Kevadine koolivaheaeg 2007 – Lapimaal suusatamas ja jõuluvana külastamas

 

Alar Jõeste

http://alar.planet.ee

 

Pildid

 

Eellugu

 

Kõik algas tegelikult sellest, et 2006.a. lõpul ja ka 2007.a. jaanuaris otsustas talv Eestimaad mitte külastada. Seetõttu sarnanes jõuluvaheaeg pigem kevadvaheajale ning suusatamisest ja lumest polnud juttugi. Kuid ühel talvel peab ju ometigi ka suusatada saama.

Seega tekkis aastavahetuse paiku järjest kindlam veendumus, et kui lumi ja talv ei tule meie juurde, siis tuleb meil ise lume ja talve juurde minna…

Lähim koht, kus lumi kindlasti olemas on, on teadagi Soomes Lapimaa. Miks Soome suusakeskustest just Ruka sõelale jäi, on tagantjärgi raske öelda – ühelt poolt on ta võrreldes ülejäänutega veidi lähemal (vaid veidi üle 800 km J Helsinkist), teisalt oli see nimi lihtsalt kusagilt kõrvu jäänud .

 

Erinevalt suvistest reisidest, kus ööbimismure lahendavad tihti autosse tõstetud telk ning magamiskotid ja söögimured kaasavõetud priimus, tuli talvel veidi rohkem vaeva näha ning mingi katusealune majutuskoht välja valida. Õnneks on sealsamas Ruka kodulehel võimalik ka lihtsa vaevaga kohapealne majutus tellida. Tagantjärele tarkus (mis teadagi on ju täppisteadus) kinnitas küll arvamust, et parimaid majutuskohti tuleb hakata broneerima juba sügisel. Kuid ka jaanuari keskpaiku suutis kohapealseid majutusvõimalusi vahendav Proloma OY pakkuda piisavat mõnusaid majutuspaiku. Pakutavast loetelust sai valitud motell Willis West. Valiku juures oli määravaks kaks asja – hind (ööpäev kõigiti mugavas ja ruumikas 4..5 inimese toas maksis 69 eurot) ja lähedus suusakeskusele. Väga soodsaid ja vahvaid majakesi pakuti ka ligi 40 km raadiuses Rukast kuid perspektiiv suusarajale jõudmiseks iga päev 80 kuni 100 km autoga sõita ei olnud just meelitav. Napilt 1 km kaugusel asuv majutuspaik andis võimaluse suusatamise vahepeal ka lõunapausiks koju naasta ning peale kiiret lõunat taas suusamäele tagasi minna. Kümnete kilomeetrite kauguselt ei oleks kindlasti viitsinud enam tagasi sõita.

 

Kohalesõiduks sai valitud oma auto. Kuid 800 km autoga läbi kevadtalvise Soome ei olnud meeldiv perspektiiv – õnneks pakub Soome raudtee võimalust öörongidele oma auto kaasa võtta. See on igati mõnus variant ühe erandiga – pileti hind hammustab rahakotti päris valusalt, eriti valus hammustus tuleb siis kui üks reisipäev jääb ajavahemikku reedest pühapäevani. Kuid hiljem rongis mõnusalt voodis pikutades tundub otsus ise sõitmise asemel vedurijuhti usaldada ülimõistlik. Ja nii me siis sõitsimegi rongiga Helsinkist Oulusse ja tagasi.

 

 

Esmatutvus Lapimaaga – Oulu ja Kemi

 

Teisipäeva, 20.03 õhtul sõitsime esmalt Tallinki Superfastiga Helsinkisse ning sealt siis hiljem rongiga edasi Oulusse.

21. märtsi hommikul tervitas meid ärgates lumine ümbrus – öö jooksul läbitud 750 km oli meid toonud kevadisest Helsinkist pea-aegu talvisesse Oulusse. Auto tagasisaamiseks kulus napp pooltund ja nii võisimegi hakata Lapimaad avastama.

Esimene sihtmärk oli Oulust sadakond kilomeetrit põhja pool asuv Kemi, eelkõige seal olev väidetavalt maailma suurim lumelinn.  

Lumelinn oli tõesti olemas ja üsna muljetavaldav peites endas nii lumehotelli, lumerestorani kui ka lumekabeli.

 

Ilmaga meil vedas – veel esmaspäeval valitses nii Eestis kui Soomes nullilähedane ja udune ilm, kolmapäeval ning kogu ülejäänud nädalalõpu aga säras pilvitus taevas päike ja sooja oli 4..5 kraadi, päikese käes veel palju enamgi.

 

Lumelinn asub mere kaldal, kuuldavasti on mereveest(?) tehtud ka suur hulk lumelinna rajamiseks vajalikku lund ning merejääst on lõigatud kõik jääpangad, mis hiljem lumelinnas laudade, pinkide ja skulptuuride kuju võtnud.

 

Rovaniemi – märtsikuus jõuluvanal külas

 

Kemist omakorda ca 100 km edasi asub Lapimaa „pealinn” Rovaniemi.

Rovaniemi tuntuim „müügiartikkel” on teatavasti läheduses elav jõuluvana. Täpselt põhjapolaarjoonel asuvas külakeses on aastaringselt jõulud ja iga päev saab Jõuluvanaga kohtuda. Kuna ka Jõuluvana ei ela vaid maailma laste armastusest, siis on päkapikud sissetulekuallikana monopoliseerinud jõuluvanaga koos pildistamise õiguse. Aga kui lapsed juba Jõuluvana kõrval istuvad, siis ei saa ju keelduda päkapiku pakutud pildistamisest ning hiljem pilti nähes sirutub käsi iseenesest taskusse krediitkaardi järele J. Ühesõnaga oleme ka meie nüüd jõuluvana kontorit 23 euroga toetanud ning vastutasuks vahva pildi saanud. Pealegi – jõuluvana juures pole ju rahast rääkimine kombeks…

 

Rovaniemist Rukale on veidi vähem kui 200 km. Esialgu tundub, et selle läbimine pole probleem kuid peagi selgub, et elu pole nii lihtne.

Nimelt ei soolatata Lapimaal teid – kuuldavasti seetõttu, et muidu koguneksid põhjapõdrad karjade kaupa tee äärde soola lakkuma ning järgneks valus ning kaotusterohke kokkupõrge autojuhtide ja põtrade  populatsiooni vahel.

Soolatamata tee tähendab aga seda, et vaevalt on päike puulatvade taha kadunud kui seni lõbusalt asfaldil vulisenud sulavesi hetkega jäätub ja tee liuväljaks muudab. Nii me siis venime seda 200 kilomeetrist lõiku keskmiselt 70 km tunnis või aeglasemaltgi…

 

Ruka

 

Lõpuks oleme kohal. Majutuspaiga ülesleidmine võtab veidi aega kuid lõpuks olema kohal.

 

Järgmisel hommikul uurime ümbrust ning laenutame endale suusad ja ostame mäepiletid – selleks me ju siia tulimegi.

 

Tasase maa inimestena alustame ettevaatlikult kuid peagi on kõigil selge, kuidas liftiga mäe otsa saab ja kuidas seejärel suuskadel jälle alla saab. Ruka on mõnus – laskumised ei ole liiga sportlikud, pigem on mõnus niisama päikeses mäest alla libiseda ning ümbrust vaadata.

 

Kolm suusatamispäeva möödub kui lennates, ühel õhtupoolikul proovime järgi ka kohalikud murdmaasuusarajad, tegelikult siis vaid osakese neist – kokku on Ruka ja Kuusamo ümbruses üle 500 km hooldatud suusaradasid. Ja hooldatud rada tähendab siin korralikku nii klassikajälje kui uisualaga suusarada.

 

Kokkuvõttes tasus käimist – ja ilmselt läheme järgmisel kevadel jälle…