenschwangau.de/index.php?id=430 ) ehitas Baieri kuningas Maximillian I 1832 .. 1836 a. vana lossi varemetele.
Hohenschwangaust kuulsam on kindlasti Maximillian I poja, Ludvig II poolt naabrusesse 1869 .. 1886 ehitatud Neuschwansteini loss (http://www.neuschwanstein.de/english/index.htm ).
Neuschwansteini lossist on tegelikult valmis ehitatud vaid 1/3, suurem osa lossist on lõpetamata, kuna koos kuningas Ludwig II senini salapärase surmaga lõpetati koheselt kõik ehitustööd.
Neuschwansteini loss on muinasjutuloss -- Ludwig II oli Wagneri muusika ja ooperite suur austaja ning oma lossides üritas ta reaalsuses luua teatris nähtud võlumaailma. Neuschwansteini lossi esimese eskiisi visandas teatridekoraator Christian Jank.
Lossides ja hiljem ka Marienbrücke silla külastamisel möödub pea-aegu terve päev ja on juba päris õhtu, kui edasi sõitma asume. Kahjuks jääb Füsseni linn ise hoopis külastamata L. Aga järelikult on põhjust kunagi tagasi tulla.
Sõidame tagasi Austriasse ning võtame suuna Innsbruckile. Piir on tegelikult kohe Füssenist paari kilomeetri kaugusel. Teele jääb Saksamaa kõrgeim mäetipp, 2962 m kõrgune Zugspitze. Kämpingu leiame vahetult enne Innsbrucki Zirli linnakesest. Ööbimine Alpenfriedeni kämpingus maksab 21 EUR.
Laste rõõmuks on ka siin väike bassein ning lahke omanik pakub võimalust hommikuks värskeid saiakesi tellida – seda me ka teeme.
15. juuli 2006 Zirl – Innsbruck – Mayrhofen ( 133 km )
Jalutame linnas, ronime raekoja torni ning imetleme nii ülalt kui hiljem alt raekoja veeres asuvat kullatud katusega rõduga maja. Olümpia jäästaadionit kahjuks külastada ei õnnestu kuna olümpiahalli ümber käib vilgas ehitustegevus. Ja ega suvel seal jääd nii kui nii ei olegi.
Loomaaia pilet maksab 7 EUR täiskasvanu ja 3.50 EUR laps.
Kuna Zermattis jäi köisraudteega sõitmata, siis teeme väikese muudatuse edasistes plaanides ning otsustame minna Hintertuxi liustikule. Vältimaks Zermattis tekkinud probleemi, kus jõudsime kohale liiga hilja, teeme seekord hoopis teisiti. Juba õhtul sõidame kohe Hintertuxi kohale ja uurime välja, mis värk on. Veendunud, et värk on, st. tõstukid toimivad, sõidame tagasi Mayrhofenisse (http://www.mayrhofen.at ) kämpingusse Kröll (http://www.alpenparadies.com/wDeutsch/camping/index.php ). Öö kämpingus maksab 29.80 EUR.
16. juuli 2006 Mayrhofen – Hintertux – Salzburg ( 230 km )
Üritame olla hommikul kiiremad kui muidu ning jõuda võimalikult vara Hintertuxi (http://www.hintertux.at/ )tagasi. Lapsed jõuavad siiski ka kämpingu basseinis ujumas käia.
Edasi-tagsi pilet 3250 m kõrgusel asuvale liustikule maksab 24.50 EUR ilma suusavarustuseta täiskasvanutele. Kuni 10 aastased lapsed on tasuta.
Esimene tõus 2100 m peale läheb väga nobedalt, ei saa veel suurt arugi kui oleme juba kohal. Peale teisest tõstukist väljaronimist 2660 m kõrgusel saab juba aru, et oleme päris kõrgel mägedes – liustiku saba ulatub pea-aegu tõstukiteni. Ilm on väga palav isegi hoolimata kõrgusest. Ning liustik sulab kohinal kuid on suures osas hoopis miski valge kangaga kinni kaetud. Miks, see jääb küll mõistetamatuks. Kinnikatmata liustikuosal müttab üks rajatraktor, mida ja miks tema seal on, sellest on ka raske aru saada. Aga ta töötab usinasti.
Päike on väga ere, all kassade juures olnud tungiv soovitus omada päikeseprille on igati ajakohane – ilma prillideta suurt olla ei kannata.
Kaua me aga siia peatuma ei jää vaid sõidame päris üles, 3250 m kõrgusele. Siin on siis suvi ja talv ühekorraga! Päike võtab kõvasti (hiljem avastan, et päikeseprillide jäljed on üsna nähtavalt näol), tuulevarjus kannatab olla lühikese varrukaga või sootuks särgita kuid paks-paks lumi on maas. Suusatada – kelgutada ilma särgita päris ei kannata kuna lumest õhkub nii palju külma, et tekkiv tuul tundub üsna külmana.
Kohe tõstuki lõppjaama
kõrval asub suuskadeta inimestele mõeldud Samas snowtube’ga sõitmise kohta ilmselt jumalal eraldi ettekirjutusi ei ole – vanad halli habemega papid ja soliidsed emandad vihisevad kummirõngaga mäest alla nii et ühtedel habemed ja teistel seelikud lehvivad. Nooremad tüdrukud poseerivad koos laenatud lumelaudadega (pikas seelikus ja kingades!) – ei ole kellelegi võõrad maised rõõmud ;-)
Kõrvalasuvas orus on miskil hetkel hästi näha kuidas pilv tekib – altpoolt tõuseb ilmselt soe õhk ja ühel hetkel hakkab tekkima udu, mis silmnähtavalt järjest pakseneb. Paari minutiga on oru kohal mõnus valge pilvetups, mille tuuleiil kohe minema puhub. Ja kõik algab jälle otsast…
Veedame liustikul üsna palju aega enne kui raatsime lahkuda. Ja kui kunagi veel tuleme (ka see on koht, kuhu tahaks veel tagasi tulla), siis laenutame endale samuti suusad! Sest suusatajaid on siin palju, igas vanuses seejuures. Meil on plaan, et alla võiks osaliselt ka jala minna mitte vaid tõstukiga sõita. 3250 m kõrguselt esimest otsa ei saa jala minna, vähemalt tavalise matkatossuga ja lühikeste pükstega mitte. Seega sõidame tõstukiga allapoole ja läheme jala viimase lõigu 2100 m pealt kuni Hintertuxini.
Päeva lõpetuseks otsustame Salzburgini välja sõita. Mayrhofenist Slazburgi sõiduks valime mitte läbi Saksamaa kulgeva kiirtee vaid kohaliku maantee üle mägede. Sõit edeneb küll aeglasemalt kuid ümbrus on palju - palju kordi ilusam.
Õhtul kella 9 ajal jõuame lõpuks Salzburgi (http://www.salzburg.info/ ) lähedal asuvasse Aigeni kämpingusse (http://www.campingaigen.com/ ). Seame telgi paika arvestusega, et hommikul me oma asju kokku pakkima ei hakka vaid tuleme ka järgmisel õhtul siiasamasse kämpingusse tagasi. Kaks ööd kämpingus maksab 38.- EUR
17. juuli 2006 Salzburg ( 50 km )
Enne Salzburgi linna käime ära kohas, kust linna rikkus alguse sai -- Bad Dürrenbergi soolakaevanduses (http://www.salzwelten.at ).
Ekskursioon heatujulise ja 3 keeles (saksa, inglise, itaalia) rääkiva giidi saatel viib meid mäe sügavustes asuvasse endisesse soolakaevandusse. Pilet maksab pere peale kokku 44.60 EUR
Terve kaevandus on jäetud turistidele kuna soola kaevandamine väikeses kaevanduses pole enam majanduslikult tasuv – sool ei maksa teadupoolest poes suurt midagi, kaevamine on aga hirmus kallis. Kunagi aga pandi just siit (ja teistest ümbruskonna kaevandustest) kaevandatud soolaga alus Salzburgi rikkusele.
Kõige lahedamad on aga kaks pikka liumäge – kaevurid pidid ju igal hommikul kuidagi maa alla saama. 18. sajandil eskalaatoreid ja lifte ei tuntud, allasaamise probleem lahendati hoopis teravmeelsemalt ja leidlikumalt – ehitati pikad puust liumäed, millel istudes siis hõlpsasti alla pääses. Üles pidi, tõsi küll, trepist vantsima. Kuna suurem osa kaevandusest asub Saksamaa pinnal (õigemini pinna all), siis ületame ka kaks korda piiri, esimene kord Austriast Saksamaale ja lõpus jälle tagasi.
Mozartiga seotud paiku on aga linnas rohkem ja ning neid me ka külastame.
Juba süvenevas õhtus jõuame lõpuks ka Hellbrunni lossi (http://www.hellbrunn.at/hellbrunn/english/start/index.asp). Vigurpurskkaevud on täiesti olemas ja kell 9, kui meie ekskursioon algab, on juba pime. Pimedas on see käik vast huvitavamgi kui päevavalges oleks olnud – ümbritsev park on vaikne ja salapärane ning kui siis veel kuskilt äkki vett kaela pritsib… Vett pritsib muidugi palju ja väga ootamatutest kohtadest.
18. juuli 2006 Salzburg – München – Joditz ( 429 km )
Ja seejärel sõidame edasi. Enne linnast ärasõitu möödume ka uhiuuest, jalgpalli MM jaoks rajatud staadionist. Kämpingusse jääme veidi enne Leipzigi. Öö Auensee kämpingus maksab vaid 14.50 EUR
19. juuli 2006 Joditz – Berliin – Rostock ( 525 km )
Berliini (http://www.berlin.de/english/index.html ) külastamist ei plaani me veel isegi kämpingust lahkudes. Aga kuna Berliini ringteele jõudes näitab Garmini navigaator, et „arrival time to Rostock 17:00”, siis otsustame põgusalt ka Berliini külastada ja vähemalt Brandenburgi väravad ära vaadata. Linna sõidame sisse läbi endise Lääne-Berliini. Jõuame autoga otse Brandenburgi väravateni ning pargime sealt paarsada meetrit eemal parkimismajja.
Samas tundub, et kuigi Saksamaa ja Berliini ajalugu on keeruline ja vastuoluline, on sakslased ise sellest üle.
Viimase juures võib vabalt käia ja pilti teha, kuskil ei ole demonstrante ja politseilinte. Siit vaadates on see halenaljakas kirbutsirkus, mida Tallinnas Tõnismäel päevast päeva etendatakse, ikka eriti tobe…
Ronime ka Riigipäevahoone katusele. Sinna saab tasuta kuid sissepääsul tuleb läbida lennujaamale sarnanev turvakontroll. Ilm on eriti palav ning ka üleval katusel pole tuuleõhkugi. Päikese käes on kohati lausa valus olla. Hiljem jääb autoaknast silma üks termomeeter, mis näitab lakooniliselt +40 !
Läbi Ida-Berliini äärelinnade ummikute sõidame edasi Rostocki.
Rostockis oleme umbes kella 21 paiku ja sõidame ka kohe sadamasse. Esimese tunni passime sadamakail, seejärel pääseme laeva. Meil on iseenesest luksuslik kajut – neljakohalised kajutid on vaid aknaga ning aken avaneb otse sõidusuunas. Paraku väljub laev kell 23.00 ja jõuab Trelleborgi kell 6.00, nii et seda kajutit pole meil eriti aega nautida. Lehvitame veel laevadekilt eemalduvale Saksamaale ning tunneme kahetsust, et ongi selleks korraks kõik…
20. juuli 2006 Trelleborg – Stockholm ( 637 km )
Ärkame väga vara kuna kell 6 jõuab laev juba sadamasse. Veel paarkümmend minutit enne on tunne, et oleme avamerel kuid siis ilmub hommikuudust järsku sadam ja ongi kõik. Me ei joo laevas isegi kohvi vaid sõidame maale. Kohvipausi teeme alles Malmö lähedal ühes bensukas. Rootsi raha meil ei ole kuid Hansapanga deebetkaart kõlbab maksmiseks igal pool.
Viimaste aastate jooksul on rootslased suures osas valmis ehitanud Malmö ja Stockholmi vahelise kiirtee. Vaid paarkümmend kilomeetrit on jäänud kolmerajalist möödumiskohtadega lõiku. Seega läheb teekond kiiresti. Gränna lähedal teeme väikese kohvi ja supipausi. Stockholmi linna me minna ei plaani kuid kuna aega jagub, siis teeme pikema peatuse paarkümmend kilomeetrit enne Stockholmi Södertäljes.
Edasine on varasemastki tuttav – sadam, laev, õhtusöök ja hommikuks kodus.
Lõpetuseks
Mõned faktid:
7 riiki 4747 km (auto spidoka järgi) 3250 m (Hintertuxi liustik) – kõige suurem kõrgus 2431 m (Furkapass) – kõrgusrekord auto jaoks 330 l diislikütust (Diislikütuse liiter maksis Austrias paar senti rohkem kui 1 euro, Saksamaal ca 1.25 EUR ning Šveitsis ca 1.8 CHF)
Palju pilte ja veel rohkem mälestusi. Kui vaid saaks (st. aega ja raha oleks), läheks kohe uuesti. Väga paljudesse kohtadesse tahaks kunagi veel uuesti minna. Samas ka käimata kohti on meeletult palju. Igal juhul on nii Šveits kui Austria külastamist väärt -- käige ise ära ja te ei kahetse!
|
