Kuskil 2005. aasta talvel või varakevadel hakkas tasahilju arenema idee, et suvepuhkuse ajal võiks perega ühe vahva Norra reisi teha.
Kindlasti oma autoga ja omal käel, mitte suure bussiga mõne turismifirma poolt organiseerituna.
Eelinfot sai otsitud esialgu internetist aga samas jagab Norra riik ka lahkelt trükitud infot – täidad vaid veebilehel vastava avalduse ning mõne nädala jooksul potsatab su postkasti soovitud reklaammaterjal. Sellisel viisil sai tellitud muuhulgas www.nafcamp.no lehelt kaart Norra kämpingutega. Tõele au andes sattus see kaart aga paar nädalat enne reisi kadunud asjade nimistusse ning on seal siiani, st. teel olles pidime ikka leppima Internetist leitud info ning kohapealt hangitud kaartidega.
Kohapealt kaardi hankimine pole aga seejuures kuigi keeruline, neid on saada igas I-punktis ning seda ka Rootsis.
Reisiseltskonnast olid Liina ja Alar varem, 12 aastat tagasi, Norras käinud, tõsi küll, siis bussireisiga ning tänapäeva mõistes ikka väga piiratud eelarvega. Aga Kertut (7.a) ja Karli (9.a) polnud sel ajal veel olemaski.
Eelmisest reisist olid meelde jäänud mäed, tunnelid, võrratu loodus ja ka ägisev ning aeg-ajalt lagunev buss ning alatihti jooksujalu vaatamisväärsuste külastamine. Sihtkohtadest siis Trondheim, Lillehammer, Oslo, Bergen….
Ning sealtmaalt on olnud enam-vähem kindel veendumus, et bussireis – tänan, ei!
Seekordne reisivahend oli sõiduauto Peugeot Partner ning marsruut ja peatused kõik oma parema äranägemise järgi.
Heade tuttavate ja kolleegide nõuannete alusel loobusime esmakordselt paberkaardist ning varustasime Alari laptopi MS Autoroute kaardi ning pisikese USB porti käiva GPS seadmega. Laptopi kaasavõtmine oli niigi planeeritud kuna vastasel korral osutub digifotokas suht kasutuks kui just suurt hunnikut mälukaarte kaasas ei tassi. Seda me aga teha ei planeerinud. Pidev laptopi tööshoidmine nõudis talle miskit mõistlikku elektrivarustust, selleks hankisime autosse 12V / 220V muundaja. Lisaväärtusena (ning sugugi mitte väheolulisena) sai sama seadme kaudu edukalt ka digikaamera akusid laadida. Ning laptopi kinnitamiseks sai ise autosse vastav seadeldis ehitatud.
Infoks sai veel kaasa võetud mõned Internetist välja trükitud huvitavamad materjalid, kevadel ostetud Norra ja Rootsi paberkaart , Lonely Planeti Norway raamat ja vaid veidi enne reisile minekut müügile jõudnud DK "Silmaringi reisijuhi" eestikeelne Norra raamat. Seda viimast julgeks küll kõikidele soojalt soovitada.
Laptop osutus teel olles ka „multimeediakeskuseks” – kui lapsed enam eriti ümbrust vaadata ei viitsinud, sai alati laptopi ühes ekraaninurgas nende jaoks käima panna DVD-lt mõne multika.
Marsruudist – lähtusime asjaolust, et meil on puhkus. Ning seetõttu me ei üritanud kõike lõpuni valmis organiseerida vaid pigem panime paika miski kondikava ja vajadusel improviseerisime koha peal. Pealegi ei osanud me ette näha, kuidas lapsed pikki autosõite vastu pidada viitsivad… Ühesõnaga alustame Stockholmist ja sõidame esmalt diagonaalis läbi Rootsi Norras on sihtkohtadeks Trollide tee, Geirangeri fjord, Brikstali (Jostedali) liustik, Bergen ja Oslo. Ning siis vastavalt vajadustele ja võimalustele veel üht-teist, mis sinna vahele jääb. Mis ja kuidas välja tuli, sellest veidi allpool.
Majutusest – kuna me ei tahtnud end siduda eriti kindla ja jäiga ajakavaga (et ei tuleks sellist bussireisi tunnet), siis polnud võimalik ka mingeid majutusi broneerida. Samas on telkimine nii Rootsis kui Norras väga levinud ning vastavaid kämpinguplatse piisavalt. Enamustes kämpingutes on ka mõnusad väikesed majad kuid nende puhul tuleb alati arvestada, et juuli on puhkuste kõrghooaeg ning majad enamasti täis. Teiseks maja on alati kallim kui telgikoht.
Kämpamisest veel – juba paari aasta tagune käik Rootsi kinnitas, et rootslastel on kombeks tungivalt nõuda kämpingus miski Scandinavian Camping Cardi olemasolu. Kui seda ei ole, siis esimeses kämpingus see sulle lahkelt ka 140.- SEK eest müüakse. Ja see kaart pidi rootslaste sõnul täiesti vajalik olema ka Norras.
Norrakatel oli vastupidiselt rootslaste arvamusele SCC-st ükskõik, pigem tahtsid nad korduvalt näha dokumenti, kus on kirjas elukoht – sest nii olevat nende reeglites ette nähtud. Välismaalaste puhul nad küll leebusid ja leppisid sellega kui klient oma nime ja elukoha ise paberile kirjutas – Eesti dokumentides teatavasti polegi elukohta kirjas… Igatahes ID kaardil ja autojuhilubadel küll mitte. Ning nime tuvastamiseks kõlbasid autojuhiload suurepäraselt.
Toidust – Norra ei ole just eriti odav riik, pigem elavad need põhjamaised naftašeigid ühes maailma kalleimas riigis. Teiseks ei olnud meil soovi puhkust kulutada toidupoodide külastamisele. Seetõttu sai paar päeva enne reisi ette võetud tõsisem käik hulgilattu ning sealt suurem kogus toidumoona varutud. Kahtlejatele – tänapäevastest purgitoitudest (näiteks Salvesti hernesupp, borš, hakklihakaste jne.) saab väikese vaevaga ka välitingimustes lõuna- või õhtusöögi, mis justkui ise kodus tehtud. Lisaks kõikvõimalikud pastaroad, kartulipudrud ning muidugi hommikusöökideks manna- ning kaerahelbepudrud, näksimiseks küpsised, kommid, leiva peale juust ja suitsuvorst.
Kohapealt ostsime leiba-saia, vorstikesi, sinepit ja ketšupit (sest paar korda tabas lapsi tõeline hot-dogi vaimustus) ning lastele suht ohjeldamatult jäätist ja ka teeveerest maasikaid.
Osa toitu rändas meiega koos ka koju tagasi kuid see oli teadlik valik – pigem olgu süüa veidi rohkem kui vähem.
Autost -- enne reisi sai igaks juhuks auto teeninduses lastud üle vaadata ning ka korraline tehniline hooldus ära teha. Enamus kütust (diisel) tuli osta kohapealt, prognoos 20.- Eesti krooni liiter (ca 10 NOK/l) osutus täiesti õigeks. Ning ka eelinfo, et Rootsi poolel kütus odavam on, osutus õigeks – Rootsis maksis diisli liiter ca 10 SEK, st. 17.- Eesti krooni.
Laevapiletid autole ja neljale reisijale Tallinn – Stockholm – Tallinn ning ka igaks juhuks vabatahtlik tervisekindlustus ja reis võiski alata.
Veidi peale kella 4 pealelõunal keerame oma koduukse järgnevaks kaheks nädalaks lukku, olles eelnevalt pakkinud autosse kogu söögikraami, telgi, magamiskotid, madratsid, riided jms.
Väikesed formaalsused sadamas ning umbes kella 5 ajal veereme juba MS Victoria vööriluugist laeva kõhtu autodekile. Piiriületusest rääkides – selles osas ma armastan Euroopa Liitu! Ei mingit sabatamist, kapoti avamist, nimede arvutisse sisestamist vms. – näitad vaid oma ID kaarti ja piir ongi ületatud.
Leiame laeval üles oma kajuti, jätame asjad sinna ning vaatame veidi ringi. Reisijaid on suhteliselt palju. Peagi annab Victoria otsad, esialgu uudistame dekil ümbrust, seejärel istume veidi kajutis ning peale kaheksat läheme sööma.
Tagantjärgi vaadates on Victoria Buffet restoran laeva üks kõige suuremaid valukohti. Lihtsalt nii paljude reisijate jaoks on ta liiga väike! Õhtusöögiks saame küll omaette laua kuid pidevalt on leti ääres pikad toidusoovijate sabad ning ettekandjad sõna otseses mõttes jooksevad laudade vahel tellimusi täites ning nõusid koristades. Üldmulje sarnaneb pigem McDonaldsi kiirsöögikohale või koolisööklale kui restoranile. Aga laeva punane vein (nime kahjuks ei mäleta, miski hispaanlane) on korralik ja kõhu saab kuhjaga täis.
Ahvenamaal sildumist me ootama ei hakka kuigi Karl tahaks seda näha. Ööklubisse ka eriti kauaks ei tüki vaid läheme magama.
Viimaste nädalate +30 temperatuuriga harjunud eestlasi üllatab hommikusöögi ajal vastu restoraniaknaid krabistav vihm ning ka Stockholmi saarestikus puhuv tuul on jahe mis jahe. Aga ongi parem ilm autoga sõitmiseks!
Kell 11.30 oleme Stockholmi Frihamni sadama kail, ca 10 minutit kulub sealseks passikontrolliks ning seejärel võtame vastavalt Autoroute 2005 poolt joonistatud rohelisele joonele rataste alla esimesed kilomeetrid. Stockholmi linna me seekord külastata ei plaani, esialgseks eesmärgiks on jõuda õhtuks Idresse või Särnasse.
Esimese peatuse teeme Enköpingis. Vaatame veidi linna, uurime I-punktist infot. Ja peagi jätkame teed Mora poole.
Alvestas (Dalarna lääni piiril) jääb tee veerde hiiglasuur punane puuhobune – Dalarna sümbol. Lähemal vaatamisel selgub, et „puuhobune” on konkreetse isendi kohta veidi vale öelda, tehtud on ta betoonist mis betoonist.
Betoonist puuhobuse lähedal peame ka väikese lõunapikniku.
Järgmise peatuse teeme Rättvikis, see on ilus väikelinn Siljan järve ääres. Raudteejaama tagant viib järvele pikk-pikk jalakäijate sild, mis valminud põhiliselt annetuste toel. Tänutäheks on silla laudadele graveeritud kõikide toetajate – nii eraisikute kui firmade – nimed.
Rättviki lähedal asub Dalhalla – vanasse karjääri rajatud unikaalne kontserdipaik. Teeme võrreldes esialgse plaaniga väikese, mõnekümnekilomeetrise haagi ning vaatame sellegi üle. Samal ajal algab seal ka miski kontsert, seda me siiski kuulama ei jää.
Mora – kuna kell on 8, siis otsustame, et aitab küll ja keerame Vasaloppeti (www.vasaloppet.se) finišilinnas Parken Mora kämpingusse. Vaba majakest paraku ei leidu, telgikohti on kenal platsil piisavalt ning 90.- SEK eest võime seal oma telgiga ka kämpida. Eespool mainitud SCC 140.- SEK siis lisaks sellele. Seda SCC-d läheb meil vaja ka tagasiteel, nii et päris mõttetu see ei ole.
Enne magamaminekut jalutame veidi linna peal.
Hommikul käime veel kord Vasaloppeti finišipaigas, pildistame seal lehvivaid lippe. Eesti lipp lehvib kohe Vasaloppeti muuseumi ees kõrges mastis. Miks just Eesti lipp seal lehvib, jääbki selgusetuks.
Karufännist Liina on eelmisel päeval kogutud infomaterjalist leidnud, et Mora külje all asub Orsa karupark (http://www.orsagronklitt.se/bjornpark_GB.asp ) – suurim Euroopas, kui reklaami uskuda. Peale mõningast arutelu võtamegi suuna karupargile. Karupark – see on lühidalt öeldes karude loomaaed, st. loomaaed kus elavad enamasti vaid karud. Aga nad ei ela mitte tillukeses puuris vaid hiiglasuurel territooriumil, kus siis külastajad neid näha saavad. Park on mäeküljel ja toitmiskohad on valitud selliselt, et need maksimaalselt külastajate tee äärde jääksid. Sissepääs perele maksab 230.- SEK ja see tasub ennast ära, eriti lastele.
Peale karuparki on järgmine lühike peatus Särnas. Nimelt avastasime eelmisel õhtul, et kodust on kaasa võtmata jäänud sool! Nüüd teeme siis soolaostmise peatuse, jäätised veel lisaks. Idres võtame, mõeldes peatsele Rootsist lahkumisele, ka kütust. 35,3 l diislit maksab 382.30 SEK. Automaat tunnistab edukalt Hansapanga krediitkaarti, ainus väike probleem on see, et kogu automaadipoolne suhtlus käib üksnes rootsi keeles.
Nii umbes kella 5 ajal pärastlõunal jõuame Rootsi – Norra piirile. Piiri kui sellist skandinaaviamaade vahel enam ammu ei eksisteeri, seda hoolimata isegi sellest, et Rootsi on EL liige ja Norra mitte. On vaid sümboolne kivi ning sildike teeveeres ning ühel hetkel muutuvad tee telgjoon kollaseks ning liiklusmärkide põhjad valgeks. Rootsis on telgjoon valge ja liiklusmärkide põhjad kollased.
Mida edasi sõidame, seda järsemaks ja GPS järgi ka kõrgemaks lähevad ümbritsevad mäed.
Autoroute 2005 töötab probleemideta nii Rootsis kui Norras. Ainus erinevus on see, et Norra poolel on miskipärast kaardil asulanimesid oluliselt vähem ning vähestest olemasolevatestki mõned on veidike vales kohas. Aga teed on kõik täiesti olemas ning ka õiges kohas. Meie marsruut läheb piki 217 teed kuni Åkrestrømmenini, seejärel piki Rendaleni orgu (tee 30) kuni Øvre Rendaleni asulani ning sealt siis risti üle mäeaheliku Hanestadi Østerdaleni orgu. Kohe peale Øvre Rendalenit on esimesed paar järsemat tõusu ja kurvi ning ka võimalus nautida ilusat vaadet üle oru.
Ööbimispaika otsime Alvdali ümbrusest. Piki 3. teed sõites esimesed 3 kämpingut meie jaoks ei „kvalifitseeru” – kuidagi pisikesed ja võsased tunduvad need olevat. Kuid kohe peale Alvdali pöörame 8. teele ning 1 km pärast on Gjelten Bru kämping. Saadaval on vabad majad (325 NOK / öö). Ilma kõhklusteta otsustame maja kasuks. Majas on 2 nari, laud ja elektripliit ning külmkapp.
Kämpingu omanik elab ise üle jõe asuvas kauplusemajas, kämpingus viibib ta vaid päevas paar tundi. Ülejäänud ajal saabujaile/lahkujaile on palve tulla tasu maksma iseseisvalt omaniku koju. Ja ilmselt see süsteem töötab, nii uskumatu kui see ka idaeurooplase mõttemallile ei ole…
Esimene peatus on Folldalis. Vanast vasekaevandusest (http://www.folldalgruver.no) on tehtud muuseum, kus külastajaid kaevandusrongiga ringi sõidutatakse. Sõidame meiegi rongiga kilomeetri jagu mäe sisse. Endises masinasaalis jutustab giid kaevanduse ja kaevandamise ajaloost. Nähtav on vaid väike osa endisest kaevandusest kuid ometigi tekib täiesti reaalne tunne, kuidas võis välja näha vaid pisikese lambi valgel ning tule, vee, haamri, meisli ja kirkaga kalju lõhkumine ning hobustega väljavedamine paarsada aastat tagasi. Peade kohal on paarsada meetrit kaljumassiivi.
Elekter ja elektri jõul toimivad masinad jõudsid kaevandusse alles eelmise sajandi esimestel kümnenditel.
Piletid kokku 180.- NOK (60 täiskasvanu, 30 laps).
Veidi enne Dombasi teeme lumepeatuse – üks lumelaik on maanteele niivõrd lähedal, et tekib kiusatus minna proovida, kas on ikka päris. Sest õues on 18. juuli, pilvitu taevas ja ca 25 kraadi sooja. Lumi on päris ja lapsed lustivad tükk aega. Lühikeste pükste ja T- särgi väel ei saa Eestis just tihti lumesõda pidada. Ning soovi korral võiks laulda Terminaatori kunagist hitti „Juulikuus lumi on maas…”
Samas lumelaiguni jõudmine osutub üsna vaevarikkaks – mäe ülaosas sulav lumi valgub tasapisi veena piki mäekülge alla ning muudab näiliselt kuiva ja rohuse mäekülje kohati vägagi poriseks ning tümaks sooks. Ning mida ülespoole (lumele lähemale) jõuame, seda märjem ja mudasem maapind on.
Mida lähemale Andalsnesile, seda kitsamaks muutub Rauma jõe org. Enne Andalsnesi möödume tee veeres paarist päris võimsast kosest kus teeme loomulikult nii pildistamise kui niisama vaatamise peatused. Norra koskedega võrreldes on kodumaised Keila või Jägala joad justkui pisikesed kraaviastangud. Ja seda nii oma veehulgalt, kõrguselt kui vaatemängulisuselt.
Lõpuks jõuame Andalsnesi. Kohalikus kämpingus küsitakse öö eest vaid 90 NOK, mida on ootamatult vähe. Norrakatel on nimelt võrreldes rootslastega kämpingus paar (kliendi suhtes) kahjulikku kommet – nimelt küsitakse enamasti lisaks telgitasule lisamaksu ka inimeste arvu järgi ning sooja veega dušš maksab eraldi! Dušikabiinides on sellised müntide või žetoonidega töötavad masinad, mis alles peale 10.- NOK sisestamist sooja vee lahti keeravad. Selle 10.- NOK eest saab vett sõltuvalt kämpingust 2 ja pool kuni 6 minutit.
Nii et 4 inimese dušitamine maksab 40 NOK. Näo- ja hambapesu kraanikaussides ning ka nõudepesus on samas soe vesi tasuta.
Andalsnesist ( http://www.visitandalsnes.com/turistinformasjon2.htm ) algab Norra üks tuntumaid „turistilõkse” Trollide tee – Trollstigveien. Kahel pool orgu kõrguvad majesteetlikud püstloodsed kaljuseinad, millede vahel lookleb jõgi ning mille külgi pidi krutib end üles maantee. See on tõsine mägitee, kus on olemas nii 180 kraadiste pööretega serpentiinid kui ka vaid napilt autost laiem teelint, ühel pool mitusada meetrit kõrge kaljusein ülespoole ja teisel pool samapalju allapoole.
Samas sõitmine pole seal eriti keeruline. Üles sõita on tegelikult isegi lihtsam kui alla. Vastavalt kallakule ja kurvi raadiusele paned madalama käigu sisse ning põristad rahulikult edasi. Kurvid on järsud kuid kurvides on tee oluliselt laiem ja möödumisvõimalus olemas. Laskumiste algusesse on tasase maa inimeste jaoks pandud tihti ka meeldetuletussildid „Low gear!” , st. pidurdada on mõistlik ikka mootoriga, mitte sõidupiduriga. Rusikareegel on see, et sama käiguga, millega üles sõidad, sõidad ka alla. Enne kurvi pidurdad sõidupiduriga sidurit lahutamata liigse hoo maha ja lased aga edasi. Kui hoog liiga suureks läheb, paned madalama käigu. Ja kui nii teha, siis pole vaja ka piduriklotside pärast muretseda, ei kulu nad oluliselt rohkem kui lauskmaal sõites. Ning mäest üles jaksab iga korras mootoriga auto sõita, tegemist on siiski üldkasutatavate maanteedega. Tee kitsuse pärast pole mõtet muretseda – kodus keegi ju naljalt teelt välja ei sõida. Pealegi on Norra ja Rootsi liikluskultuurilt Eestiga võrreldes justkui teiselt planeedilt. Piirkiirustest peetakse enamasti kinni ning ka aeglasemad liikujad (reeglina haagissuvilad ja rekkad) annavad nende taha kogunenud liiklejaile teed. Ja kui ka ei anna (mõni ikka unustab ennast 70 alas 40-ga sõitma ja ümbritsevat loodust nautima), siis ülejäänud rivi sõidab ka rahulikult samas tempos, mitte ei ürita iga hinna eest mööda saada.
Tallinn-Tartu maantee, kus ise 100-ga sõites sinust nagu s….vast kassist mööda lennatakse, seda kasvõi vastusõitjat kraavi surudes, on täielikult teine maailm.
Lisaks autodele oli nii Trollstigveienil kui ka teistel mägiteedel päris palju jalgrattureid – jalgrattaga üles sõitmine on käikude ja isiklike jõuvarudega mängimine, allasõit seevastu võib küll usinasti piduriklotse õhemaks lihvida – mootoriga pidurdamise võimalust ju pole.
Meie Andalsnesi kämpingu telginaabrid nii just tegidki ning kogu värk – nii tõus kui laskumine – pidi uskumatult fun olema.
Trollide tee ülaosas on suur parkla, hulganiselt suveniirimüügikohti ja vaateplatvorme. Sealt tasub alla vaadata kuna alles ülevalt saab aru, kuivõrd kõrgele ronitud sai.
Edasi on veidike suht tasast mägiplatood ilusate järvekeste ja liugu laskma meelitatavate lumelaikudega ning seejärel suhteliselt järsk kuid sirge laskumine Valldalini.
Valldal asub juba Storfjordi ääres, mõned kilomeetrid edasi viib praam Lingest Eidsdali. Ülevedu maksab 89.- NOK, see on siis auto, täiskasvanu ja kaks last. Juhi pileti hind on auto üleveo hinna sees. Loogiliselt võttes on see ka mõistlik, kuna auto iseseisvalt reeglina praamile ei lähe.
Eidsdalist edasi ronib tee kiiresti aga eriliste kurvideta ca 700 m kõrgusele tagasi, et siis enne Geirangerit päris järsku ning kurviliselt uuesti merepinnani jõuda.
Geirangerit kirjeldatakse kui kauneimat fjordi. Ilu on vaataja silmades kuid vaade ülevalt kaljuservalt alla merel liikuvatele Lego klotsi suuruste reisilaevadele ning tibatillukestele majadele on ikka üsna võimas. Üks vahva asi on fjordide kaja. Inimhääl seda ilmselt tekitada ei suuda kuid laevasireen kajas erinevate toonidega ning tugevusega tubli pool minutit kui mitte rohkem.
Geirangeris kui samuti tuntud „turistilõksus” on mitu kämpingut, mõnusaim (meie subjektiivne arvamus) asub linnas. Telgikoht maksis 144.- NOK / öö, kauba peale saab valju kosekohina kõrval asuvast jõest.
Tangime autot. Diisel maksab 10.51 NOK / l
Päeva alustame jalgsirännakuga Geirangeri (http://www.geiranger.no) ümbruses.
Sõidame autoga esmalt Vesterås Gård nimelise restorani juurde ning jalutame sealt esmalt piki tähistatud matkaradasid linna kohal kõrguvale kaljueendile ning seejärel ka Storseterfosseni koseni. Viimasel puhul on võimalus minna ka kose veeseina taha ning näha, mismoodi kosk tagantpoolt välja näeb. Seda võimalust me ka kasutame.
Tee ääres on hulgaliselt kitsi, kes järskudel mäenõlvadel rohtu nosivad. Mõnele kitsele ei piisa ilmselt mäenõlval turnimisest vaid ta on roninud lausa puu otsa. Kitsejuust on DK raamatu andmeil üks Norra iseloomulikemaid sümboleid. Ostame seda meiegi, hea pärast tuttavatele jagada. Maitse on tal selline, no ütleme, nagu kitsejuustul ;-)
Seejärel sõidame edasi piki Geiranger – Stryn teed (68).
Tee algab vahvate ja järskude tõusude ning serpentiinidega ning jõuab lõpuks välja merepinnast 1030 m kõrguseni. Esialgses plaanis on käia ära ka Dalsnibba (1476 m) mäetipus kuid paksude vihmapilvede tõttu loobume sellest plaanist. Näha ei oleks nii kui midagi peale paksu halli udu.
Dalsnibbale saab nii autoga (teemaks 150 NOK) kui ka jala. Meie oleksime läinud ilmselt suurema osa teest autoga.
Nüüd aga jätkame Stryni poole, nentides, et juulikuus pole mitte ainult lumi maas vaid ka järved jääs.
Stryni sõitmiseks on meil plaan kasutada Grotlist algavat teed, mis läbib ka Stryni suusakeskuse. Kuna aeg on suhteliselt hiline, keerame sel korral Grotli asemel otse 15. tee tunnelisse, et all orus kuskil kämpingus öö ära magada ning hommikul tagasi tulla. Iseenesest võiks vabalt ka telgi siiasamasse püsti panna kuid vaadates madalaid pilvi ja hinnates vägagi tõenäolist perspektiivi jääda öö saabudes paksude vihmapilvede sisse valime siiski allasõidu.
Esimene kämping, mis ette satub, on Strynefjellet. Omapäraseks teeb selle kämpingu see, et meie oleme vist ainsad, kelle telgi kõrval suuski või lumelauda pole. Kämping ise on selline veidi boheemlaslik ning ka ebanorrapäraselt räpane. Öö maksab 150.- NOK. On ka vabu majakesi kuid nende eest küsitav hind (600.-) on selline, et otsustame kõhklusteta telgi kasuks.
Vaikselt krabiseva vihmasaju saatel jääme magama.
Hommikuilm on vihmamärg ning mägedevahelises orus ajavad vahvad pilvetupsud üksteist taga.
Läbime õhtused tunnelid uuesti vastupidises suunas ning võtame suuna Grotlile. Grotlist algab tee 258 – Strynefjellsvegen (http://www.turistveg.no).
Esialgu läbi lumiste ja kiviste orgude kulgevat tee äärtes kõrguvad lumehanged, mis inimesest kõrgemad! Ilm on huvitav, me oleme orus ilmselt täpselt pilvede piiril, ühel hetkel paistab päike, järgmisel hetkel on ümbrus paksu külma ja niiske valge udu sees.
Tore koht on Stryni suvesuusakeskus (http://www.strynefjellet.com) – sealt siis need lumelaudade ja suuskade omanikud kämpingus.
Meil suuski seekord kaasas pole ning rentima ei hakka kuid ostame „ühe korra” tõstukipileti (150.- NOK kokku) ning sõidame suusaliftiga (sellise istmetega) üles mäele. Sõit on vahva, ühel hetkel oleme pealpool pilve ning päikegi tuleb korraks välja. Samas pilved liiguvad ning erilist päevitusriietes suusatamise ilma seekord ei ole, on pigem selline sombune märtsipäev Kuutsekal.
Vaatame ringi, kujutame ette, kuidas päevitusriietega suusatada oleks – ja mis siis saab, kui juhtud komistama ning kukkuma – ning sõidame tõstukiga alla tagasi. Aga ükskord tuleme me siia ka suuskadega!
Edasi teeme väikese peatuse Strynis ning otsustame õhtu lõpetuseks ära vaadata ka Jostedalsbreeni liustiku (http://www.jostedalsbre.no).
Briksdalis selgub, et viimased parklad enne tee lõppu on tasulised (40.- NOK) kuid selle pärast me autot madalamale tagasi viima ei hakka. Liustiku „oma käega katsumiseks” tuleb teha päris korralik ca 3,5 km pikk jalgsimatk ning pärast veel sama palju tagasi kah. Minek on iseenesest raskem kuna ka tõusu on nende kilomeetrite jooksul nii paar-kolmasada meetrit. Aga see tee tasub käimist – liusikujää on müstiliselt sinine ning praguline.
Ööbimiseks sõidame kümmekond kilomeetrit tagasi Gryta kämpingusse Oldevatnet järve ääres. Telgikoht maksab 110.- NOK. Väga ilus kämping on.
Sõidame piki 60. teed Byrkjeloni. Skei linnakeses võtame kütust (10.29 NOK/l), edasi sõidame läbi 6,25 km pikkuse Faerlandi tunneli. Peale tunneli lõppu sööme ühel piknikuplatsil lõunat ning imetleme veidi väiksemat liustikusaba kui Briksdalis oli. Järsku käib mäe otsas kõva raksakas ning suur tükk jääd ja lund lihtsalt kukub mürinaga mäest alla. See sündmus annab uue sisu eelmisel päeval nähtud siltidele kus on peal palve iseseisvalt ja ilma vastava varustuse ning teadmisteta liustikule mitte minna.
Veidi maa pärast asub Norra liustikumuuseum (http://www.bre.museum.no). Perepilet maksab 175.- NOK, selle eest näeb nii muuseumi kui ka väikest 20 minutilist filmi Norra liustikest. Film on huvitav ning ka veidi kardetud keeleprobleemi ei teki kuna sõnalise teksti asemel on vaated ja muusika. Kokkuvõttes tasub kogu muuseum külastamist. Lisaks tavapärasele muuseumile saab ka oma käega katsuda ja silmaga näha kui tugev on liustikujää või kuidas tahke jää voolab.
Ja peale muuseumi satume esimest korda teemaksu kogumise punkti. 160.- NOK on sõiduauto läbipääsu tasu.
Jätkame mööda 5. teed, peale ühe järjekordse tunneli läbimist sõidame praamiga Mannhellerist Fodnesi (155.- NOK)
Enne Laerdalstunnelit (maailma pikim maanteetunnel, 24,5 km) keerame korraks Bergen –Oslo maanteel (E16) Oslo poole, et ära vaadata ka Borgundi püstpalkkirik (http://www.thu.no/stavborgund.htm).
Püstpalkkirikud on Norrale iseloomulikud, aastatel 1100 .. 1300 ehitati neid ilmselt tuhatkond, praeguseks on säilinud üksikud.
Borgundis käik on Karli soov. Tema otsis selle koha ise Norra raamatust välja. Kiriku juures selgub, et Norras võib ka kirikusse pääsemine tasuline olla. 130.- NOK on perepilet, selle eest saame siis õiguse külastada nii kiriku aeda kui kirikut ennast. Kirikus sees on pime, ilmselt polnud selle ehitamise ajal akende tegemine eriti moes. Siltide järgi sees pilti teha ei tohi kuid mõned meile järgnevad inimesed ei lase ennast sellest keelust segada ja ega keegi ei kontrolli ka eriti.
Kuigi arvatavasti on ajaloo käigus enamus detaile asendatud, on mõned põhikonstruktsioonid siiski ligi 900 aasta vanused. Ning uksed ja osad muud detailid kaetud vanade ruunikirjadega.
Peale kirikus käimist läbime siis Laerdali tunneli. 24,5 km maa all sõita on omamoodi huvitav kogemus. Iga 6 km järel on tunnelis pisut laiem ja teise valgusega koht, kus võib ka peatuda. Teeme seda meiegi kuigi õhk on veidi vingune ning tolmune.
Samas on Norra mägedes just tunnelis sõit kõige lihtsam – tee on seal enamasti sirge (kuigi leidub ka hulganisti kurvilisi tunneleid) ning kindla ühesuguse laiusega.
Flami kämping maksab 160.- NOK / öö, koht on imekena ja kämping super.
Karlil on täna sünnipäev. Kuigi ta on juba mitu päeva pingsalt uurinud, mis ta kingiks saab ning kus see autos peidetud olla võiks, saab ta siiski kingi üllatusena kätte alles täna.
Küünaldega sünnipäevatorti meil paraku varuks pole kuid selle asemel küpsetab Liina hommikul suure-suure hunniku pannkooke.
Autoga sõitmise asemel sõidame täna rongiga. Flamsbana (http://www.flaamsbana.no) on rongiliin Flamist Myrdali. Eriliseks teeb selle haruraudtee see, et 20 km pikkusel raudteelõigul on algus- ja lõpppunktide kõrguste vahe 864 m.
600.- NOK eest saab edasi-tagasi perepileti, rong teeb 10 reisi päevas ning enamus reisijaid ongi turistid. Kohalikke elanikke on Flamis ca 400, suvel tundus, et kämpingus on autokaravanegi rohkem…
Sõit on põnev, liinil on hulk tunneleid, nii et kohati tekib juba metroorongi tunne. Ühel hetkel aga peatub rong ning valjuhäälditest teadustatakse, et on pildistamispeatus 3 min. Oleme jõudnud Kjossfosseni joa juurde. Rahvas ronib rongist välja spetsiaalsele platvormile. Miskil hetkel kostub kõlaritest muusika. Teel üles ei pannudki me tähele, et joa all hakkas kutsuvalt tantsima ja laulama punases kleidis naisterahvas – Hulda. Tagasiteel oskasime seda juba vaadata.
Myrdalis rong peatub ja rahvas tuleb maha. Myrdal on seetõttu huvitav koht, et siia saabki vaid rongiga (või siis jalgrattaga või jala), autoteed siia ei tule.
Suht populaarne on sõita mäest üles rongiga ning siis alla kas jalgrattaga või jalgsi. Jalgrattaga laskuminegi on paras kunsttükk kuna vähemalt kohati on tee vaid napilt paar meetrit lai ning ühel pool asub paras kaljusein, teisel päris sügav järsak. Kuid lahtise kiviklibuga kaetud teel ei lase nii noored kui vanad ratturid end olukorrast häirida. Jalgrattadki ei ole miskid viimase sõna MTB-d vaid üsna palju leidub meie mõistes linna- või matkaratastega sõitjaid.
Meie lustime paar tundi peaasjalikult lumel, nautides võimalust samaaegselt lumememme ehitada ja päikest võtta. Taevas on pilvitu ja temperatuur kisub 30 kanti.
Jalgsi läheme tagasi vaid eelmise jaamani, seal istume rongi ning sõidame alla kämpingu juurde.
Kämpingus maksame veel kord 160.- NOK järgmise öö eest. Iseenesest seda keegi ei kontrolli kuid mulle meeldib riik, kus maantee ääres müüakse maasikaid allpoolkirjeldatud viisil:
Tee ääres asub laud, millel kast maasikakarpidega. Kasti kõrval on hinnasilt 30.- NOK / karp.
Ja laual on tavaline keeratava kaanega moosipurk, kuhu ostjad ise raha panevad. Kuna purgis on ka 100 ja 200 krooniseid paberrahasid, siis ilmselgelt on tegemist täieliku iseteenindusega – paned suurema raha purki ja võtad õige summa eest vahetusraha tagasi… Müüjat pole seejuures kusagil läheduses näha. Paneme meiegi omad 30.- NOK purki ja võtame karbi maasikaid.
Bergen nagu Bergen ikka…
Üllatusega näeme alles siin esimest Eesti numbrimärki kandvat autot, varem pole ühtegi märganud kuigi Norra kuuldavasti on üsna populaarne sihtkoht Eesti inimeste jaoks.
Käime kalaturul. 12 aasta jooksul pole Norra kroon eriliselt väärtus kaotanud, toona 10.- NOK maksnud lõhesai maksab nüüd 15.- NOK. Sööme mõned lõhesaiad ja vaatame niisama ringi. Loodusest ja väikelinnadest tulnuna on Bergen harjumatult rahvarohke ja kärarikas.
Bergenisse sissesõit on üldiselt tasuline (15.- NOK) kuid miskipärast sel päeval tasu ei küsitud. Kas oli see tingitud pühapäevast või millestki muust, ei tea. Samas parkimine on tasuline ning vaba parkimiskoha leidmiseks tiirutame tükk aega ringi. Lõpuks leiame vaba koha reisisadama juures, nii paarsada meetrit kesklinnast eemal. Parkimine maksab 10.- NOK / h, Tallinna parkimishindadega võrreldes pole see midagi erilist… Samas on parkimisel ajapiirang 2 tundi. Praktikas tähendab see seda, et automaadist saab pileti vaid 2 h parkimise jaoks, edasi parkida tahtes tuleb kellelgi uuesti parklast läbi jalutada ning uus pilet osta. Nii me kokkuvõttes teemegi.
Linnast lahkudes satume vaid Autoroute ja GPS peale lootes korraks veidi segadusse ning teeme üsna suure ringi kuna otsustaval hetkel sukeldub tee tunnelisse ning GPS kaotab pea. Mälu järgi kohe peale tunnelist väljumist teeotsa valides valime loomulikult kahest võimalikust variandist vale ning satume linna tagasi. Ümberotsustamiseks tuleb üsna pikk tunnel uuesti läbi sõita.
Bergeni lähedal on üllatavalt vähe korralikke kämpinguid.
Kaardi järgi paiknevad nad kõik 580. tee ääres ning alles kõige viimane (põhjapoolseim) Lone kämping tundub vastuvõetav olevat. Telgiplats maksab 165.- NOK, vabu majakesi ei ole. Telgikohti oleks justkui piisavalt kuid enamus maapinda on suurema või väiksema kalde all, mis teeb telgi ülespaneku veidi keeruliseks. Õieti pole keeruline mitte telgi ülespanek kuivõrd seal hilisem magamine.
Tagantjärgi tarkusena oleks võinud ka Bergenisse minemata jätta. Linn kui selline ei pakkunud looduse kõrval miskit erilist vaatamist. Samas just Bergenist Oslosse minev tee üle Hardangervidda platoo oli üks ilusamaid. Nii et mine võta kinni...
Hommikul märkame, et kämpingu kõrval asuvas bensiinijaamas maksab diisel üllatuslikult vaid 8.90 NOK / l. Teeme seal siis enne ärasõitu tankimispeatuse. Ning nii odavat diiselkütust me mujal enam ei kohta, stabiilne hind on 10.50 NOK kanti, olenevalt tanklast mõned(kümned) sendid alla või peale.
Kuna „ametlik” Bergen – Oslo maantee on seesama E16, mida pidi me just eile Flamist saabusime, siis valime tänaseks teise ja loodetavasti ka huvitavama marsruudi üle Hardangervidda platoo.
Esialgu sõidame E16 maanteed pidi veidi linnast välja kuid siis keerame 7. teele (http://www.turistveg.no)
Tee krutib tükk aega mägede ja fjordide vahel, olles kohati vaid napilt auto laiune. Vastusõitja jaoks on iga natukses aja tagant möödasõidu taskud. Bruravikist Brimnesi sõidame praamiga üle Hardangerfjordi (89.- NOK).
Edasi ronime merepinnalt uuesti usinasti mäkke ja siis tuleb Voringfossen – suur kosk. Peatume koseäärses parklas ja saame taas üllatuse osaliseks – parkimine on tasuline (40 NOK)...
Aga vaated on võimsad ning kaljunukid kõrguvad otse kose kohal. Erilisi piirdeid kaljudel enamasti pole, parkla juures on vaid hoiatussilt, et vaadake palun oma laste järgi.
Me siis vaatame laste järgi ja piilume ettevaatlikult alla jõeorgu, nii mõnigi vaatekoht on üsna närvekõditav.
Edasi läheb tee üle suhteliselt tasase Hardangervidda platoo – see on ca 1200 .. 1300 m kõrgusel asuv lage ja kivine ning enamasti asustamata ala. Teeme mõne pildistamispeatuse kuid kuna kindel plaan on seekord õhtuks Oslosse jõuda, siis eriti aega ei viida.
Ükskord tuleme me aga siia veel tagasi ning veedame siin mitu päeva!
Geilost alates muutub ümbrus tavapärasemaks, tasahilju laskub tee madalamale. Samuti jookseb juba mõnda aega maanteega paralleelselt raudtee, seesama tuttav Oslo – Bergeni raudtee, mis ka Myrdali läbib.
Torpos asub tee ääres veel üks püstpalkkirik, käime ja vaatame ka seda kuid sisse seekord ei lähe.
Oslosse jõuame kella 9 ajal õhtul. Uurime veidi kämpingute kaarti ning lähim kämping tundub olevat kohe Holmenkolleni juures. Nii ongi. Teeviitade ja Autoroute abiga jõuame hõlpsalt Bogstadi kämpingusse (220.- NOK)
Hommikul käime ära esmalt Holmenkollenis. Külastame suusamuuseumi ja ronime ka hüppemäe torni (130.- NOK)
Peale paaritunnist peatust suundume edasi Vigelandi parki. See on vaatamist väärt park Oslo kesklinna lähedal.
Vigelandist ära sõites maksame ühes kohas ka Oslo sissesõidu maksu 20.- NOK.
Paljudesse suurematesse Norra linnadesse (Oslo, Bergen, Stavanger, Trondheim) sissesõit on tasuline (http://istore.palantir.no/cgi-bin/WebObjects.exe/norveg.woa/wa/selectDAMainpage?mainpageID=2&langID=2 ).
Edasi suundume Bygdoysse. Esmalt külastame viikingilaevade muuseumi (http://www.khm.uio.no/info/vskip_huset ). Muuseumi juurde parklasse jätame ka auto ning maksame automaati parkimistasu 8.- NOK / h. Parkimistasu maksmist kontrollitakse üsna hoolikalt, hiljem Frami muuseumi juures näeme, kuidas parklas mitmelegi autole kviitung kojamehe vahele torgatakse.
Muuseum on huvitav, näha saab vähem või rohkem säilinud ja restaureeritud viikingilaevu ning muid viikingitega seotud esemeid – riideid, tööriistu, sööginõusid jms.
Seejärel siirdume edasi Kon-Tiki muuseumi (http://www.kon-tiki.no ) – kunagi lapsepõlves loetud raamatud Kon-Tiki ja Ra ekspeditsioonidest elustuvad silme ees taas.
Ja loomulikult käime ära ka Frami muuseumis (http://www.fram.museum.no/ ). Viimane meeldib eriti lastele kuna terve suur laev on muuseumi toodud ning selle peal, alla ja sees saab siis ringi ronida.
Ühtaegu paneb see lausa füüsiliselt tunnetama, kuidas võis olla ligi 3 aastat sellel laeval järjestikku elada ja töötada. Kusjuures 3 aasta jooksul tuli ka mitu korda jäässe kinnikülmununa Arktika polaaröös talvituda…
Üsna väikses laevas on olemas meeskonnaliikmete kajutid ja suhteliselt mugavad koosolemise ruumid, samuti pidi laeva ära mahtuma kogu ekspeditsiooni jaoks vajalik varustus alates toidust ja lõpetades aurumasina ning laeva kütmise jaoks jaoks vajaliku kivisöega.
Norral on ajalugu, mille üle uhkust tunda….
Ning Kon-Tiki, Ra ja Frami oma silmaga nägemine on üks minu lapsepõlveunistustest...
Seejärel sõidame linna. Pargime auto kuningalossi taha tänava äärde. Alates kella 17.00-st on parkimine tasuta ning kella 7 ajal õhtul on ka vabu parkimiskohti küllaga. Päeval saaks seal parkida kuni 3h ja see maksaks 107 NOK. Seetõttu on ilmselt üks võimalik variant jätta auto kohe hommikul hoopis Bygdoysse ja sõita sealt laevaga linna. Või osta Oslo turistikaart, mille perevariant üheks päevaks maksab (mälu järgi) 339.- NOK ning mis lisaks tasuta muuseumipiletitele võimaldab ka tasuta parkida avalikes parklates. Vähemalt nii väidab reklaam.
Jalutame ringi ümber kuningalossi, seejärel piki Karl Johans Gatet alla kuni parlamendihooneni ja seejärel mere äärest Raekojani tagasi. Ilm on ilus, rahvast on palju. Inimesed istuvad välikohvikutes või niisama pinkidel ja naudivad elu.
Sadamas seisavad suured laevad, sealhulgas ka üks maailma suurimaid reisilaevu Queen Mary II. (http://www.cunard.com/QM2 ).
Ööbimiseks valime seekord Ekebergi kämpingu (220.- NOK). Ka selles kämpingus on meil esialgu probleeme piisavalt tasase telkimisplatsi leidmisega. Samas kauba peale saab imeilusa vaate öisele Oslole – kämping asub kõrgel mäe otsas.
Kogu reisi kõige pikem autosõit.
Keerame lihtsalt kohe kämpingu juurest E18 maanteele ning sõidame Stockholmi suunas.
Maastik on juba täiesti „mittenorralik” – mägesid pole ollagi ning tee on lai ja laisalt lainetav.
Peatume paaris ettejäävas linnakeses eesmärgiga osta mõned viimased suveniirid.
Ja siis ühtäkki on jälle tee telgjoon valge ning märgid kollased – oleme Rootsis. Paari kilomeetrit peale piiri on Rootsi tollipunkt, mingit inimtegevust seal me ei märka.
Ühes ilusas järvekeses Sandaholmis käivad lapsed ujumas.
Karlstadis sööme lõunaks mõned McDonaldsi hamburgerid ja friikartulid. Tegelikult planeerisime hoopis piknikku kuid õnnetuseks hakkab sadama ning seetõttu kolime söömise katuse alla üle.
McDonalds tundub üldse Rootsis ”tegija” olevat – väga paljude bensiinijaamade juures on see söögikoht olemas.
Karstadist ostame ka diiselkütust – esimeses ettejuhtuvas automaatjaamas seletab automaat midagi rootsi keeles nii Hansapanga krediit- kui deebetkaardi kohta ning kütust ei anna. Suundume selle peale järgmisesse bensukasse ja valime nüüd sellise, kus olemas „inimlikum kasutajaliides”. Müüja käes maksmiseks kõlbab HP krediitkaart küll. Arvestades, et minnes kaart ju toimis ka automaadis, on ilmselt tegemist miski juhusliku häirega.
Pikkamisi jõuame Stockholmile lähemale. Umbes 100 km enne kohalejõudmist teeme söögipausi ning keedame priimusel valmis makaroniroa.
Stockholmi jõudes selgub, et Norra kämpingute kohta on meil info olemas kuid Rootsi omade kohta mitte. Kell on juba 9 õhtul ning eriti küsida pole ka kusagilt. Erinevalt norrakatest rootslased vähemalt Stockholmis vastavate viitadega just väga ei liialda. Peame ühes parklas kinni ning ühendame arvuti GSM telefoniga. GPRS kaudu surfame veidi www.camping.se lehel, kust otsime Stockholmi kämpinguid.
Valime neist lähima välja ning märgime selle ära ka Autoroute kaardil. Kohale jõudes ei leia me miskit mõistlikku kämpingut. Viitasid, nagu Oslos, Stockholmis ka ei ole.
Iseenesest see meid eriti ei kurvasta, valime siis veebist järgmise, Stockholm City kämpingu. Miskil müstilisel põhjusel õnnestub mul see Autoroute kaardil ikka väga valesse koha märkida. Vea avastame siis kui kaardil märgitud kohas kämpingut lihtsalt ei ole.
Uurime siis täpsemalt ning saatuse ninanipsuna asub nimetatud kämping otse Frihamni sadama vahetus läheduses Stockholmi staadioni taga. Vahepeal pimeneb oluliselt, teeme siis hilisõhtuses Stockholmis „linnaekskursiooni”. Leiame kämpingu üles kuid ei suuda iseseisvalt kuidagi leida sinna sissepääsu, st. sellist väravat, kust autoga ka läbi mahuks. Kämping ise asub staadionil. Viimaks läheme staadioni väravas asuvasse kohvikusse ja küsime nõu. Sealt tuleb 2 tüdrukut meiega kaasa ning nad näitavad kuskilt tagahoovide rägastikust õige sissepääsu kätte. Viitasid loomulikult ei ole. Päevavalges oleks selle ka ise ilmselt üles leidnud kuid pimedas ja napi valgustusega – vaevalt…
Kämping maksab 210.- SEK, Rootsi kombe kohaselt miskit dušši kasutamise raha juurde ei küsita. Pimedas telgikoha otsimine on paras pähkel kuna staadionil ei lubata ka autot telgi kõrvale murule parkida. Lõpuks saame pealambi valgusel telgi muruserva püsti.
Päevavalges osutub kämping täiesti vastuvõetavaks. Lisaboonusena on meil võimalus jätta auto sinna ilma lisatasuta terveks päevaks kuivõrd Frihamni sadam asub sealt vaid paari kilomeetri kaugusel.
Hommikuste askeldamiste käigus märkame järsku, et piki tänavat mööduvad meist kuningliku ratsaväe sõdurid suundudes ilmselgelt kuningalossi juurde vahtkonnavahetusele.
Lõpetame kiiresti oma tegemised ning Stockholmi kaardi järgi jõuame ca 20 minutiga ise lossi juurde.
Ligi tund aega kestev etendus on vahva. Ratsaväeorkester mõjub palju suursugusemalt kui mistahes muu orkester. Rootsi armee on demokraatlik, vähemalt üks hõbekiivrit kandev ja käsklusi jagav rühmaülem on naine ning üks hobusepoiss tumedanahaline.
Peale vahtkonnavahetuse lõppu käime ka kuningalossi relvakambris asuval näitusel, kus väljas endiste aegade kuninglikud tõllad, riietus ning relvad. Lisaks hulk infot ja materjale Rootsi printsesside kohta. Tõsistele ja ajaloolistele materjalidele lisaks on 2. korrusel midagi ka lastele, eriti väikestele tüdrukutele. Kapis ripuvad „printsessikleidid”, milledest ühe Kertu ka ära proovib, saab konna suudelda (printsiks siiski ei muutunud) ning veel paljut huvitavat teha ja näha.
Seejärel jalutame veel veidike linnas ning suundumegi tagasi kämpingusse. Võtame oma auto, sõidame sadamasse ja peale väikeseid formaalsusi ka MS Victoria autodekile.
Taas kajut, lahkumine sadamast. Imetleme mööduvaid saarekesi ja jahte-kaatreid kuid nendime, et Norras olid nii meri kui kaljud palju võimsamad. Lapsed on vist reisimisest küllastunud ja mängivad kajutis arvutimänge.
Laev on eesti keeles öeldes „puupüsti täis” ja buffet restoranis seetõttu möll ja segadus veel suurem kui tulles. Selles osas on need laeva projekteerijad küll veidi mööda pannud…
Kell 00.15 teeb Victoria peatuse Marienhamnis Ahvenamaal. Läheme selleks ajaks dekile ning tõdeme, et maha ei lähe keegi, peale tuleb 2 autot ja ka reisijate „toru” kaudu vast kümmekond inimest.
Samas ega see peatus ju iseenesest reisijate pealevõtmiseks/mahalaskmiseks ei olegi. Lihtsalt Soome riigi koosseisu kuuluv ja samas ainult rootsikeelne eristaatusega omavalitsus asub väljaspool Euroopa Liidu tollipiiri ning hetkeks sealses sadamas sildumine avab laevaliinile võimaluse korraldada pardal tax-free kaubandust…
Hommikune Eestimaa võtab meid vastu „tavalise Eesti suveilmaga TM“.
Sildumine ja piirikontroll lähevad nobedasti ning veel enne kella 12 keerame oma koduukse taas lukust lahti. Reis on läbi.
Väga tore puhkus oli. Nägime palju ja ilmselt veel rohkem jäi nägemata… Ja kindlasti läheme me veel kunagi Norrasse tagasi. Võib-olla siis, kui lapsed on väheke suuremaks kasvanud, et saaks koos nendega ka mõne pikema jalgsimatka ette võtta.
Kokku läbisime oma spidomeetri järgi autoga 2644 km, kütust kulus selleks ca 190 l. Kütusest ca 50 l oli Eestist minnes paagis, ülejäänu ostsime siis Rootsist ja Norrast.
Tagantjärgi pilte vaadates ning siia valides äratavad need küll mälestusi ja elustavad muljeid kuid suudavad tegelikult edasi anda vaid väga väikese osa muljetest ja emotsioonidest. Sest on lihtsalt asju, mida peab ise nägema ja kogema...
Vaata ka 2006 a. suve reisikirja!