Horvaatia (väikeste vahepõigetega Bosniasse) – suvi 2008
2007.a. juulis Ahvenamaalt tagasi pöördudes tegid lapsed ettepaneku, et järgmisel aastal võiks jälle autoga reisida. Kui autoga, siis autoga...
Konkreetne reisisihtkoht tekkis aga enam-vähem spontaanselt – 2007.a. novembris kevadvaheaja reisivariante uurides oli üks idee suusatamise asemel külastada mõnda Euroopa suurlinna. See mõte jäigi vaid mõtteks aga samas Estonian Airi kodukal sihtkohti ja lennupiletite hindu uurides jäi silma, et sooja sinise mere äärde Horvaatiasse saab Tallinnast vaid napilt kolmetunnise lennuga ning pikalt ette ära ostetud piletid pole üldse kallid. Mõeldud – tehtud. Aga kuna suvi tundus sellel ajal veel mägede (täpsemalt sügise, talve ja kevade) taga olevat, siis esialgu me rohkem oma pead suvise reisi teemadega ei vaevanud.
Talvest meenub veel vaid üksainus tagantjärgi halenaljakas episood – nimelt tekkis mõte igaks juhuks ka rendiauto ära broneerida. Lühidalt kokkuvõttes – n.ö. suurtest kettidest oli soodsaim Sixt Holiday Cars kuid esimene kokkupuude Sixti Eesti esindusega võttis lausa sõnatuks – selgus, et kohalik muidu tore ja abivalmis klienditeenindaja ei tea ise ka, millised tingimused rendilepingus kirjas on. Eks siis minul kui kliendil tuli hädalisi (rendileandjaid) aidata ja Sixti peakontori infost renditingimuste täpne selgitus hankida. See võttis vaid paar minutit ja ühe e-sõnumi jagu aega kuid ega kohalikul klienditeenindajal pole ju alati mahti kõikide kliendi pisiasjadega tegeleda. Ning ega seda pisikest kirja lepingus ei loe ju tavaliselt keegi, et sellele veel ekstra tähelepanu peaks pöörama… Aga et lõpuni aus olla – me jõudsime lõpuks info hankimise ja teenindaja koolitamise teenuse hinnas sõbralikule kokkuleppele ja Sixt tegi omapoolse lisaallahindluse segaduste korvamiseks.
Reisi marsruudist – kuna lennuk maandus ja kaks nädalat hiljem startis Dubrovnikust, siis algas ja lõppes me reis paratamatult seal. Internetist ideid hankides jäid peale Dubrovniku silma veel Split, Trogir, Makarska, Krka, Paklenica ja Plitvice rahvuspark, Korcula saar, Mostar Bosnias jms. Vahvaid ja kindlasti külastamist/avastamist väärt sihtkohti on Horvaatias veel küll ja küll kuid kindel plaan oli see, et väga pikki sõidupäevi me seekord teha ei taha – aega peab jääma kindlasti ka sooja sinise mere ja päikeselise ranna jaoks. Kuidas kõik lõpuks välja tuli, sellest siis veidi allpool.
Kuna autoreis ei alanud seekord mitte oma koduhoovist, kus kõik reisil (arvatavasti) vajamineva träni saab mugavalt autosse tõsta vaid tuhandete kilomeetrite kauguselt, siis tuli logistika veidike hoolikamalt läbi mõelda. Lõppude lõpuks ei kujunenud aga asi üldse keeruliseks. Kogu magamisvarustus telgi ja magamiskottide – madratsite näol pluss veel üht-teist vajalikku nagu matkatoolid, köögivarustus jms. sai pakitud ühte suurde headelt tuttavatelt laenatud kotti ning riided, nii palju kui neid üldse vaja oli kaasa võtta teistesse kottidesse. See kotihunnik tundus küll esialgu päris suur olevat kuid nelja peale kokku võisime me ju lennukisse kaasa võtta 80 kg pagasit J. Miskeid erilisi söögivarusid me lennukiga sõidutama ei hakanud, Horvaatias on ju ka lõpuks poed ja söögikohad olemas. Igaks juhuks poetasime vaid mõned pakisupid ja kohvipaki kotipõhja.
Tavapärase köögivarustuse kaasavõtmisel oli ka üks takistus – lennueeskirjad ei luba kaasa võtta gaasiballoone. Arvates, et ballooni hankimine ei tohiks probleemiks osutuda, võtsime kaasa vaid põleti. Nüüd tähelepanu tulevased lennukiga Horvaatiasse reisijad – kui teil on Primuse või Colemani põleti, millele lähevad keeratavad balloonid, siis võite selle põleti rahulikult koju jätta. Horvaatias (Dubrovnikus vähemalt) on Campingaz põhitegija. Meil oli endal kaasas Primuse põleti. Nüüd, peale reisi, on meil ka Campingazi põleti olemas, sest loobusime peatselt otsimast oma põletile sobivaid balloone ning ostsime uue, müügil olevate balloonidega sobiva põleti J. Miks üldse priimust vaja läks – hommikul oli telgi juures mugav harjumuspärast hommikukohvi valmistada. Paar korda keetsime õhtul pakisuppi kah J.
Reisikirjandusest võtsime endaga ühes DK Croatia ning LP Croatia raamatud ning suure Horvaatia paberkaardi. Kotti rändas ka mugavaks autosõiduks vajalik Garmin nüvi koos Adriaroute kaardiga.
Lisaks võtsime kaasa ujumisprillid ning ka veidike snorgeldamisvarustust – ühe maski ja toru koos Karli lestadega. Snorgeldada (või ka lihtsalt ujumisprillidega sukelduda) on Aadria meres tõesti tore, nii et tasub varustus kaasa vedada või kohapealt osta.
Esmaspäev, 07.07
Kasutame Estonian Airi poolt pakutavat võimalust teha check-in ja anda ära pagas juba eelmisel päeval.
Lend Tallinn – Dubrovnik, autoga Cilipi – Cavtat – Dubrovnik, 32km
Kuna pagas on eelmisel päeval juba ära antud, võtame hommikul kodu juurest takso ja sõidame lennujaama.
Lend läheb ladusalt, kulutame lennukis veidi raha ning sööme hommikusöögi ning joome hommikukohvi.
Kohaliku aja
järgi 9.30 maandume Dubrovniku lennujaamas ning lennukiukse avanedes võtab meid vastu kuum ja
niiske lõunamaine ilm. Mõnus!
Peagi saabub lindil ka meie kotihunnik ning Sixti rendikontor (nagu ka kõik ülejäänud autorendifirmad) asub kohe lennujaama hoone vastas teisel pool parklat. Suhteliselt nobedasti saame Opel Astra võtmed ja võimegi oma asjad autosse tõsta ning minema vurada. Auto on korralik, enne meid sõitnud vaid napilt 9000 km ning vanust on tal dokumentide järgi paar kuud. Auto olulisim osa on loomulikult kliimaseade J. Ilma selleta oleks üsna jama. Samas kuumusega kohanemine eriti aeg ei võta, juba paari päeva pärast tundub 30 kraadi täiesti tavaline ilm olevat.
Esimese peatuse teeme lennujaamast mõne kilomeetri kauguses Cavtatis. Otsime esmalt kotist välja Garmini navigaatori, et üldse oskaks edasi sõita ja seejärel teeme ka esimese tiiru mere ääres. Ujuma veel ei lähe kuid vee katsume ära. Ning meie esimesed kunad vahetuvad rannas jäätisteks – 6 kunat jäätis, imehea! Parkimine on samuti tasuline, 5 kunat tund. Meri ja esimesed lõunamaised taimed imetletud, jätkame Dubrovniku poole.
Poolel teel jääb ette üks Konzumi pood, sealt täiendame veidi oma olematuid söögi ja eriti joogivarusid. Priimusele gaasi otsime kah kuid seda seal ei ole.
Enne Dubrovnikut läheb põnevaks – tee krutib ennast piki kaljuserva üles ja ühtäkki avaneb mee eest postkaartidelt tuntud vaade Dubrovniku vanalinnale. Miskis pisikeses maanteetaskus teeme äkkpidurduse ja ronime veel veidi teerada pidi jalgsi kõrgemale. Ilm on palav aga vaade on super – tasub ronida.
Dubrovnikus
otsime esimese asjana üles Solitudo kämpingu ja paneme oma telgi püsti. Õnneliku juhuse tõttu on seljakotti jäänud
viimasest orienteerumisneljapäevakust kompass – päike tõuseb teatavasti idast,
arvestades kohalikku kliimat on soovitav hommikuse une nautimiseks telk
püstitada nii, et tõusva päikese ja telgi vahele jääks võimalikult tihe ja
kõrge põõsas J. Ja seejärel läheme ujuma. Rand jääb telgist
paarisaja meetri kaugusele.
Esimene emotsioon on – SOOLANE! Järgmised on SOE!, MÕNUS!, SININE! jne. jne. jne.
Ujume üsna tükk aega – miskit erilist tahtmist veest välja ronida ei ole. Seejärel suundume linna uudistama. Kämpingust saame kaasa hüva nõuande – minge bussiga, mitte oma autoga. Kui hea ja kasulik see nõuanne tegelikult on, adume alles viimasel õhtul enne kojulendu. Bussipilet maksab putkast ostes 8 kunat inimese kohta ja vanalinnani sõita on nii kümmekond minutit.
Esimese atraktsioonina võtame ette ringkäigu
linnamüüril. Müürile pääs maksab 50 kunat täiskasvanuile, 20 kunat lastele. See
raha läheb (reklaami järgi) vanalinna restaureerimiseks ning kogu asi on
tegelikult igat viimast lipat väärt. On ilus linn, mitte asjata ei mainita seda
kui Aadria mere pärlit. Mõtlemapanev on vaid see, et enamus katuseid on
verivärsked – mälestus eelmise sajandi lõpu kodusõjast,
kui Montenegro serbiameelne armee Dubrovnikut piiras… Kuid eks
ole ju ka kodune Tallinna vanalinn korduvalt erinevates sõdades maha põlenud
ja siis jälle vähem või rohkem endisel kujul taastatud.
Ringkäik müüril võtab tunni või enamgi. Seejärel teeme veel tiiru vanalinna kitsastel valge läikiva kiviparketiga tänavatel ning otsustame samas ka õhtusöögi süüa. Teeme selle vea, et läheme õhtusöögikohta otsima vanalinnast väljaspool – lõpuks jõuame ringiga ikka vanalinna serva alla tagasi ning ühes merevaatega restoranis istume maha ning laseme söögil hea maitsta. Jah, Dubrovnik on paras „turistilõks“ kuid puhkus on puhkamiseks ja mõnusas kohas võib toidu eest ka veidi rohkem maksta. Raha saab tuleva talve jooksul ju uue teenida J. Kertu tellib grill-lõhe, Karl pitsa ja meie Liinaga võtame mereandide risotto. Päris maitsev on, kokku maksab asi koos jookidega ca 400 kunat. Päike loojub poole üheksa paiku, peale päikeseloojangut süüdatakse linnamüüril valgustus. Ja peale õhtusööki teeme veel ühe tiiru nüüd juba laternatest valgustatud kuid endistviisi rahvarohkes vanalinnas. Mõnus – puhkus on alanud!
Dubrovnik – Ston – Duba kämping, 110 km
Hoolimata puude varjus asetsevast telgikohast ärkame palavuse tõttu varakult. Juba õhtul loobusime telgile väliskatte pealesikutamisest. Selle all oleks küll olnud võimatu magada. Hommikukohvi ostame kämpingu automaadist, ise teha ei saa kuna gaasiga on nii nagu Eesti sellekevadises eurolaulus. Solitudo kämpingus maksab öö 333 kunat, see on kõige kõrgem hind, mida Horvaatias kämpingu eest maksame.
Seejärel veedame mitu mõnusat tundi rannas. Esimene idee on rentida neljakohaline vesijalgratas ja sellega veidi ringi sõita kuid paraku ei ole need aparaadid töökorras. Rendime siis ühe kahese süsta ja teeme sellega nii Kertu kui Karliga ühe reisi lähima saarekese rannikule.
Seejärel pakime oma vara kokku ja sõidame Dubrovnikust ära. Enne ärasõitu lahendame kohalikus Interspordi poes ka otsustavalt priimuse ja gaasiballooni ühilduvuse probleemi, ostes lihtsalt kogu komplekti uue.
Viimaseid vaateid naudime veel Dubrovniku kõrval kõrguvalt sillalt ning seejärel keerame autonina põhja (õigemini loode) poole.
Teel teeme vahepeatuse Stoni linnakeses. Lihtsalt ühel hetkel jäävad maantee
kõrval silma miskile vaatamisväärsusele viitavad viidad ja seejärel piki
mäekülge kulgev pikk ja kõrge kivimüür. Tegemist on endisaegse kindlusehitisega,
mis ühendab ümber mäe Stoni ja Mali Stoni.
Tulipalava päikese käes ronime ka ise müürile. On näha, et tasapisi restaureerimistööd toimuvad ning aasta või paari pärast saab piki endisaegset müüri jalutada ka Stonist Mali Stonini ja vastupidi. Praegu saab veel teha lühikese jalutuskäigu Stoni linna taga.
Ston on vahva linn. Ta ei ole pea-aegu üldse restaureeritud vaid on nagu on. On katusteta ja auklikke maju kuid samas ka kordaseatud elamisi ja ärisid. Üldmulje on selline armsalt õdus. Puuduvad ka ringisaalivad turistide hulgad.
Varsti peale Stoni lahkume korraks Horvaatiast – kunagi lubas Horvaatia ka Bosniale tükikese Aadria mere rannikut ning nii tulebki kõikidel, kes maismaad pidi Dubrovnikust ülejäänud Horvaatia poole suunduvad, läbida ca 10 km Bosnia territooriumit. Vahepeale jääb ka Neumi linn.
Tegemist on riigipiiriga ja seetõttu peatab meid ka piirivalve – õnneks on Bosnia ja Horvaatia miskis ühises kontrolliprotseduuris suutnud kokku leppida, seega tuleb vaid kord peatuda. Midagi erilist ei ole, Horvaatia mundris piirivalvur (või politseinik) vaatab põgusalt passe ja viipab vaid käega. Veidi aja pärast tagasi Horvaatiasse jõudes on piirivalvur oluliselt jutukam – uurib meie Eesti passe nähes, kuidas meile Horvaatia meeldib ja kus me käinud oleme ning soovib lõpuks head reisi. Passidesse sisse ta eriti seejuures ei vaata, seega jätab see kontroll sellise lihtsalt formaalse ja veidike kummalise mulje. Kunagine tihe ja kahekordne passikontroll Eesti – Läti piiril võis ilmselt Euroopast tulijatele vähemalt sama kummaline tunduda, kuna veel 10 aastat tagasi sisestati nii Eesti kui Läti piiril kõikide piiriületajate andmed ka arvutisse ja kontrolliti ka autode dokumente. Lihtsalt selline nostalgiline meenutus.
Peale Horvaatiasse tagasijõudmist on aga asustus suhteliselt hõre ja vahepeal tihedasti esinenud majutusasutuste silte ei ole esialgu kusagil näha. Tee on aga ikkagi vinge, kruttides kaljuse ranniku ja mere vahel asuval kitsal karniisil.
Me jõuame juba veidi öömaja pärast muretsema hakata
kui äkki näitab miski roostes ja auguline silt tee ääres Duba kämpingu ja
eramajutuse suunas. Otsustame asja järgi vaadata kuigi tee on kitsas ja üldse
mitte asfaltkattega. Tulemus on aga väga vinge – vaid 140 kuna eest saame
endale privaatse terrassi telkimiseks. Otse telgiuksest paistab meri ja telgi
kõrval ripuvad küpsed viinamarjad. Mida sa veel tahta oskad. Õhtune ujumine
sealsamas rannas lõpetab mõnusa päeva.
Duba kämping – Pocitelj – Mostar, 71 km
Hommikupäike jääb mõnusalt kaljude taha, seega ei
muutu telk nii vara saunaks ja seetõttu saab kauem magada. Värske meretuul
aitab ka hommikuunele kaasa.
Järjekordselt veedame peale hommikusööki esimesed tunnid kohalikus rannas ujudes ning päikest võttes ja alles lõuna ajal asutame end edasi sõitma. Enne edasisõitmist vaatame üle ka kohe sealsamas asuva hiiglasliku laevaangaari (või kuidas nimetada mäe sees asuvat sadamat?). Ilmselt on selles koopas kunagi seisnud Jugoslaavia mereväe mõni allveelaev…
Kui kellelgi huvi selle koha vastu on, siis meile antud visiitkaardil on kirjas:
Jagoda d.o.o, tel. +358 20692141. Lisaks telkimisele ja toidule ning veinile saab seal ka ilmselt toas ööbida. Rand on mõnus ja privaatne, loodetavasti paranevad lähiajal ka teeolud.
Neretva jõe oru kaudu lahkume uuesti Horvaatiast, seekord veidi pikemaks ajaks. Taaskord piirikontroll ja taaskord suht ükskõikne kiirpilk meie passidele. Piki Neretva orgu kulgeva tee ääres on kodusõja jälgi oluliselt rohkem kui rannikul. On tühje maju, kuuliauke seintes kui ka rõhutatud meelsusavaldusi – näiteks tihti on üle tee kulgeva elektriliini külge riputatud Horvaatia lipp.
Esimese vahepeatuse teeme Pocitelj linnakeses. Esimese eripärana kõrgub linnakese kohal
mošee. Ja veel kõrgematel mäetippudel ka kaks kindlust.
Teeme peatuse ning tutvume veidi kultuuriväärtustega. Muu hulgas ronime ka ühes mäetipus asetsevasse kindlusesse. Tagasi alla tulles ostame 1 euro eest tuututäie viigimarju ja ploome. Viigimarjad maitsevad nagu viigimarjad – minu arust selline läägemagus vatt kuid lastele maitseb, pidavat nagu banaan olema.
Jahutuseks sööme ühes kohalikus restoranis veel ka jäätist. Restoran on sellise idamaise sisustusega, oma jäätiseportse naudime poolmadalatel valgetel pehmetel diivanitel.
Veel veidi ja jõuamegi Mostari. Autole parkimiskoha leidmine osutub ootamatult hõlpsaks. Kohe peale seismajäämist saabub üks kviitungipakiga onu, kes tahab meile parkimispiletit müüa. Kuna 4 tunni eest tahetakse 6 kohalikku raha (3 EUR), siis ei hakka me pikalt arutama ja anname talle need eurod. Ühe tagasisaadud euromündi annetame samas seisvale lapsega kerjusnaisele – miskipärast tundub, et siin võib sellisel raha kerjamisel isegi tõsi taga olla. Kuigi ilmselt teatud osa turistide ärakasutamist on kindlasti ka neis inimestes.
Mostari vanalinn on super. Jah, see on suures osas
koopia endisaegsest, ka kuulus sild on renoveeritud (tegelikult uuesti ehitatud)
selle sajandi alguses. Sest originaalsilla, mis püsis üle 400 aasta, lasi üks
põmmpeast horvaatia suurtükiväelane 1993.a. 9. novembri hommikul puruks. Miks
üleüldse ühtäkki eelmise sajandi lõpus seni rahulikult kõrvuti elanud rahvad
üksteist hävitama hakkasid, ei oska vist keegi enam seletada. Lihtsalt läks
nii…
Tänaseks on vähemalt avalikult sõjakirves ammu maha maetud, vanalinn suures osas ilusti taastatud ja tänavatel keeb vilgas elu. Moslemipoolsel kaldal on tänavakaubandus eriti laialdane, valdavalt Türgi päritolu nänni leidub igasugust. Anname meiegi oma panuse – Karl ostab endale 8 eurose türgi mõõga (vähemalt tera on metallist, tupe osas ma nii kindel ei ole J ), lisaks veel Kertu ja Liina mõned rätikud ja käevõrud. Võrreldes Horvaatiaga on Bosnia odavam maa. Paar eurot on siin (vähemalt veel aastal 2008) suhteliselt suur raha.
Õhtusöögiks valime jõe kaldal asuva restorani – vaade on otse sillale. Jõe kaldal asuvasse restorani pääseb läbi teise restorani – selle omanik üritab meile selgeks teha, et jõe kaldal vabu kohti ei ole -- no nii lihtsalt me õnge ei lähe ja marsime lihtsalt edasi. Jõe kaldal restoranides on vabu koht loomulikult küllaga. Õhtusöök neljale (suured pitsad ja joogid) maksab kokku 30.24€.
Kõht täis, otsustame Mostari ka öömajale jääda. Läheduses
asuva turismiinfo lahke töötaja teatab kohe, et tal on väga mugav apartment pakkuda, kohe vanalinnas ja hea hinnaga – 4 inimest
vaid 42€ öö. Ainus probleem on see, et hetkel on seal juba elanikud sees. Aga
loomulikult on tal olemas tuttav, kes ka tube üürib. Mõne minuti pärast on see
tuttav (ilmselt siiski küll selle tuttava esindaja Tšehhi tudengineiu näol)
kohal ning viib meid teisele poole jõge samuti vanalinna külje all asuvasse korterisse. Hinnaks pakub ta 50€ öö, pisikese mõtlemise järel
oleme nõus. Mõnus koht on, julgeme teistelegi soovitada. Vanalinn on kohe
kõrval, enne uinumist teeme veel ühe tiiru tuledesäras Mostari vanalinnas.
Vanalinna piiridest väljaspool pole aga Mostari linn kuigi kaunis – väga palju on lagunenud, mürsu ja kuuliaukudega maju, kuhu 15 sõjajärgse aastaga on jõudnud juba puudki sisse kasvada. On näha, et Horvaatia rannikul, kus liigub palju turiste, liigub ka palju raha ning sõja jäljed on kadunud või kadumas. Sisemaal, kus turiste ja ka raha kordades vähem, läheb varemete kaotamisega veel palju-palju aega…
Mostar – Blagaj – Kravice kosk – Makarska, 130 km
Hommikul
autost asju võtma minnes seisab auto kõrval jälle üks onu, kes väidab parkimise
tasulise olevat. Kuna korteri perenaine väitis vastupidist, siis viitan esialgu
sellele, et mul pole raha kaasas, pean minema toast rahakotti tooma. Umbes
tunni aja pärast, hommikukohv joodud ja duši all käidud, tagasi tulles ootab
sama onu ikka kannatlikult auto kõrval – sellise kannatlikkuse eest on ta
tegelikult ju need umbes 3 EUR ära teeninud. Vastu saame miski parkimispileti
kah J.
Turismiinfo soovitusel otsustame enne Bosniast lahkumist veel paari lähiümbruse vaatamisväärsust külastada. Esimene koht, kuhu suundume, on Blagaj.
Karstikaljust jookseb välja allikas, millest algab Buna jõgi. Allikast jookseb igas sekundis vähemalt 43000 l vett, piisav kogus jõe toitmiseks.
Otse kaljuseina alla rajati 16. sajandil moslemi pühamu. Seda saab ka külastada, naisterahvastele laenutatakse koha peal paar rätikut seelikuks ja pea katmiseks. Külastamine maksab 3KM täiskasvanud, lapsed on tasuta. Müstiline koht on. Hiljem kasutame juhust ja sõidame 5 EUR eest ka kummipaadiga pisikesse kaljukoopasse, kust allikas kaljuseinast väljub. Enne lahkumist joome kohapeal ehtsat türgi kohvi (mida menüüs küll bosnia kohviks kutsutakse) ning teed koos juurdekuuluva ratlukiga.
Blagajst minema sõites jäävad teeveeres silma maasturid kirjadega „Mine rescue“ – üks sünge ja senini aktuaalne mälestus Bosnia sõjast.
Neretva jõe orust piki serpentiine välja sõites teeb auto termomeeter uue ja lõpuni ületamatuks jäänud rekordi – õues on 36,5 (Karli sõnul ühel hetkel ka 37) kraadi sooja.
Järgmine sihtkoht on meil Kravice kosk. Sooja veega
kose all leidub mõnus looduslik järveke, kus on hea supelda. Ujudes ja ka
jalgsi kaljudel turnides pääseb päris kose alla, kust vett nagu dušist ja
mullivannist alla paiskub. Mõnus koht. Kose juures sööme ka selle päeva
lõunasöögi. Miskid kohalikud hamburgerid ja hiiglasuur peamiselt tomatitest
koosnev salat maksab kokku 24 KM (12€). Kõrvallauas einestab seltskond, kus
vähemalt ema ja laste vaheline suhtlus käib eesti keeles.
Pärast Kravices ujumist jõuame peatselt Horvaatiasse tagasi. Viimane kurv mägede vahelt mere äärde on tõeliselt lahe – tee nimelt keerab mäekurult otse merest nii 500m kõrgusel olevale karniisile, et siis seda pidi aeglaselt alla Makarska poole laskuda. Esimeses ettejuhtuvas võimalikus peatuskohas peame auto kinni ja teeme pilti. Väga vahva tee, soovitame teistelegi.
Öömajale jääme Basko Polje kämpingusse. Üks öö maksab 188 kunat, rannani on paarsada meetrit minna. Kämpingu parimad päevad on ilmselt jäänud kuhugi vennaliku Jugoslaavia aegadesse kuid ka nüüd on seal rahvast küllaga ning koht ise täiesti vastuvõetav.
Basko Polje kämping – Split – Trogir, 88 km
Taaskord kasutame hommikul pikalt aega rannas olemiseks ja ujumiseks. Seejärel võtame suuna Splitile.
Kunagine Rooma
imperaator Diocletianus
oli nii vägev mees ja Rooma riik niivõrd võimas riik, et endisesse imperaatori
suvepaleesse mahtus hiljem terve Spliti linn.
Kunagisest Roomaaegsest paleest on järgi jäänud vaid enamasti välismüürid ja mõned muiud ehitusdetailid, osaliselt on palee elemente kasutatud ka hilisemate rajatiste loomisel. Taaskord on kõik vanalinna kõnniteed ja ka mereäärne kaldapealne kaetud valgest lubjakivist kiviparketiga. Päikese käes läigib see nii eredalt, et kohati tuleb tänavale vaatamiseks päikeseprillid ette panna J. Samas jätab see ka sellise puhta mulje, vahest on isegi tunne, et võtaks sandaalid ära ja käiks palja jalu.
Lõunasöögi sööme ühes sisehoovis asuvas pisikeses restoranis. Pole just kõige odavam restoran kuid koht on ilus. Peale lõunat ronime ka linna keskel kõrguva kiriku torni. Torni ronimine maksab 10 kunat täiskasvanu ja 5 kunat laps.
Uurime ka võimalusi sõita saartele – Splitist nimelt lähtub suur hulk Jadrolinja saartevahelisi laevaliine. Laevu sõidab küll palju kuid info hankimine polegi nii lihtne – linna turismiinfo putkad seda ei jaga, soovitavad laevafirma poole pöörduda. Laevafirma kassas on kõigil käed tööd täis, meile antakse küll miski paber, mis aga palju infot just ei sisalda… Aga elame – näeme. Loodame, et kusagilt on võimalik ka parem infomaterjal saada.
Enne lahkumist
teeme ka päeva parima ostu – nimelt ühes nurgapealses nännipoes pakutakse meres
ujumiseks sobivaid susse 10 kunat (!) paar. Ostame siis kõigile ja kassas
selgub, et 4 paari maksab kokku 32 kunat. Sussidega nimelt pole siiliohtu ja ka
teravatel kividel on nendega palju mugavam käia.
Öömajale jääme veidi enne Trogiri asuvas Adria kämpingus. Pisike kämping asub mere ääres otse Spliti lennujaama kõrval, seega mõne aja pärast suudame me juba ka kuulmise järgi eristada laskuvaid lennukeid startivatest. Õnneks lennuliiklus öö tulles vaibub ja ka hommikul ei sega lennukid me und.
Trogir – Primošten – Šibenik, 69 km
Öö on vaikne kuid hommikul tõuseb tuul ja me veedame aega suurtes lainetes rannas loksudes. Eelmisel päeval hangitud sussid katsetame ka ära – täiesti abiks asjad on.
Esimene peatuspunkt on Trogir. Trogiri vanalinn meeldib meile palju rohkem kui
Spliti oma – on kuidagi väiksem ja meeldivam lihtsalt. Jätame seekord
tornidesse ronimata, jalutame niisama kitsastel tänavatel ringi. Jäätiseid
sööme ka loomulikult. Lahkumise eel üllatab meid vihmasadu. Huvitav küll, me
mõtlesime, et suvel Horvaatias Aadria mere rannikul üldse vihma ei saja.
Vihmasadu lakkab aga peatselt ning ka palavust suudab ta leevendada vaid
hetkeks.
Järgmisena peatume Primoštenis – linnakeses, mis asub pisikesel saarel. See saar on tõsi küll mandriga ammu ühendatud kuid omapärane koht on see siiski. Kuna vihma veel veidike tibab, otsime esmalt katusealust söögikohta – leiame selliseid kaldapealselt mitmeid ning ühes neist sööme ka lõunat.
Linnakese keskel, mäe tipus, asub kirik. Üldse tundub, et Horvaatias on vägagi kombeks kirikuid mäetippudesse ehitada… Kiriku aias tekitab elevust üks pisike oravake – ilmselt on tegu pojaga, kuna ta liikumine on kuidagi koba -- igatahes müürile ronimise käigus kukub orav sealt paar korda alla.
Ühest tänavaäärsest garaažist müüb aga üks kohalik veini. Isetehtud veini. Ostan valmisvillitud pudeli 25 kuna eest, müüja küll pakub, et lahtist veini suvalisse limpsipudelisse valatuna võib saada 20 kuna eest terve liitri kuid jään siiski traditsioonilise 0,7 l klaaspudeli juurde.
Hiljem täiendame poes oma rannavarustust – Kertu
ettepanekul ostame täispuhutava madratsi, millega mõnus lainetel loksuda. Ning
selleks, et auto ja meie koostöö edaspidigi laabuks, ostame autole 30 l
bensiini. Bensiiniliiter maksab 9.65 kunat.
Öömajale jääme Šibeniku lähedal Solarise kämpingus. See on väga suur kämping, telke ja automaju tundub olevat mitmel hektaril. Meil on õnne – otse ranna ääres seisvate automajade juures tundub olevat vaba platsinurk – paneme oma telgi kibekähku sinna. Seega on meil nüüd merevaatega telk. Õhtul toimuvad sealsamas ka kohe uue ostetud ujumismadratsi katsetused – täitsa mõnus on. Lisaks meres ujumisele saab ujuda ka kämpingu basseinis – see meeldib eriti lastele. Ööbimine maksab 231.75 kunat.
Öö saabudes tõmbub taevas uuesti pilve ning mere kohal algab ka äike. Peagi jõuavad vihmapiisad ka randa – ainus ebameeldivus, mis sellega kaasneb, on see, et telgile tuleb vihma eest kaitseks väliskate peale sikutada. Väliskatte all on aga palav magada.
Solaris kämping – Krka rahvuspark – Turanj, 117 km
Kämpingust lahkumine võtab jälle üksjagu aega. Enne on vaja ju ujuda nii meres kui basseinis. Hommikukohvi nautimine otse rannas on ka sündmus, millega ei taha just kiirustada.
Kämpingus jääb silma ka üks reklaam – päevane laevareis Kornati saartele maksab 360 kunat inimese kohta. Lapsed on poole hinnaga ning hinnas sisaldub ka lõunasöök. Esialgu (õnneks) me veel pileteid ära ei osta, võtame vaid kassa kontakttelefoni, et saaks vajadusel helistada.
Peale kämpingust lahkumist sõidame Krka
rahvusparki. Krka rahvuspargil on
kaks sissepääsu, meie valime neist idapoolsema, st. Lozovaci lähedal asuva.
Teine sissepääs asub Skradini külje all. Erinevust on neil nii palju, et
esimeses viiakse sissepääsu juurest koskedeni bussiga, teises laevaga. Nii
bussi- kui laevasõit on pileti hinna sees, pilet maksab mõlemalt poolt ostes
ühepalju.
Rahvuspargi parkla on tasuta, pilet maksab 80 kunat täiskasvanuile ja 65 kunat lastele. Maksta saab nii sularahas kui igasuguste maksekaartidega. Võtame auto juurest kaasa veidi juua ja ujumisriided ning istume bussi. Buss krutib ennast piki oru külge alla jõe juurde. Koskede juures päris omapäi toimetada ei või, rajatud on sillakesed ja valdavalt laudadest teerada. Rada pole eriti pikk, vast tunni jagu rahulikku jalutamist. Lisatasu eest saaks jõel ka laevaga sõita kuid sellest me seekord loobume.
Matkaraja kõige madalamas punktis, viimase kose all järves on ujumiskoht. Kasutame juhust ja ujume vahelduseks ka magedas vees. Vesi ei ole väga soe (loe: merega võrreldav) kuid arvestades õhu temperatuuri vägagi mõnus. Järv on mudase kaldaga ja sügav kuid järve keskel on vahvad veealused kaljunukid, millel puhata ja päevitada saab. Päris kose alla nagu Kravices ujuda ei lasta – nöör on ette tõmmatud ja üks kummipaadis istuv mees peab ka korda.
Rahvuspargi ühes nurgakeses on ka miski vabaõhumuuseumi laadne asi – paaris majakeses on vee jõul töötav villaveski ja väike ülevaade sellest, kuidas ennevanasti siin piirkonnas elati. Üks „muuseumieksponaat“ on ka õues rohtu näksiv eesel – vanasti asendamatu veoloom siinkandis.
Peale rahvuspargist lahkumist proovime autoga sõita ka ülemise kose, Roški slapi juurde kuid osutub, et tee on suletud. Sinna pääseb vaid laevaga. Sõidame siis jälle alla, mere poole tagasi. Öömaja hakkame otsima enne Zadari rannikult. Kuna kämpinguid ei jää silma, otsustame veidi eramajutuse (apartmani – sobe – rooms – zimmer) osas „turuuuringut“ teha. Turanj linnakeses läheme vastava sooviga kohalikku infopunkti … ja otse loomulikult leidub infopunkti onul just vaba majutus olevat. Hinnaks ütleb ta 70€. Teeme kõverat nägu ja pakume, et 50€ on viimane piir, mida maksma oleme nõus. Sellepeale hakkab peremees valjuhäälselt halama, kui suured on tema kulud ja miks ta sellise hinnaga meile kuidagi tuba anda ei saa. Jätamegi ta sinna oma raskest elust jutustama ja sõidame edasi.
Veidi peale Turanj’t algavad ka kämpingud. Tegemist on
selliste kohtadega, mille me ristime „aiakämpinguteks“ – lihtsalt paljudes
eramajade hoovides on ka kämping. Hoovi suurus pole seejuures määrav, on ka
selliseid, kuhu vaid kaks automaja sisse mahub, on suuremaid. Meie valime ühe
keskmise suurusega – peremees on lahkesti nõus. Algul üritab ta küll
järjekindlalt meiega kohalikus keeles rääkida (juhindudes ilmselt autonumbrist)
kuid pikapeale suudame talle selgeks teha, et „rent car, we are from Estonia“ –
seepeale pursib mees ka veidi inglise keelt. Võime telkida ilusale muruplatsile
oliivipuude vahel ning kogu see lõbu maksab vaid 100 kunat öö. Kämping ulatub
mereni välja, seega on võimalus hommikul taaskord kohe ka ujuma minna.
Turanj – Zadar – Plitvice rahvuspark (Korana), 164 km
Esimene peatuspaik on Zadaris. Parkimine kohe vanalinna servas maksab 5 kunat tund.
Kohe peale auto parkimist märkame reklaami Kornati laevareiside kohta. Ja
maksab see reis vaid 270 kunat täiskasvanu, lapsed poole vähem. Kena müüjaneiu
seletab meile üksikasjalikult, kuivõrd tore reis see on ning ta müügitöö on
edukas – kuigi me alguses taaskord võtame ta telefoninumbri, et hiljem
otsustada, siis juba tunni pärast on meil otsus tehtud ja me läheme tagasi ning
broneerime neljapäevaks reisi ära, makstes ka 300 kunat sissemaksuks. Hea, et
me Šibeiniku lähistelt kolmandiku võrra kallimat reisi ei ostnud J.
Zadar on taaskord üks vahva Aadria mere äärne linn. Ronime kiriku torni (10 kunat täiskasvanu, 5 kunat laps) ning jalutame niisama ringi. Ka Zadaril on pikk ajalugu, linna keskel on eksponeeritud hulganisti välja kaevatud roomaaegseid ehitusdetaile.
Lõunat sööme ühes mõnusas pisikeses restoranis, kanasalat maksab 50 kunat, lihaports 60 kunat. Kõhu saab igatahes täis. Söögi ajal lõppeb meil ettemakstud parkimisaeg, igaks juhuks lähen asja uurima. Kuna parkimisautomaat ei taha minuga suhelda, siis uurin sealsamas seisva kontrolöri käest, et kust võiks veel parkimispileteid saada. Parkimiskontroll arvab aga, et kui ma juba 4 tunni eest maksnud olen ja nüüd vaid restoranis lõunat lõpetan, siis „no problemo“, juurde maksta pole vaja, näidaku ma vaid talle, kus mu auto seisab. Nii ka jääb J.
Kuna neljapäev on meil nüüd sisustaud, siis otsustame kolmapäeval ära käia Plitvice järvede juures. Ütleme oma GPS-le, et juhatagu meid kiirteele ning sõidame Zadarist minema – Korana poole, et veeta öö sealses kämpingus ja hommikul kohe järvede juurde jõuda.
Kiirtee on iseenesest tasuline kuid 49 km läbimine maksab meile 20 kunat – paras jäätiseraha – ning viib meid kiiremini edasi. See 49 km kiirteed on siiski vaid vähem kui pool vahemaast, ülejäänu tuleb ikka sõita tavalist teed pidi.
Mingil hetkel tabab meid üllatus – auto välisõhu
termomeeter läheb justkui vabalangemisse… Igatahes Zadari +30 asendub kiiresti
esimestest mägedest üle sõites +20 kraadiga. Teeme korraks akna lahti, et
kontrollida, ega ometi termomeeter katki pole läinud. Ei ole katki, ongi nii
jahe J. Ja kämpingusse jõudes on meie esimene asi kusagilt
sügavalt kotipõhjast välja otsida fliisid, mida pole juba nädal aega vaja
läinud. Samuti ei teki õhtul küsimust, kas väliskate telgile peale panna või
mitte – tuleb peale panna. Korana kämping
on aga iseenesest mõnus, telgime mäekünka otsa oru servale – vaade telgist on
taaskord suurepärane. Öö maksab 275 kunat.
Plitvice rahvuspark – Zadar, 149 km
Hommikuks ostame kämpingu poest maitsvaid pirukaid, hulgaliselt jooki ja saia ning seejärel siirdume järvi vaatama.
Plitvice sissepääs maksab 110 kunat täiskasvanuile, 55 kunat lastele. Igasugused pangakaardid kõlbavad maksmiseks kah.
Järved ise on väga vahvad! Helesinise ja väga
läbipaistva veega. Helesinine värv tuleb veest ja järvede põhja settinud
valgest lubjast. Järvi ühendavad suuremad ja väiksemad ojad ning kosed. Ringikulgemiseks
on laudadest rajad, kämpingust saadud info soovitusel valime 4..6 tunni pikkuse
ringi ümber pea-aegu kõikide järvede. Üle ühe järve sõidame ka paadiga ning osa
tagasiteest läbime bussiga. Nii paat kui buss on pileti hinna sees.
Mis aga Plitvicest veel meelde jääb, on rahvarohkus. Inimesi siblib kitsastel radadel nagu sipelgaid pesa ümber. Ning miskitel venelastel ja ka sakslastel on kombeks üksteist iga järvekese, kose, koopa, põõsa jms. ees vastastikku pildistada ning seega kogu liiklus kitsal jalakäijate rajal kinni panna. Peale pildistamise on kindlasti vaja üksteist kõva häälega hõikuda ning paadijärjekorras ka suitsu teha. L Suurrahvaste värk…
Õnneks enamus kisakõridest kulgeb lühemal rajal, seega saame neist ühel hetkel lahti ja olemine läheb hulka lahedamaks.
Järvede
läbipaistvas vees elab hulgaliselt kalu. Vaikses vees kaob hõlpsalt piir ning
mõnele kalale tahaks läbi vee lausa pai teha – niivõrd usaldava näoga vaatab ta
radadel kulgevaid inimesi. Karl ja Kertu kasutavad veekindlat pisikest fotokat
sihipäraselt ning pildistavad kalu ka veepinna alt.
Lisaks kaladele on näha ka vette kukkunud ja pikapeale lubjakorraga kattunud puud ja kaljud.
Veedame järvede ääres terve päeva, sööme ka vahepeal kohalikus kohvikus lõunat.
Tagasi auto juurde jõudes tabab meid ebameeldiv üllatus selle näol, et parkimine on tasuline – 7 kunat tund. Hmm… Maksame, mis meil üle jääb kuid selles osas võiksid Plivtice inimesed Krka omadelt eeskuju võtta J
Seejärel istume autosse ja sõidame tagasi Zadari, et olla hommikul kell pool üheksa sadamas valmis Kornati külastamiseks. Taaskord maksame ka 20 kunat kiirteemaksu, proovi pärast krediitkaardiga – saab maksta küll, ei küsita ei allkirja ega PIN koodi, lihtsalt võetakse kaardilt 20 kunat.
Öömaja leiame Zadarist kämpingust Borik. Mereäärset telgikohta kahjuks ei ole aga kuna meil pole nii kui nii aega hommikul seda nautima jääda, siis lepime ka suvalise põõsatagusega, pea-asi, et hommikul päike väga peale ei paistaks. Öö maksab 281 kunat.
Laevareis Kornatile, autoga Zadar – Šibenik, 93 km
Auto parkimine laeva väljumiskoha läheduses maksab küll vaid 3 kunat tund kuid meil on vaja parkida vähemalt 10 tundi. Parkimisautomaat tunnistab vaid sularaha. Ükski lähikonna kaubandusasutus ei soostu münte vahetama, lõpuks juhatatakse mind panka. Pangas saab probleem see-eest kiire lahenduse J
Laevatrapil maksame ära ka ülejäänud piletiraha ning
valime endale kohad ülemisel dekil.
Peagi peale väljumist tuleb meeskond pisikeste plasttopside ja valge klaaspudeliga – reisijatele pakutakse üks väike hommikunaps – kohalik rakija. J Igatahes väga kange hommikunaps on. Laeva baarist saab tasuta mahla, valget ja punast veini kõrvale.
Nii tunni möödudes saame ka hommikust süüa – igaüks saab võileiva või õigem oleks öelda suure burgeri singi ja salatilehtedega. Täitsa maitsev on.
Ilm on palav ja vaated võrratud. Lisaks meile sõidab merel vast kümneid ja sadu paate ning purjekaid. Pisikese lahtise mootorpaadi omamisel on siinmail tõesti mõte sees – kui Eestis saab sellega küll ringi sõita kuid enamasti peab end silmini riidesse panema, siis Vahemerel on selline paat vaid vahend privaatse ja veidi jahedama päevituskoha leidmisel. Sõidad lihtsalt niisama ringi ja naudid.
Laev teeb Kornati saarte vahel ja ka taga päris suure ringi. Taimkatteta Kornati saared on tegelikult eravaldus ning ka nende loodusliku ilme tekke põhjuseks on inimene – paarsada aastat tagasi hakati metsastel ja rikkaliku taimestikuga pea-aegu asustamata saartel lambaid karjatama. Lammaste karjatamiseks oli vaja aga karja- ja heinamaid ning seetõttu raiuti suur osa metsa maha. Koos metsaga kadus ka muu taimestik ning nüüd ongi need saared sellised paljad… Lambakarju meenutavad vaid pikad ja võimsad kiviaiad.
Lõuna ajal teeme ujumispeatuse ühel saarel. Lisaks
ujumisele matkame me ka saare kõrgeimasse tippu ja vaatame seal veidi ringi.
Lõunasöök serveeritakse laevas ja selleks on kohalik kala. Toiduports koosneb kahest suurest praetud kalast ja sellele lisatud kartuli-majoneesi salatist. Päris hea kala on kuid kõike ei jõua ära süüa. Need, kes alguses kala ei tahtnud, saavad ka liha J
Tagasisõit Zadari on väga palav – tuul puhub otse tagant ning umbes laeva sõidukiirusega võrdselt – tulemuseks on laevas tuulevaikus. Aeg-ajalt kogunevad laeva ahtrisse suured kajakaparved – üle parda lendab köögist järjekordne ports lõunasöögi ülejääke.
Peale laevareisi lõppu jalutame veel veidi Zadaris ringi ja seejärel asume tagasiteele lõunasse, Dubrovniku suunas. Öömajale jääme jälle Šibeiniku lähedal, tuttavasse Solarise kämpingusse aga enam ei lähe, selle asemel valime kõrvalasuva Zablace kämpingu. Telkida õnnestub meil jälle merevaatega kohta. Öö maksab 217 kunat.
Öö hakul avastame, et taskulambi valgel on rannas veepiiril näha hulk krabisid ning ka siilikud on mõnusalt kivide alt ja kaljupragudest välja roninud. Veedame pimeduses hulk aega neid jälgides. Järgmisel korral võiks lisaks snorgeldamisvarustusele kaasa võtta ka mõne veekindla taskulambi, nii saaks ka öist veealust elu veidike täpsemalt uurida.
Zablace kämping – Salona – Split – Duce, 117 km
Pool päeva
veedame kämpingu juures rannas ujudes ja päevitades. Esimese peatuse teeme
Spliti lähedal Salonas.
Möödunud sajandi alguses on sellest roomaaegsest linnast suur osa välja
kaevatud ning nüüd huvilistele külastamiseks avatud. Näha on hulk paartuhat
aastat vanu ehitisi, sealhulgas ka varakristlike hoonete varemed. Ühes nurgas
on ka amfiteatri varemed. Colosseumi või Pula omadega neid küll võrrelda ei saa
kuid miski pildi annab asi ikka.
Sissepääsu eest küsitakse täiskasvanuilt 20 kunat, lastelt raha ei taheta. Samas seakt amfiteatri poolsest otsast minnes poleks vaja midagi maksta kuna varemed asuvad tee ääres ja nende vahele ulatuvad ka osaliselt kohalikud tagahoovid.
Taaskord teeme ühe jalgsitiiru Spliti linnas aga kuna meile sobivat (meeldivat) söögikohta ette ei jää, siis sõidame edasi. Veidi peale Splitti on tee ääres Pizza Mario – imelahe söögi ja majutuskoht. Sööme varjulisel mereäärsel terrassil pitsat ning viidame niisama aega. Lõunasöök maksab kokku 260 kunat.
Veidi hiljem hakkame otsima ka ööbimiskohta. Tee servas on ridamisi „aiakämpinguid“, vaatame mõningatesse sisse kuid alati otsustame edasi sõita. Lõpuks jääme pidama Duce kämpingusse. Omanik algul küll väidab, et tal kohti pole kuid kuuldes, et tuleme Eestist ning vaid üheks ööks, lubab meil lahkel telgi panna oma aeda muruplatsile ehitusjärgus paadi kõrvale. Otse loomulikult pääseb sealt aiast kohe ka mere äärde. „Aiakämpingule“ kohaselt maksab öö 100 kunat J
Duce – Makarska – Drvenik – Sucuraj – Hvar, 133 km
Hommikul on lastel rõõmu ja lõbu laialt – kohalikus
rannas laenutatakse vesijalgrattaid. Vesijalgratas ei ole mitte selline
metallist veidi roostes konstruktsioon kui meil Pirita jõel vaid nelja inimest
kandev ja liumäe ning päevitamis“dekiga“ varustatud veesõiduk. Laenutame endale
paariks tunniks ühe sellise, laenutuse hind on 40 kunat / tund.
Sellise aparaadiga on väga mõnus merel hulpida ning ujuda ja päikest võtta. Ka siin kodumaal võiks keegi selliseid laenutama hakata J
Peale Ducest lahkumist satume liiklusummikusse. Laupäev, mis teha. Venime enne Makarskat 20 km rohkem kui tunni, linna jõudes otsustame kinni pidada ning veidi jalutada. Parem linnas jalutada ja merre ujuma minna kui autos jalakäija kiirusel maanteel edasi venida…
Makarskat
ja selle ümbrust kutsutakse ka Horvaatia Rivieraks – õigustatult. Kohe otse
merest tõusevad kõrged-kõrged mäed, mägede ja mere vahel on pisikesed
linnakesed ning mere kaldal on pikad-pikad ujuma ja päevitama kutsuvad rannad.
Makarska keskel leidub ka ausammas turistile kui siinse elu ühele alustalale. Kohalik avalik supelrand meenutab laupäevasel päeval küll Pärnu randa tippajal – inimene on inimese kõrval ning vette jõudmine ilma kellegi kõhule või seljale astumata tundub eemalt vaadates täiesti võimatu olevat. Samas veidi eemal pole rahvast üldse nii palju. Horvaatia on vahva maa ka seetõttu, et siin on tegelikult kogu rannik üks suur ujumisrand. Kus iganes meri kättesaadav on, seal ka ujutakse. Miski linna kaldapealne või kohalik sadam pole takistuseks – Zadaris Kornatilt naastes käis ühes vahesadamas sildumine igatahes nii, et üks laevamees seisis laeva ahtris ja ajas sildumist takistavaid ujujaid ning kummimadratsil hulpijaid laiali. Muidu oleksid need ilmselt laeva alla jäänud. Kusjuures tegemist ei olnud mitte väga väikse laevaga. Ning tihti on ka maantee servas järsku autod seismas – järelikult läheb kuskilt lähedalt mõni rada järsakust alla mere äärde.
Makarska
turult ostame kaasa kohaliku rakija baasil tehtud aprikoosilikööri. Enne
ostmist saame ka maitsta, aus kaup. Maitseb hea, täiesti omapärane asi.
Tootmistehnoloogia ise on lihtne – aprikoosipüree pudelisse, sekka ka mõned
suuremad tükid ja rakija peale. Müügil on ka palju muid rakija baasil tehtud
jooke, näiteks kohalikke ürdileotisi jms. „Tootmine“ käib osaliselt sealsamas
turul leti taga. Lahe värk. Loodetavasti ei keelata sellist tegevust peale
Horvaatia liitumist EU-ga ära – teada-tuntud on ju euroliidu tahe kõiki asju
reguleerida ja normeerida…
Lõunat sööme kohalikus hamburgeriputkas – sellel on lihtsalt niivõrd lahe nimi, et ei saa niisama mööda minna: „MAKBURGER“ J.
Kuna meil on jätkuvalt aktuaalne plaan ka mõnel saarel ära käia, siis sätime end õhtuks Drvenikusse. Drvenikust pääseb laevaga nii Hvari kui Korcula saarele, kusjuures mõlemasse odavamalt kui Splitist. Korculale saab kõige lihtsamalt laevaga hoopis Orebicist kuid see tähendaks meile vajadust sõita suhteliselt pikk edasi-tagasi ots. Seetõttu valime Hvari.
Laev Drvenikust Sucurajsse sõidab 30 minutit ja käib üsna tihti. Mingit eelregistreerimist ei ole vaja. Tegelikult kahtleme me veel viimase hetkeni, kas tasub ikka minna. Sõidame isegi kord juba praamisabasse ning seejärel jälle minema. Aga lõpuks otsustame siiski minna. Praamipilet maksab 95 kunat auto, 13 kunat täiskasvanu ja 6.50 kunat laps. Osta saab vaid ühe otsa pileti ja miskit bronnimist ei ole. Kaardimaksed on täiesti OK.
Pool
tundi merel möödub kiiresti. Laevas miskit erilist ei ole, selline väike praam.
Sucuraj on
väike külake ja sadam Hvari põhjatipus. Hvari saare tuntumad kohad Stari Grad
ja Hvar 
jäävad
saare lõunaossa, maanteed pidi üle 70 km kaugusele. Kohe peale Sucurajd on aga
liiklusmärk, mis ütleb, et järgmised ligi 60 km on kiirusepiirang 40 km/h. No
mida värki?!
Aga see on täiesti mõistlik piirang – tee on imekitsas ja lookleb piki mäekülgi kord ühe saare külje peal, kord teise saare külje peal. Tee peale on püüdlikult märgitud ka keskjoon kuigi tee ise on enamasti vaid veidi laiem kui auto… Kohalikud muidugi teavad, kus kurvilisemad kohad on ning uhavad julgemalt, turistid hoiavad aga madalat profiili. Aga ülilahe tee on, järgmisel päeval saame seda ka päevavalges teises suunas sõita. Soovitame teistelegi!
Öömajale jääme veidi enne Stari Gradi asuvasse Grebišće kämpingusse. Kämping asub mäe küljel, telkide ja automajade jaoks on tehtud pisikesed horisontaalsed platsikesed. Meie saame telgikoha apelsinipuude alla, auto tuleb jätta eemale parklasse. Väga lahe kämping on, öö maksab 197 kunat.
Stari Grad – Hvar – Sucuraj – Drvenik – Ploce, 147 km
Hommikul jätame seekord ujumise vahele kuigi kämpingul
on täiesti lahe rand olemas. Selle asemel sõidame kohe Stari
Gradi, et jõuda ühe päevaga ka muud
saare huviväärsused ära külastada.
Stari Grad on armas linnake merelahe tagumises sopis. Kolame tükk aega piki kitsaid tänavaid ja astume sisse ka Petar Hektorovići majja. Maja eripäraks on see, et keset sisehoovi on bassein, kus elavad kalad. Nimetatud Petar Hektorović oli 16. sajandil elanud Horvaatia poeet, kelle peamine teos räägib kaluritest ja kaladest. Sellest ilmselt ka nii suur „kalaarmastus“, et oma sisehoovi basseini rajas. Sissepääs maksab 10 kunat täiskasvanuile. Lastelt raha ei küsita.
Kuna linn on väike ja ka pühapäevahommikuselt tühi, siis väga kaua selle läbikäimine ei võta ning peagi sõidame Hvari poole edasi. Stari Grad on ka see sadam, kuhu silduvad Splitist tulevad autopraamid. Hvari sadamas silduvad vaid reisilaevad, mis autosid peale ei võta.
Tee Hvarini krutib veel kord end üle mägede saare teisele küljele kuid on siiski oluliselt laiem kui Sucuraj ja Hvari vaheline tee. Teel on isegi üks pisike tunnel.
Hvari sissesõit on suhteliselt omapärane – maantee jõuab pea-aegu kesklinna välja ja siis satud jälle kuhugi metsa ja mägede vahele. Aga auto õnnestub meil parkida väga heasse kohta – esiteks ei küsita seal parkimistasu ja teiseks on nii kesklinn kui mäe otsas asuv kindlus kiviga visata.
Alustame kesklinnast. Peale mõningast ringijalutamist sööme otse keskväljakul asuvas restoranis lõunasöögi. Peale lõunat tekib vajadus testida ka Horvaatia panganduse võimekust – Hansapanga Visa Electron kaardi abil täiendame rahakotis kahanema kippuvat sularahavaru. Kõik laabub täiesti probleemideta, automaat suudab isegi inglise keeles suhelda J.
Lõuna
söödud, võtame ette mäetipus asuva kindluse „vallutamise“. See on raske retk.
Esialgu piki kitsaid tänavaid mäest üles, seejärel kaktusete vahel edasi.
Esimene katse kindlusesse jõuda luhtub – ühel hetkel lõpeb tee kindluse müüri
ääres ära L ja edasi ei saa. 
Tuult
ei ole, temperatuur on kindlasti üle 30… Läheme veidi allapoole tagasi,
avastame, et olime keeranud sisse ühest teeotsast, kus asfaldile kirjutatud „No
way“ – selge see, mida sellega mõeldi. Teed kindlusesse ei ole siitkaudu
tõesti. Valime teise teeotsa ja jõuame õnnelikult pärale. Päris hooga sisse
marssida ei saa, viimane takistus on piletimüüja, kes müüb täiskasvanutele 20
kunase pileti. Peale pisikest mõtlemist saavad lapsed kahe peale ühe pileti –
huvitav süsteem J.
Kindlusest on vaated muidugi head, midagi eriti ajaloolist seal ei ole, restaureeritud värk. Õnneks on olemas miski baar, kust me kiirelt joogipoolist ostame. Oma joogid jäid loomulikult autosse J.
Jäergmine otsus on minna ujuma ja võimalikult kiiresti. Päris Hvari linnas me ujuma ei hakka, otsustame veidi Sucuraj poole tagasi sõita. Saare keskosas olime tulles näinud hulgaliselt viitasid ujumisrandadele.
Teel meenub, et tulles olime näinud ühte teeviita,
mille järgi läheduses võiks justkui olla Grapceva koobas. Koobas on
põnev asi, otsustame ta üle vaadata. Paraku-paraku… Viit on küll olemas, esialgu
osutab ta piki asfaltteed. Peale seda, kui asfalttee lõpeb, jätame auto
teeveerde ja läheme jalgsi edasi. Ühel hetkel näitab viit miskile kiviaedade
vahele suunduvale jalgrajale. Keerame meiegi sinna. Kiviaedu on Hvaril
metsikult palju. Ilmselt on nendega kunagi ümbritsetud karja- ja põllumaid? Või
on nende rajamisel miskid muud põhjused? Tänapäeval on ainus „kultuurtaim“, mis
kiviaedade vahel kasvab, lavendel. Mingit muud põlluharimist ei hakka eriti
silma.
Teerada vonkleb aga edasi ja hakkab järjest mäest mere poole alla laskuma. Kuna me oleme merest ikka oma paarsada meetrit kõrgemal, siis annab astuda. Kusjuures me ei ole üldse kindlad, kas oleme õigel teel. Viimane teeviit ise oli selline, et selle suunda sai vabalt muuta…
Ühel hetkel otsustame, et edasi ei lähe. Tagantjärgi tundub küll, et oleks võinud minna, äkki oleks ikka koopa üles leidnud või vähemalt veendunud, et olime valel teel. Aga eks ole nüüd ka põhjust tagasi minna J.
Kuna päev hakkab õhtusse kalduma ja me ei ole kindlad, et Sucurajs pühapäevaõhtust laevasaba (vägisi kisub mõte pühapäeva õhtule Kuivastus) ei ole, siis sõidame sadamasse välja. Praamisaba ei ole, saame lihtsalt järgmist praami ca 30 minutit oodata ja seejärel olemegi taas pooletunnise meresõidu järel Drvenikus tagasi.
Öömaja otsimisega näeme seekord vaeva – Gradaci kandis ei hakka silma ühtegi sobivat kämpingut. Orienteerume küll ümber apartmanide peale kuid kell on palju, infopunktid suletud. Proovime paaris kohas õnne kuid kõik kohad on täis, isegi üheks ööks ei ole midagi pakkuda. Mis siis ikka, sõidame tasakesi edasi. Ploce linna lähistel on otse maantee ääres miski kohvik ja apartmani – seal on üks imepisike tuba olemas ja 30€ eest saame kaubale. Konditsioneeri sisselülitamise eest tahab peremees 3€ lisaks saada. Sama maja esimesel korrusel asuvas kohvikus saame ka õhtusöögi, elu on jälle ilus J. Kuna konditsioneeri eest tuli eraldi raha maksta, siis võtame asjast maksimumi – tulemus on see, et õhtusöögilt naastes tuleb veidi aega tuba soojendada. Soojendamine pole keeruline, hoiame lihtsalt ust lahti J
Ploce – Neum – Dubrovnik – Cavtat, 170 km
Majutusel pole viga, päris hea on voodis magada. Hommikukohvi kahjuks kohalikust kohvikust ei saa, see avatakse alles kell 12. Sõidame siis minema, mõttega süüa hommikust juua kohvi kusagil tee peal.
Neretva jõe ääres peatume ühe kohaliku põllumajandussaaduste müüja juures. Tädil on ärivaistu. Esmalt lõikab ta kõigile suure tüki arbuusi, seejärel alles hakkab huvi tundma, kas me ka midagi osta tahame. Ostame viinamarju ja ploome. Palju miski asi maksab, ei saagi aru, tädi sahmib kottidega ning kaaludega ja ütleb hinnaks 60 kunat. Maksame. Nii arbuus, ploomid kui viinamarjad on kohalikud, kasvanud sealsamas kandis. See ei ole müügijutt, seda võib täiesti uskuda.
Taas sõidame Horvaatiast ära, et läbida pisike jupp Bosnia territooriumit. Neumis üritame randa minna kuid ürituseks see jääbki. Mereäärne parkla, kuhu kõik viidad juhatavad, on täis ja muud merelähedast parkimiskohta me ei leia. Joome siis ühes kõrgel rannal asuvas hotelli baaris kohvi ja sööme hilist hommikueinet. Arvet makstes üritab esmakordselt kahe nädala jooksul kelner meile külma teha. Esiteks toob ta arve asemel peotäie tšekke ja ütleb eurodes hinnaks 25€. Aga me oleme varemgi Bosnias käinud ning ei lähe õnge – tšekkidelt summasid kokku liites saame 39 KM, see on ca 19.50€. Kelner pomiseb küsimuse peale midagi sellest, et ta lõi jäätised kassasse odavama hinnaga(!) kuid me arvame, et 20€ makstes jääb talle isegi 1KM jootrahaks. Kuigi pole nagu põhjust.
Sealsamas Neumis käime ka poes ning ostame
kojuviimiseks paar Bosnia veini. Lihtsalt huvi pärast. Eriti palju osta ei saa,
lennureisil veini transportimine on omajagu probleemne. Mõned pudelid aga
topime muude asjade vahele pagasisse.
Taas tagasi Horvaatias, leiame tee äärest ühe mõnusa pisikese ranna, kus käime ujumas. Laine on kaldale visanud ka hulgaliselt merisiilikuid, saame neid nüüd ka veidi lähemalt kaeda.
Kuna lennuk läheb teisipäeva hommikul, siis otsustame viimaseks ööks kindlasti Cavtati kandis miski apartmani leida. Teeäärsest infopunktist saame abi ja peagi juhatatakse meid ühte kahetoalist uhket elamist vaatama. Me nii suurt ei tahaks aga ega väga valida ka pole – hooaeg siiski. Ning tahame saada majutust just lennujaama lähedusse.
Omanik pakub hinnaks 100€, selle peale kirtsutame nina ja pakume 80€. Lepime kokku 85€ peale. Arvestades, kuivõrd lihtsalt omanik nõus oli, oleks võinud alguses 60 pakkuda J. Aga see on vaid tagantjärgi tarkus.
Ujume Cavtati rannas, seejärel otsustame veel Dubrovnikus ära käia. Nüüs tuleb see koht, kus me saame aru, kuivõrd hea oli kaks nädalat tagasi Dubrovniku kämpingust saadud soovitus mitte minna Dubrovniku kesklinna autoga. Tiirutame üle poole tunni aga ei leia parkimiskohta. Parklates ja tänavaservades on sabad vabade kohtade ootajatest L. Kella 7 ajal õhtul pole aga eriti loota, et lahkujaid väga palju oleks ja seetõttu ei jää me ka kuhugi ootama.
Lõpuks loobume parkimiskoha otsingutest, ostame tee pealt poest veini, arbuusi ja muud head ning korraldame õhtusöögi oma apartmani rõdul.
Cavtat – lennujaam, 5 km
Hommikul pakime viimased asjad taas
„lennukikõlbulikuks“ ning sõidame lennujaama. Kohe lennujaama juures asub ka
bensiinijaam, mõnus enna rendiauto tagastamist paak täis tankida. Siia
bensukasse jätame maha ka oma pooliku gaasiballooni – jumal tänatud, et me
alguses poest kolme ballooni ei ostnud nagu esialgu planeerisime. Kahest
balloonistki jäi teine pea-aegu kasutamata.
Anname tagasi oma auto kusjuures ma näen esmakordselt, et keegi rendiauto tagastamisel ta vastu huvi tunneb – senised eelmised kogemused on sellised, et „parkige ta kuhugi ära ja visake võtmed kasti“. Aga ma pole ka eriti palju autosid laenutanud, ju lihtsalt kogemuste vähesus.
Lennujaamas kulutame viimased kunad suveniiridele (üldiselt saab siit igasugust nänni, seega pole mõtet varem muretseda) ja läbi see reis ongi.
Tallinn võtab meid vastu umbes 20 soojakraadi ja aeg-ajalt piserdava vihmaga. Tahaks tagasi….
Kokkuvõtteks
Väga tore maa. Palju kohti jäi kindlasti läbi käimata ja palju asju nägemata. Kunagi tahaks kindlasti veel minna.
Ning mõne aasta pärast võiks reisida näiteks hoopis Bosniasse ja Montenegrosse. Bosnias oli midagi, mis hinge jäi. Samas väga kaua ei saa sellega ilmselt venitada, ühel hetkel „euroopastub“ kogu see kant tahes tahtmata ära. Ja kindlasti on nii Horvaatia kui Bosnia kohad, kus sooja lõunamaist ööd nautides mõelda hetkeks ka inimkonna piiritu lolluse üle…
Kuid kõigile, kes sinnakanti reisimisest mõelnud on ja seda pole seni teinud – minge ja te ei kahetse. Hinnatase on enam-vähem sama, mis Eestis, inimesed on sõbralikud ja veel mitte turistidest tüdinud. Öömaja leiab alati (eriti kui nõuded selles osas väga kõrged pole), söögikohti on samuti hulgaliselt igale maitsele ja ilmselt ka igale tasemele.
Kliima on super ja kohalik loodus võrratu. Ning veel – Horvaatia reklaamlause (a la „Welcome to Estonia“ Eestis) on „The Mediterranean as it once was“ ja Bosnia ja Hertsegoviinal „The heart shaped land“ – nii ka on. Vähemalt minu arvates.
Mõned arvud kah:
1495 km autoga
144 l bensiini – bensiini kulus ilmselt kohalikel kitsastel teedel kulgemisega omajagu ning ega kliimaseadegi päris niisama ei toimi. Bensiiniliiter maksis 9.65 kunat. Erilist hinnaerinevust silma ei hakanud ning teisest küljest ega me väga ei otsinud kah – kui paak hakkas tühjaks saama, siis pidasime esimeses ettejuhtuvas bensukas kinni ja tankisime.
Raha kulus ka omajagu, suurusjärgud saab eestpoolt teada. Kämpingu hinnad on sellised, nagu nad meie seltskonnale olid – auto, telk, kaks täiskasvanut ja kaks last (10 ja 11 aastased).
Horvaatia raha on kuna, kurss on umbes 2,2 Eesti krooni = 1 kuna. Lihtsuse huvides võib kohapealsed hinnad lihtsalt kahega korrutada, siis saab umbkaudse hinna Eesti rahas. Kui eramajutus (apartmanid ja pisikesed kämpingud) kõrvale jätta, siis Horvaatias poes eurodega hakkama ei saa, peab ikka kohalik raha olema. Krediitkaardid aga kõlbasid enamikus kohtades maksmiseks väga hästi. Kunasid on kõige mõistlikum vahetada siin Eestis, suured pangad neid küll ei paku kuid Tavidi valuutavahetuses on need täiesti olemas. Meie tellisime need endale igaks juhuks ette kuid seda vist ei oleks vaja olnud. Samas ega üks telefonikõne nüüd väga kontimurdev ei ole J.
Bosnias käibib ametlikult kohalik konverteeritav mark (KM). Üsna täpne arvestus on 1€ = 2 KM. Samas piiriäärsetel aladel saab ka Bosnias väga hästi kunadega hakkama. Ning eurod sularahana kõlbasid ka kõikides (meie poolt külastatud) poodides ning söögikohtades väga edukalt maksmiseks. Sealhulgas polnud vahet, kas tegu oli paberraha või müntidega. Krediitkaardid ei olnud nii laialt levinud kui Horvaatias.
Kuidas ja kuhu järgmisel aastal – elame, näeme. Pikk sügis ja talv on ees, on aega plaane pidada ja uusi ideid korjata…
