|
San Francisco – Las Vegas – Suur kanjon Oktoober 2006
Eellugu
23. – 26. oktoobril toimus San Franciscos Oracle OpenWorld 2006 ning tööandja lahkel toel oli võimalik seal osaleda. Kuid San Francisco on siiski juba nii kauge koht, et lisaks ühele konverentsile võiks kindlasti ka muidu ringi vaadata. Sellel eesmärgil sai ametilähetusele lisatud paar puhkusepäeva ning lisaks San Franciscole ära käidud Las Vegases ning Suures kanjonis. Mõlemad asuvad ju kaardi järgi San Francisco läheduses – Las Vegas vaid 1000 km ja Suur kanjon veel Las Vegasest vaid 400 km. edasi. Suur riik, pikad vahemaad …
USA viisa saamine õnnestus kiiresti ja minimaalsete küsimustega, ilmselgelt oli abi tööandja kirjast ning ka konverentsi nimest.
Lennupiletid olid konverentsi jaoks Tallinn – Frankfurt – San Francisco ning lisaks hankisime ise juurde San Francisco – Las Vegase lennu ning autorendi Suure kanjoni jaoks.
San Francisco
Lufthansa lennutas meid 11 tunniga otse üle Atlandi ookeani ja Põhja-Ameerika mandri Frankfurtist USA läänerannikule San Franciscosse. Tagantjärgi kogemus on see, et see lend tundus hoopis kiiremini mööduvat kui 2 tunnine suts Tallinnast Frankfurti. Lisaboonusena oli minnes lennukis tasuta wifi, see andis siis võimaluse tuttavatega otse lennukist MSN tel suhelda või ka üle VoIP-i helistada J Muidu on wifi tasuline, hind on ca 9USD tund või 14USD kaks tundi. Rohkemat kasutust turismiklassis piirab rahast rohkem asjaolu, et lapaka akut pole ju kuskil laadida. Äriklassis on kuuldavasti istmete juures ka elektripistikud.
Lennuturvalisusse suhtutakse tänapäeval hirmus tõsiselt. Juba Tallinnas otsiti kõik reisijad ühekaupa lisaks metalliotsijale ka käsitsi läbi, Frankfurtis kordus kõik uuesti. Lisaks tuli läbivalgustamise aparaadist läbi lasta ka jalanõud ning miskipärast uuriti minu fotokat veel eriti põhjalikult miski teise aparaadiga. Minusugust vähese lennukogemusega inimest pani küll imestama fakt, et kuigi turvakontroll käskis käsipagasist eemaldada nii vedelikud, tulemasinad, käärid kui küüneviilid jms. esemed, siis kohe peale õhkutõusmist pakuti lennukis süüa täiesti tavaliste metallist nugade ja kahvlitega…
San Franciscos õnnestus seista üle tunni piirikontrolli sabas. Kuigi viisa menetlemise protsess on saatkonnas täiesti elektrooniline, kuhugi salvestatakse nii saatkonnas kui piiril minu sõrmejäljed ja piiril ka uus foto, siis protsessi viimase sammuda pisteti passi vahele lihtsalt üks papitükk, millel peal käsitsi kirjutatuid tähtaeg USA-st lahkumiseks ning hoiatus, et kui selle papitüki ära kaotan, siis ilmselt ei saa ma enam kunagi elus USA-sse…
Esmamulje San Franciscost – selline täiesti mõnus linn. Mitte liiga suur vaid oma pilvelõhkujate rajooni, Chinatowni, sildade ning muude vaatamisväärsustega paras paari päevaga läbi jalutada.
Esimese nädalavahetuse veetsimegi linnaga tutvudes. Sõitsime järskudel mägistel tänavatel cable car’iga, nautisime vaateid nii linnale kui ümbrusele, sõime Fisherman’s Wharfil mereande, jalutasime Vaikse ookeani rannikul jne. jne.jne. Kahjuks jäi käimata Alcatrazi kaljusaarel kuna paraku olid laevapiletid laupäeva lõunaks juba ära müüdud. Järgmine võimalik aeg oleks olnud alles esmaspäeva lõuna ajal aga siis oli meil juba konverents…
Oracle OpenWorld 2006
Vaieldamatult peab ütlema, et tegemist oli väga suure üritusega. Osalejate arv oli üle 40 000, konverents toimus mitmes keskuses ja kaasatud olid paljud kesklinna hotellide konverentsiruumid. Nii suure üritusega kaasnesid loomulikult „kõrvalnähtused” – hotellihinnad olid ilmselgelt laes ning hotellikohti nappis. Sisult oli üritus asjalik, kõik see 40.000 ja rohkem olid kutsutud ka konverentsi peole, kus peaesineja Elton John andis ligi pooleteisetunnise kontserdi.
Las Vegas
Kui maailmas peaks kunagi valitama kitši pealinna, siis Las Vegas on vaieldamatu peapretendent sellele tiitlile. Kuid kohapeal vaadates mõjub see vapustavalt hästi. Jah, see kõik su ümber on läbinisti võlts ja koopia kuid selle kopeerimise mastaap ja teostus on selline, et suu jääb lahti. Las Vegas on elunautimise ja puhkamise linn. Idee ise on ääretult lihtne – tule siia, tunne ennast mugavalt ja JÄTA OMA RAHA SIIA. Kas sa jätad oma raha kasiinosse, hotelli, restorani või kauplusesse, tegelikult vahet ju pole… Mänguautomaatide lõpmatud read algavad pea-aegu kohe lennukiuksest väljudes, hotelli receptioni ja kohviku või restorani ukseni jõudmiseks tuleb läbida kindlasti väiksem või suurem kasiino, parkimine linnas ja ka kõikide hotellide parkimismajades on kõigile soovijaile tasuta ning vaba. Mööda Las Vegase peatänavat, Las Vegas Boulevardi (The Strip) jalutades võib ca tunni aja jooksul läbi käia kõik suuremad ja kuulsamad maailma praegused ja endised linnad ja turismi sihtkohad alates New Yorgist ning lõpetades Egiptuse templite ning püramiidide ja Vana Rooma paleedega. Siit võib ka aru saada, miks keskmine ameeriklane ei viitsi eriti mujale reisida – Pariis ja Eiffeli torn on ju Monte Carlost või Veneetsiast nii kaugel, Egiptusest rääkimata, aeg kulub tühja nende vahel reisimisega. Koduses Las Vegases võib paari tunniga kõik asjad üle vaadata ning vaatamise vahepeal masinas rõõmsalt žetoone kõlistada J Ühes asjas võib aga alati kindel olla – ükskõik milline on hoone välimus või suurus, seest leiab alati kasiino. Me vist ei ole mängurid, me ei jäta kasiinosse ühtegi dollarit. Samas jääb me raha Las Vegasesse ikkagi kuna õhtusöök Prantsuse restoranis Eiffeli torni jalamil on ju midagi sellist, millest ei saa loobuda... Ning nagu enamus külastajaid ei saa me pilku ega mõtteid eemale Bellagio palee esistelt vigurpurskkaevudelt ning õhtuks enne äralendu Euroopasse broneerime endale laua kõrvalasuva restorani rõdule. Prae leiaks küll mujalt odavama kuid muusika saatel aeg-ajalt pimedusest 20..30 m kõrgusele lendavaid valgustatud veesambaid mujalt ei leia.
Kuna meie esimene tutvus Las Vegasega on õhtul pimedas, siis läheme järgmisel hommikul nimme vaatama kuidas kogu see värk päevavalges, ilma tulede särata mõjub. Ja mõjub küll, ei saa salata.
Las Vegas vaadatud, asume lõpuks lõuna ajal teele Suure kanjoni poole.
Suur kanjon
Tegelikult ongi nii, et kanjonit on pea-aegu võimatu kirjeldada või pildistada. Sa sõidad autoga mööda teed ja ühel hetkel lihtsalt lõpeb maapind ära. Kõik, ei miskit nähtavat märki ega põhjust kuid ühel hetkel on mets ja maapind otsas ja su ees on väga-väga suur auk.
Kulutame terve päeva sellele, et matkata mööda jalgrada kanjoni servalt alla kanjoni põhja. Päris põhja me ei jõuagi, selleks oleks pidanud hommikul varem alustama. Oktoobris ei ole ilm enam nii palav ja ka keskpäeval ei tõuse temperatuur suurt üle 20o C. Suvel ei olevat ka 40 ja rohkem kraadi varjus miski eriline ime.
Rahvast on ringi liikumas päris palju, aeg-ajalt kujutame endile ette kuidas samal rajal liikumine augustis võiks välja näha – ilmselt on üks pidev katkematu inimjoru alla ja üles, peatuda ei saa kuna muidu kõik tuhanded taganttulijad peavad sedasama tegema J
Suurest kanjonist Flagstaffi
Route 66
Route 66 on vana, möödunud sajandi esimesel veerandil rajatud esimene transkontinentaalne maantee. Maantee algab Chicagost ja lõpeb Los Angeleses. Tänapäeval on algupärast maanteed järgi üsna vähe, neist suurimad lõigud just Arizona osariigis. Maanteelõik, mis tasub kindlasti läbi sõita, asub Kingmani ja Oatmani vahel. See on selline ehe kauboi ja kullaotsija Ameerika.
Veel muljeid (subjektiivsed ja pooleteise nädala jooksul tekkinud)
|