Türgi 2014

http://alar.planet.ee

Lihtsamaks navigeerimiseks kliki vahepealkirjadel.

Eellugu

Miks Türgi? Aga miks ka mitte? Istanbul asub Tallinnast vaid napi 3 ja poole lennutunni kaugusel ning tagatipuks annab Türgi külastamine võimaluse saada oma „reisikaardile“ uus maailmajagu – Aasia.

Teisalt seondub Türgi reis kahetsusväärselt tihti vaid vedelemisega Vahemereäärsetes kuurortites ja heal juhul sealt lühikeste väljasõitude tegemisega. Meie otsus oli, et Vahemereäärsetesse kuurortitesse me seekord ei lähe, reisibüroo teeneid ei kasuta, saame ise hakkama. Internet on piisavalt hea reisiagent ja ka reisikava koostamine omal käel on palju põnevam kui valmisplaneeritud marsruudi läbimine.

Seega esimene küsimus oli – kas vaid Istanbul või ka miski osa muust Türgist? Viimaste aastate suvereisid on sattunud selisesse „tsüklisse“, et kord pikem linnareis, seejärel jälle pikem ringreis – ehk siis 2011 nädal Pariisis, 2012 kahenädalane ringreis Itaalias, 2013 nädal Moskvas – seega siis 2014 oli justkui põhjust mõelda jälle paarinädalase ringreisi peale.
Vahemärkusena – Türgi on Eestiga võrreldes ikka väga suur riik ja ka vahemaad suured. Veidi uurides selgus, et lihtsaim ja kokkuvõttes soodsaim meetod ringiliikumiseks on ... lennuk ☺. Kuupäevi ja graafikuid klapitades, Google Maps kaarte uurides ja Internetist materjale otsides tekkis alljärgnev reisikava:

10.07.2014 lennuk Tallinn – Istanbul (Turkish Airlines)
14.07.2014 lennuk Istanbul – Denizli (Pegasus Airlines)
15.07.2014 rong Denizli – Selcuk
17.07.2014 rong Selcuk – Izmir ja lennuk Izmir – Kayseri (Pegasus Airlines)
21.07.2014 lennuk Kayseri – Istanbul (Pegasus Airlines)
24.07.2014 lennuk Istanbul – Tallinn (Turkish Airlines)

Kasulik koht Türgi reisi planeerides on TurkeyTravelPlanner.com – eraalgatuslikus korras peetav väga informatiivne ja asjakohane veebisait. Lisaks hankisime enesele DK Türgi raamatu ning samuti ka Türgi maanteede kaardi ja Istanbuli linnakaardi. Ja 2014.a. kevadsuvel ilmunud „Minu Istanbuli“ lugesin samuti läbi ☺
Lennukis ning rongis oli päris omapärane lugeda ka Oskar Kruusi rohkem kui 30 aastat vana reisikirja "Ajamasinaga Türgimaal" – muutunud on nii inimesed, riigid kui väärtused...

Internetist booking.com abil broneerisime hotellid ja lisaks 17.07 kuni 21.07 Kapadookiasse ka rendiauto. Kokkuvõttes töötas see plaan väga hästi – lennud toimusid õigel ajal, hotellid olid olemas ja rendiauto samuti. Kõik lennujaamadest linnadesse ja linnadest lennujaamadesse saamised organiseerusid samuti end kui nõiaväel – igal pool oli piisavalt lihtsaid ja taskukohaseid variante reisimiseks.
Huvilistele ka rahast veidi – 2013.a. hilissügisel maksime 4 inimese lennupiletite eest Tallinn – Istanbul – Tallinn marsruudil kokku 950.-€.
Kõik Pegasuse siselennud said ostetud Internetist samuti 2013.a. sügisel – kampaaniahind oli ca 20.- € inimene/üks lend. See hind sisaldas ka 15 kg äraantavat pagasit inimese kohta. Igasugustest muudest vidinatest nagu etteostetud lennukieine ja võimalus istekohad varasemalt broneerida me loobusime – see oleks tõstnud hinna mitmekordseks. Kõik lennud kestsid umbkaudu tunni, selle aja kannatab ka täiesti suvalisel toolil istuda ning söömata olla ☺☺☺.

Aga allpool siis veidi täpsemalt.

N, 10.07.2014

Lend Tallinnast Istanbuli väljub pealelõunal kell 15.20. Seega saame hommikul rahulikult pakkida ning piisavalt aegsasti takso tellida ning lennujaama sõita. Lennujaamas pagasi äraandmine käib kähku ning meile jääb päris palju aega, mida lihtsalt ootamisega sisustada. Esmalt proovime ära lennujaama automaatse passikontrolli seadme – st. Euroopa Liidust väljumiseks ei läbi me mitte tavalist „inimlikku“ passikontrolli vaid automaadi, kuhu tuleb pass ja näpp esmalt sisse toppida ning seejärel siis sama näppu kasutades läbi väravate minna. Toimib küll, täitsa lahe asi ;-)
Paraku selles Tallinna lennujaama „mitte-EU“ alas napib nii poode kui söögikohti. Joome ühe tee ning näeme, kuidas Turkishi lennuk maandub ja väravasse sõidab. 2014.a. suvel sõidab Turkish Tallinna ja Istanbuli vahel sellist ringmarsruuti Istanbul – Tallinn – Vilnius – Istanbul. See tähendab siis seda, et Tallinnast minnes on Vilniuses ca tunniajane peatus, kus leedukad koju lähevad ja uued asemele tulevad aga Tallinnast peale tulnud reisijaid lennukist välja ei lubata.
Lennuk on uus ja mugav – asjata pole Turkish üks aastaid kliendihinnangutel maailma tipus olevaid lennufirmasid. Boeing 737-800 pakub kõikidele reisijatele eesistme seljatoes olevat meelelahutuskeskust ja ka päris maitsvat tasuta lõunaeinet koos veini jm. alkoholiga. Sööme-joome ja kell 20 maandume Istanbulis Atatürki lennujaamas. Maandudes on veel valge kuid päike loojub sel ajal kui pagasilindilt oma kotte ootame.
Lennujaamast linnasõiduks valime ühistranspordi metroo ja trammi näol. Esmalt hangime enesele kohaliku „ühiskaardi“ – Istanbulkart’i ja laeme sinna 10TL raha ka peale (Tallinnas raha vahetades palusin spetsiaalselt Tavidist ka väikeseid 10TL kupüüre). Lennujaamast linna sõitmiseks kulub igal ühel kaks piletit – esimene metroos ja teine trammis. Meie esimene Istanbuli hotell asub kohe Sultanahmetis Sinise mošee taga. Kaardi järgi on kohalejõudmine lihtne – ja nii on ka tegelikult. Trammist väljudes satume kohe melu keskusesse – 2014.a. ramadan on juulis ning peale päikeseloojangut kogunevad tuhanded inimesed Aya Sofia ja Sinise mošee vahelisse parki pikniku pidama ja üheskoos einet võtma. Melu on igatahes kirjeldamatu ning rahvahulk vaiksest ja väikesest Tallinnast saabudes kujutlematu.
Hotell Aslani leiame lihtsalt ja ka sisseregistreerimine läheb kiirelt. Saame kaks tuba – üks lastele ja teine suurtele. Mõlemad vaatega Sinisele mošeele. Hotell maksab 4 ööks kokku 360€, see hind sisaldab siis ka hommikusööki ja WiFi-t. Hotell on väike kuid täitsa korralik. Kuivõrd Istanbulis hotelli valik oli eelnevalt olnud üks keerulisemaid küsimusi (mingil hetkel oli mul lausa 3 erinevat hotelli broneeritud, et hiljem valida ☺ ), siis on hea meel, et esimene valik suhtkoht täppi läks. Hotell ei ole üldse täis, peale meie on seal vaid üks perekond. Ning üleüldse selgus, et hotellide liigvarasel broneerimisel pole mõtet – ajas valik mitte ei vähenenud vaid pigem suurenes. Meie valikukriteerium oli asukoht, hind ning bookingu ja Tripadvisori kasutajahinnangud.
Peale kohvrite tuppatassimist teeme veel ka väikese tiiru lähikonnas ning sööme esimesed Istanbuli jäätised. Jäätist võib-olla ei tahakski kui jäätisemüüja on muljetavaldav ja tekitab hetkega ka jäätiseisu.

R 11.07.2014

Hommikusööki serveeritakse hotelli katuseterrassil. Vaade on suurepärane – lisaks Sinisele mošeele paistab terrassilt nii Marmara meri kui Bosporuse väin. Päike paistab ja tunda on, et ilm tuleb kuum.
Öösel ärkasime pea-aegu kõik vähemalt korra ka lugematutest minarettidest kõlava palvekutsungi peale – ka see on Istanbul ☺

Title: Aya Sofia Päeva esimene turismiatraktsioon on Hagia Sofia (Aya Sofia). Muidu alustaksime vast Sinisest mošeest kuid see on reedel ennelõunal avatud vaid palvetajatele, mitte meiesugustele uskmatutele. Aya Sofia on muuseum. Kassas otsustame, et hangime enestele Museum Passi – see maksab 85 TL ja annab võimaluse külastada nii Aya Sofiat, Topkapi paleed (s.h. haaremi osa), arheoloogiamuuseumi ja muid kohti. Tuleb kokkuvõttes veidi soodsam kui igale poole eraldi pileteid osta. Paraku näiteks Dolmabache paleesse ja Basiilika tsisterni selle kaardiga ei saa. Reklaamitud on ka veel seda, et ei pea igal pool eraldi piletisabas seisma – õige see ju on kuid need sabad on pigem sellised sümboolsed...
Aya Sofiast on kirjutatd piisavalt – on tõesti võimas ja muljetavaldav ehitis. Seda eriti siis, kui mõelda, et hoone valmis rohkem kui 1500 aastat tagasi ja ehituseks kulus vaid 5 aastat. Imperaator tahtis ja müürid kerkisid. Hoone oli ilmselgelt niivõrd võimas, et 600 aastat tagasi peale Konstantinoopoli vallutamist loobusid türklased selle lõhkumisest ning kohaldasid mošeeks. Ja nüüd on see muuseum. Paraku osa suurest saalist võtavad enese all tellingud.

Järgmine sihtkoht on Topkapi palee – ka sellest on kirjutatud piisavalt. Alustame paleest enesest ja haaremi jätame lõppu. Palav on – päikese käes pole kohati lihtne olla. Teeme kosutuseks vahepeatuse palee 4. õues asuvas kohvikus – naudime vaadet Bosporusele ning kosutame end kohaliku värske (ja külma!) limonaadiga ning kuuma kebabiga. Maitseb igal juhul hea. Topkapi palee võib kokku võtta lausega – suur ja luksuslik aga mitte üle mõistuse suur ning luksuslik. Huvitav igatahes.

Päeva lõpetuseks otsustame ära käia ka järgmisel „kohustuslikul“ Istanbuli vaatamisväärsusel – nimelt teeme laevaga ringreisi Bosporusel. Üks tähelepanek – kogu kesklinn on täis müüjaid, kes turistidele 15€ eest üritavad müüa Bosporuse kruiisi. Pidavat olema parim kruiis ja parim hind. Uurige ja vaadake – aga teadke, et Galata silla maapoolselt küljelt sadamast saate enam-vähem samasuguse kruiisi osta 12TL eest ☺. Meie ostame igatahes sealt – laev opereerib Turyol kaubamärgi all. Teekond sadamasse Galata silla juurde on päris põnev – sõidame esmalt trammiga Sultanahmetilt Eminönü peatusesse Uue mošee juurde ning sealt edasi on kogu jalakäijate ala tõeline lõunamaa turg. Ette rutates – peale pimeduse saabumist on seal veel suurem turg ☺.

Laevasõit viib esmalt piki Bosporust põhja – mööda Dolmabahce paleest, esimese rippsilla alt läbi ja siis edasi kuni Rumelihisarı kindluse ja teise sillani. Peale silda teeb laev tagasipöörde ja tuleb piki Aasiapoolset kallast tagasi. Merel on mõnus – ilm on küll jätkuvalt palav kuid tuul jahutab. Sillad Euroopa ja Aasia vahel on muljetavaldavad – nii suuruselt ja kõrguselt kui ka liikluselt. Istanbuli elanike arvuks arvatakse olevat enam kui 14 miljonit ning Bosporuse väin poolitab linna. Seega peab kogu liiklus ära mahtuma kahele sillale ja nüüd ka 2013.a. sügisel lisandunud Marmaray raudteetunnelisse. Pluss siis veel lugematud jalakäijate ja autode praamid Euroopa ja Aasia vahel. Ka liiklus merel on tihe – juba saabudes olid lennukiaknast näha pikad järjekorrad Bosporuse läbimist ootavatest laevadest. Ning need laevad on ikka väga suured...

Peale laevasõitu otsustame süüa õhtust. Päike loojub ja ka Sultanahmeti väljakutel ning lugematutes söögikohtades algab meeletu söömine. Ramadani ajal pakuvad paljud restoranid õhtul lausa n.ö. „Ramadani paketti“ – supp, praad ja magustoit komplektina. Samas on Türgi ilmalik riik – enamustes kohtades ei ole probleemi saada toidu kõrvale ka õlut või veini ning samuti ei peeta rangelt kinni ramadaniaegsest päevase paastumise nõudest. Ja pikkamisi hakkab mulle kohalik restoranikultuur meeldima – kui esialgu on harjumatu, et igal sammul soovib sulle keegi oma restorani menüüd tutvustada ning ka sööma kutsuda siis tegelikult on see lahe. Etteruttavalt – kui ise juttu ei viitsi teha, siis võib lihtsalt mööda kõndida ja näiteks tänades öelda, et oled juba söönud. Ühesõnaga – laseme end veenda hotelli lähikonnas asuva katuseterrassiga (enamustel restoranidest on katuseterrassid vist) restorani tutvustajast ja ronime piki treppi üles hotelli Charm(?) katusel asuvale terrassile. Kui all öeldi, et 4 inimest pole probleem, siis üleval tundub esialgu, et on küll probleem, st. vabu kohti ei ole. Samas Türgis klienti lahkuda ei lasta. Väikese manööverdamise tulemusena lükatakse mõned seltskonnad veidi kokku ja teised lahku ning nagu võluväel on üks neljane laud olemas. Sööme kebabi, salatit jms. Türgi toitu. Peale joome kohalikku Efesuse õlut. Kõhu saame kuhjaga täis, on väga maitsev, arve jääb ca 130TL kanti. Mõnus igatahes.

L 12.07.2014

Peale hommikusööki jätkame n.ö. „kohustuslike“ vaatamisväärsustega. Esimene sihtkoht on Basiilika tsistern (Yerebatan Sarnici) – üks paljudest roomlaste poolt linna veega varustamiseks rajatud maa-alustest veehoidlatest. Vapustav.... Ligi 10 000 m2 suur maa-alune rajatis, mille lage kannavad kokku 338 sammast – kõik ükshaaval ja hoolikalt välja tahutud kapiteelidega. Milleks veetsisternile sellise kaunistused...? Taganurgas on ka kaks marmorist tahutud kreeka jumalanna Medusa pead. Üks neist samba alusena külili, teine lausa taguspidi. Kas see oli kunagiste ehitajate omalaadne vigur? Igatahes märk tollasest taaskasutusest on see küll...
Sissepääs maksab 20TL, Museum Pass siin ei kehti.

Järgmisena võtame sihikule arheoloogiamuuseumi, enne käime läbi ka Topkapi eesõues asuvast Hagia Irene kirikust. Ka üks suur ehitis, märkimisväärne ka seetõttu, et kristlikuks kirikuks ehitatuna jäi alles ka Ottomani impeeriumi aegadel kuid seda ei muudetud kunagi mošeeks. Samas eg seal suurt vaadata pole. Tänapäeval on see kontsertite korraldamise koht pigem. Museum Pass tagab vaba sissepääsu.

Arheoloogiamuuseum on suur... Paraku on suurem osa sellest remondi tõtt suletud. Ekspositsioon on küll muljetavaldav kuid peab silmas pidama, et kuigi tänase Türgi alad on üheks inimkonna ja tsivilisatsiooni hälliks ning Ottomani impeerium on kunagi valitsenud ligi poolt toona teadaolevat maailma, siis hilisemal ajal on paljud väärtused leidnud tee hoopis Pariisi Louvresse, Briti muuseumi Londonis, Berliini ja mujalegi. Samas vaadata on üksjagu ja tasub ära käia. Aarete kollekstsioon on samas Topkapi palees muljetavaldavam.

Selleks, et kultuur ja „klotsid“ mõistust sõlme ei ajaks, võtame järgmisena ette Suure turu – Kapalıçarşı. Minna turule – kus siis veel kui mitte Istanbulis. Läheme trammiga kuid tegelikult asub Suur turg Aya Sofiast napilt 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Oma nime turg õigustab – õige pea oleme tema käikudesse eksinud ega saa enam aru, kus juba käinud oleme ja kus mitte. Aga lahe on – kaubapakkujatest puudust ei ole. Ning osta võib kõike, mida vähegi tahad. Vaatame ehteid, kaupleme kuid kaubaks enamasti ei lähe. Lõpuks jääme pidama ühe rätikumüüja juures. Esiteks on tal mõnusalt jahe konditsioneeritud pood ning teiselt on ta ka ise väga lahe tegelane. Ühesõnaga – kohe kui sisse astume, siis show algab. Esmalt pakutakse teed ja siis läheb kauba tutvustamiseks. Kohustuslik „kustkandist pärit“ ja „kuidas Türgi meeldib“ küsimus sinna juurde. Seda, kas Eestit tegelikult teatakse, ei oska enamasti öelda. Samas miski aimdus ja inimesetundmine türklastest turumüüjatel kindlasti on – suhteliselt palju üritatakse teha juttu vene ja ka soome(!) keeles, veel pakutakse Taanit ja Rootsit. Kui ütleme, et Eesist, siis leitakse, et ka see on suurepärane koht ☺
Aga rätikumüüja pakub tõelise etenduse – esmalt võetakse riiulist järjest uusu ja uusi rätikuid – juurde räägitakse juttu tegumoest, sobivusest ja muustki. Põhilised „modellid“ on Kertu ja Liina, jätkub Karlilegi. Värvi- ja stiilitunne on müüjal hea, ka „modellid“ ise tunnistavad seda, et pakutu sobib. Kõik mittesobiv lendab laia kaarega põrandale hunnikusse. See hunnik kasvab kohutava kiirusega kuid see kuulub asja juurde. Nagu ka serveeritav tee. Tasapisi hakkab tekkima arvamus, et midagi võiks ka osta – alustame ääri-veeri hinna uurimist. Esimesed „väga head“ pakkumised tulevad suurujärgus 50€ (jah, eurot!) rätik. Kaupleme siis edasi, lõpuks lõpetame tasemel 2 rätikut kokku 40€ ja et tagasi ei peaks andma, siis kolmas juurde – kokku 50€. Pole just väga odav kuid ligi pool tundi kestnud etendus on seda väärt... Lahkume rahulolevalt. Ja seda rahulolu ei kõiguta ka järgmisel päeval saabuv tõdemus, et Süleymaniye mošee juurest tänavalt oleks täpselt samasugused rätikud saanud umbes 20TL tükk ☺ Me ostsime ja kauplesime Suurel Turul!
Isegi James Bond on siin käinud -- tõsi küll, ta sõitis peamiselt mootorrattaga ja mööda katuseid. ☺

Peale sellist aktiivset kaubandust jahutame end veidi läheduses Nuruosmanyie mošees – tundub, et kohalikes kommetes on see täiesti tavaline, et mošees võib ka lihtsalt jalga puhata – seinaäärde pehmele vaibale maha istuda ja lihtsalt olla. Seejärel jätkame jalutuskäiku mäest alla Galata silla ja vürtsituru poole. Selgub, et Suure turu kõrval tänavatel on veel kordi suurem turg kui hoones sees – ja mida siist kõik osta ei saa – aluspesust ja kingadest kulla ning hõbeda ja kodutehnikani. Kaubamärkide osas on esindatud kõik – nende enamuse sisu ütleb ära hiljem Efesuses nähtud reklaam „Genuine Fake Waches“ ☺

Päeva lõpetuseks jalutame üle Galata silla ning sõidame Tüneli nime kandva Istanbuli vanima metrooga Istikali tänavale. Metroorong ise on uus aga liin olevat Istanbuli vanim. Istikali tänav (İstiklal Caddesi) on jalakäijate tänav, mis viib Taksimi väljakule. Piki tänavat sõidab nn. „nostalgiatramm“ – vanaaegne trammivagun. Sõidame ühe otsa trammiga (kehtib tavaline pilet, st. Istanbulkart), tagasi tuleme jala. Sõitmine toimub ise ka parajas jalakäijatempos, osad kohalikud poisid jalutavad-jooksevad vahepeal trammi kõrval või sõidavad astmelaudadel kaasa ☺. Üldiselt on maas vaid üks rööpapaar, tänava keskkohas on eraldi koht, kus kaks vastassuunas liikuvat trammi teineteisest mööda pääsevad. Lahe atraktsioon igatahes – ka Tallinnas võiks ju suvel ilusa ilmaga miski vanaaegne trammivagun aeg-ajalt Viru väljakult näiteks Kadriorgu sõita – elevust ja uudistamist kui palju.

Tänav ise on ääristatud kõikvõimalike poodide ja söögikohtadega. Erinevalt Sultanahmeti ümbrusest ei kuulu siin kõik kauplused kategooriasse „Genuine Fake...“ vaid on ka täitsa ehtsaid brändipoode.

Õhtust otsustame süüa mõnes Galata silla all olevas tänavarestoranis. Neid on seal oi kui palju.. Mõnedest läheme mööda kuid lõpuks jääme peale pikka arutelu ja ettekandja poolset veenmist ühte pidama. Tegemist on kalarestoraniga, kus peale kala loomulikult ka igasugust kebabi leidub. Sööme, saame n.ö. tuleku preemiaks ka tasuta magustoidu (4 pisikest baklavatükki ja tee). Pole väga viga aga samas ka ei midagi erilist. Istume kõige välimises lauas, meie kõrvalt vihisevad ajuti läbi ülal kalastavate türklaste õngekonksud ja tamiilid... Palju sealt Galat sillalt kala saab, on teadmata. Vähemalt meie ei märka kordagi, et tagasikeritava õngenööri otsas mõni kalake sipleks. Sillaümbruse merevesi ei paista samuti väga puhas olevat, pudeleid, kilekotte ja muud sodi ujub seal ikka piisavalt.

P 13.07.2014

Alustame hommikul mošeede külastamisega. Naisterahvad riietavad end sobivalt (pikk seelik või siis Kertul Türgist ostetud lohvakad püksid) ning varuvad kaasa ka pearätikud. Esmalt suundume „kodulähedasse“ Sinisesse mošeesse. Võrreldes otse üle platsi asuva Aya Sofiaga on Sinine mošee „uusehitis“ – valmis ta ju tervelt 1000 aastat hiljem – 1616. Sinine mošee on tegutsev mošee, seega kehtivad seal kõik islami pühakodade külastamise reeglid. Sissepääs on tasuta. Usklikud pääsevad sisse suurest uksest, uskmatute turistide jaoks on taga omaette väike uks. Sees saavad aga kõik jälle kokku. Kui Aya Sofia oli selline väheke väsinud ja koltuma kippuv ajaloomuistis, siis Sinine mošee särab – eriti seest. Sära teeb Sinise mošee kuidagi avaramaks võrreldes Aya Sofiaga – kuigi tegelikult on Aya Sofia seest suurem. Ja põrandal on pehmed ning puhtad vaibad, millel võib vabalt ka istuda ja jalga puhata. Ning nagu mošee nimest näha, siis siseseinte kahhelplaadid mõjuvad tõepoolest siniselt.

Peale Sinise mošee külastamist otsustame minna kohe järgmisesse – Süleymaniye mošeesse. Seekord ei hakka enam trammiga sõitma, vahemaa on väikese jalutuskäigu pikkune.
Tee läheb uuesti mööda Suurest turust – kui eelnevatel päevadel kihas igal pool tänavatel vilgas kaubandus, siis pühapäeval on julgelt 90% poekesi suletud. See jätab Suure turu ümbrusest täitsa kummalise mulje ☺. Enne Süleymaniye mošees õue sisenemist laseb Karl oma kingad ära puhastada – ca 5 min kestnud ja väga põhjalik protseduur maksab 20TL.
Kuna mošee asub mäe (ühe seitsmest Istanbuli mäest) tipul, siis avanevad mošee juurest ka päris head vaated. Rahvast õnneks on pühapäevaselt(?) vähe, miskit trügimist ei ole. Paraku tundub kinni olevad see osa õuest, kus asuvad Suleiman I ja Roxelana hauakambrid.

Süleymaniye mošee juurest mäest alla jalutades jõuame Galata silla juures asuvale Vürtsiturule (Mısır Çarşısı). Nii turul kui lähitänavatel keeb pühapäevast hoolimata vilgas tegevus.

Järgmise ettevõtmisena otsustame juba enne esmaspäevast lendu sisemaale korraks Aasias ära käia. Istume Galata silla juurest laeva peale ja sõidame otse üle Bosporuse väina Eminönüst Üsküdari – Aasiasse. Jalutame veidi rannikut pidi Kiz Kulesist mööda ja tuleme siis teise laevaga tagasi. Aasiapoolne kallas on vaiksem ja rahulikum kui Euroopa poolne. Huvitav on see, et paljud kohalikud (mehed enamasti) kasutavad kivist rannikut ka plaažina ning ujumiskohana. Nii nad siis ujuvad seal ranna lähedal laevade ja paatidega läbisegi...

Pühapäeva hommikupoolikul lahendame ka seni lahtise küsimuse kuidas pääseda esmaspäeva varahommikul Sabiha Göckeni lennujaama. Kuivörd varahommikul (et mitte öelda öösel) linnatransport ei liigu, siis valime mitmel pool pakutava minibussiga lennujaama transfeeri. Maksab see inimese kohta 10€, arvestades seda, et Sabiha lennujaam asub päris kaugel, pole seda palju. Reserveerida saab tegelikult ka Internetist ja maksta bussijuhile kuid meie valime reserveerimiseks ühe oma hotellilähedase väikese reisibüroo.

Õhtul külastame veel keerlevate dervišite etendust. Etendus toimub ajaloolises Sirkeci raudteejaama saalis. Raudteejaam on tänapäeval sihtotstarbeliselt vähe kasutusel, seetõttu siis selline „kõrvaltegevus“. Etendus ise on kindlasti meiesugustele turistidele suunatud kuid kõlbab vaadata küll. See etendusele sattumine ise näeb välja nii, et lihtsalt tänaval võtab üks aktiivne müüja meil varrukast kinni ja teeb pakkumise, mille me vastu võtame. Hinnas saame ka väidetavalt soodustust.

Päeva lõpetame miskis söögikohas „ramadani menüüga“ – st. sööme ettenähtud komplektõhtusöögi supp-praad-magustoit. Toit on päris maitsev kuid söögikoht ise selline koolisöökla moodi. Huvitav kogemus seegi ning mäletamist mööda raha kulus vähem kui 100TL.

E 14.07.2014

Äratus on kell 2:30 ☺. Põhjus on see, et lennuk Denizlisse väljub Sabihast kell 6:40 ning ainus sobiv lennujaamabussi väljumisaeg on 3:15. Bussisõit sujub hästi – enam-vähem õigel ajal on minibuss hotelli ukse ees ja seejärel keerutame veel tükk aega teistest lähipiirkonna hotellidest tulijaid peale korjates. Kui sõiduks läheb, siis selgub, et juht ilmselt kasutab võimalust kuna päeval kulub sõitmise asemel suur osa ajast erinevates ummikutes seismisele. Öösel kella 4 ajal võtab bussijuht seetõttu viimast – juba hotellide juures ei pea ta liiklusmärkidega määratud sõidusuundadest midagi, Galata sillale jõudes kasvab kiirus ligi 100 kilomeetrini tunnis ning kui keegi eespool väheke aeglasemalt liigub või ka foori ees pidurdab, annab juht jõuliselt signaaliga märku tee vabastada. Tulemus on see, et eeldatava 1:30 sõiduaja asemel kulub lennujaama jõudmiseks 40 minutit. Ehk meil on võimalus seal oluliselt pikemalt passida.
Lennuk on uus B737-800, väljub õigeaegselt, piletitega on kõik OK ja ka pagasiga pole probleeme. Kui midagi sellest varahommikust meelde jääb, siis Pegasuse lahe turvavideo ☺

Vähem kui tunnise lennu järel oleme Denizlis, õigemini Denizlist tükk maad eemal asuvas Cardaki lennujaamas. Lennujaama ees ootab Bayturi buss, millega saab nii Denizlisse kui ka Pamukkalesse. Denizlisse sõit maksab 10TL, Pamukkalesse 15TL. Ostame piletid Pamukkalesse ja miskil hetkel vahetame suure bussi väiksema vastu. Kohalesaamine käib suhteliselt kiiresti, igatahes kell 9:30 oleme juba Sunrise Aya hotellis. Väga vahva hotell on. Õigemini on see selline motellitüüpi hotell – igal toal on oma õue või rõdule avanev välisuks. Meie toad on esimesel korrusel ja otse keset õue on bassein, kuhu vesi saadakse läheduses asuvatelt travertiinterrassidelt. Hotelli peab Türgi-Jaapani abielupaar ja ühe öö eest maksame 60€.
Võtame kosutuseks ühe tee (ja mõni ka õlle) ning seame end valmis vaatamisväärsustega tutvumiseks. Selleks me siia ju tulime.

Pamukkale lumivalged travertiinterrassid asuvad hotellist ca paarisaja meetri kaugusel. Lähedalt on need ikka eriti uskumatud. Lunastame pileti (25TL, nii terrassid kui mäe otsas asuv Hierapolis), võtame jalanõud jalast ja astume lumivalgele pinnale. Päikeseprillid on absoluutselt möödapääsematult vajalikud! Kui +30 ja enam temperatuur kõrvale jätta, siis kohati on selline varakevadine suusapuhkuse tunne – mäed, paks valge lumi, sinine taevas ja särav päike. Samas tegelikult pinnas ei ole kaetud lumega ja aastaaeg ei ole samuti kevad... Väga lahe igatahes. Allpool on inimesi vähem kuid piki teerada ülespoole minnes kasvab ka inimeste hulk. Nimelt suur osa külastajaid saabub hommikul suurte turistibussidega üles parklatesse ning siis nad veedavad oma aja nii Hierapolises kui terrassidel jalutades ja ujudes. Ujumine sarnaneb küll rohkem madalas vees ja mudas püherdamisega ja kohati on basseinid inimesi paksult täis. Väga märgatav osa inimesi räägib vene keeles ja vähemalt sel päeval on parklas palju Tez-Tour kirjadega busse.

Üles jõudnuna paneme tossud jälle jalga ja teeme esmalt jäätisepeatuse. Seejärel jalutame piki kallast lääne poole ja vaatame nii vasakul avanevaid vaateid orule ja lumivalgetele kaljudele kui ka paremal olevaid iidseid varemeid. Väga kaugele me siiski ei lähe, kõrvetava päikese käes on jalutamine päris raske. Samas kuna vett on kastmiseks piisavalt, siis on ümbruskonnas rohkesti peenraid nii lillede kui roheliste põõsastega. Ning muru on ka igal pool roheline.

Kleopatra basseinidesse me ei lähe. Esiteks maksab see ekstra 35TL inimese kohta, teisalt on basseinid nii üle rahvastatud, et miskist ujumisest seal on raske rääkida – pigem selline paks loksuv inimsupp ja trügimine. Otsustame, et selle asemel ujume pärast oma hotelli basseinis – vesi on sama aga tasuta ja inimesi on basseinis oluliselt vähem.

Peale ühte külma õlut otsustame veel ronida mäe otsas asuvasse amfiteatrisse. Kuigi teel sinna tahab palavus pilti eest võtta, siis ülal müüridel puhuv värskendav tuul ja avanevad vaated tasuvad ronimisel nähtud vaeva.

Seejärel võtame taaskord jalanõud jalast ja läheme tuldud teed pidi alla tagasi. Tee peal korjame ühest basseinist joogipudelisse ka veidi kohalikku valget ja väidetavalt tervistavat muda. Korjata on lahe – tekib lausa mõte võtta see muda ka koju kaasa – kuid järgmisel päeval settib muda ära ning siis on näha, et seal vees on peale muda ka palju muud (suures osas inimtekkelist) sodi... Seetõttu läheb see pudel koos mudaga kohvri asemel prügikasti ☺

Õhtusöögi sööme oma hotellis. Laud tõstetakse basseini kõrvale murule ning söök on maitsev. Ning maksab vähe. Ja otse külmikust võetud kohalik valge vein on lihtsalt suurepärane!

T 15.07.2014

Peale hommikusööki uurime, mida võiks veel lähikonnas külastada. Saame soovituse sõita naaberkülla – Karahayit’sse.
Otsime üles bussipeatuse ning mõne aja pärast saabub ka minibuss – dolmuš. Sõit naaberkülla kestab ca 15 min ja maksab 2TL inimese kohta.

Karahayit on veel väiksesem linn (või küla) kui Pamukkale. Samas nagu hotellirahvast aru saime, siis paljud bussiekskursioonid ööbivad Pamukkale külastuse käigus Karahayit’s kuna sinna ehitati kunagi suht suured hotellid, lootuses rajada siia suur puhkuseküla. See lootus paraku ei täitunud.

Karahayit allikad on kuumemad kui Pamukkales ning mitte lumivalged vaid roostepruunid. Linna keskel olevad basseinid on siiski suht kunstlikud – vesi tuleb küll allikast kuid see vesi on kohale toodud mööda toru. Jalutame veidi ringi, külastame kohalike lahkel kutsel mošeed (kutsujad on nii lahked, et ei nõua isegi naisterahvastelt suveriietuse erilist "kohendamist" enne sisenemist), paneme posti ühe postkaardi ning lõpuks ostame kotitäie kohalikke viinamarju. Viinamarjad maitsevad tõeliselt hästi.

Mõne aja pärast peatame tänavaservas dolmuši ja sõidame Pamukkalesse tagasi. Enne hotelli tagasipöördumist teeme lõunapeatuse Mehmets Heaveni nimelises restoranis. Jäädvustame oma käigu ka külalisteraamatus – kes läheb, otsigu üles. Eestile iseloomuliku tunnusena kleebime sinna ühe Tartu bussipileti ja Eesti tagaküljega euromündi. Rohkem eestlaste sissekandeid me paraku kahest külalisteraamatust ei leia.

Plaan näeb ette, et sõidame Denizlist rongiga Selcukisse. Esialgu mõtleme, et sõidame dolmušiga Pamukkalest Denizlisse ja siis läheme rongi peale kuid kohe saabudes tehti meile pakkumine – maksame 35TL inimese kohta ning kohalikud ostavad meile rongipiletid ning viivad ka otse hotellist rongijaama. Kuna summa polnud suur, siis nõustusime. Tagantjärgi võib öelda, et polnudki nii paha pakkumine. Dolmuš + ise ostetud rongipilet oleksid tulnud odavamad kuid mugavus maksab ka midagi.

Enne lahkumist käime veel hotelli basseinis ujumas, joome veel külma kohalikku valget veini ja tagatipuks saame hotelli pererahvalt kaasa tasuta jääkülmad joogipudelid. Mõneti ootamatult viib autojuht meid mitte Denizlisse vaid järgmisesse, Concali jaama. Aga vahet pole, rong peatub ka siin. Rongipileti tegelik hind Concalist Selcuki on 16TL – arvestades Tallinn-Tartuga võrreldavat vahemaad, 3 tunnist sõitu ja mugavat vagunit on see odav – ühistransport on Türgis üldse odav. See on mõnevõrra üllatav, sest samal ajal on Türgis näiteks bensiin väga kallis...

Rongisõit võtab oma aja kuid vagunis on mugavad pehmed istmed ja soovijatele sülearvuti jaoks 220V pistikupesa. Reisijaid ikka on kuid vabu kohti on samuti piisavalt. Miskit istekohtade varasemat määramist ja erineva klassi vaguneid ei ole, on lihtsalt pilet punktist A punkti B ning istud kuhu istud. Või kui vabu istekohti ei ole, siis seisad või istud näiteks trepi peal ☺.

Selcukis leiame oma hotelli suhteliselt hõlpsalt. Vahemaa linnasüdames asuvast raudteejaamast hotelli tundub esialgu küll pikk kuid hiljem uuesti seda maad läbides enam üldse mitte. Kui oleksime raudteejaamast hotelli helistanud, siis oleks hotelliomanik meile ka autoga vastu tulnud.
Selcukki jääme kaheks ööks ning Ayasuluk Hotel Rilican maksab kokku 140€. Vaade katuseterrassilt on super, toad on ka täitsa OK. Kahjuks ei pakuta hotellis õhtusööki, seega jalutame tagasi linna ning sööme õhtusöögi ühes mõnusas tänavarestos. Neid on Selcukis nagu igas teises meie poolt külastatud Türgi linnas palju-palju...

K 16.07.2014

Peale hommikusööki hotelli katuseterrassil suundume Efesusse – suurimasse säilinud Kreekaaegsesse varemetelinna. Selcukist Efesusse saab kõige lihtsamalt dolmušiga – 2TL inimene.

Vahemaa on ca 3 km, võib ka jala minna kuid palavuses pole see vast kõige mõistlikum. Ning teisalt pole tee Selcuki ja Ephesuse vahel just eriti vaatamisväärne, lihtsalt üks maantee.
Efesus on muljetavaldav. Sissepääs maksab 30TL inimene. Amfiteater oli võib-olla Hierapolises isegi suurem ja uhkem kuid kõik ülejäänud on väga vinge. Mis siis, et need varemed ei ole päris sellisel kujul säilinud vaid näiteks osad sambad ja muud detailid on välja kaevatud, kokku lapitud ja siis uuesti püsti upitatud – näiteks kuulus Celsiuse raamatukogu fassaad. Teeme ringi alt sissepääsu juurest üles välja ja siis jälle alla tagasi. Käime ära ka terrassmajades, kuhu tuleb eraldi sissepääsupilet osta hinnaga 15TL inimene.
Ilm on järjekordselt palav, erinevalt kuumast Pamukkalest on Efesuses õhk päris niiske. Õnneks puhub mere pealt tugev tuul, mis veidi jahutab.
Veedame Efesuses tubli pool päeva, peale lahkumist sööme veel sissepääsu juures asuvas söögikohas kerged kebabid.

Ja seejärel sõidame dolmušiga mere äärde ujuma. Mõned kilomeetrid Efesusest eemal asub Pamucaki rand. Tegemist on n.ö. „metsiku“ rannaga, st. see ei ole ametlik supelrand. Samas on tegemist laia liivarannaga ning vesi on väga soe. Sügavaks läheb suhteliselt aeglaselt. Kuna juba Efesuses puhus kõva tuul, siis mere ääres on tuul veel tugevam. Rannapalmid on igatahes lookas ja liiva lendab ka kergelt. Rannas on kämping koos rannamajade, tualettide ja duširuumidega kuid need kõik tunduvad tühjad olema. Merevesi on igatahes suurepärane, lained mõnusalt kõrged ning kulutame ujumisele hulka aega. Rahvast on samas rannas väga minimaalselt. Meist mitte kaugel naudivad laineid kohalikud neiud – bikiinide asemel kombekalt pikka riietust kandes. Kuigi kõrvalt vaadates jääb veidike arusaamatuks, kuidas pikad hõlstid vees seljas püsivad ei naudi nad suplust mitte vähem kui meie...
Lõpuks sõidame dolmušiga Selcukki tagasi – pilet maksab 3TL. Mõnus rand on!

Õhtusöögi sööme järjekordses tänavarestoranis. Juba eelmisel õhtul sattusime peale õhtusööki ühte kohalikku poodi, kus Karlile jäi silma sõrmus. Kuna valik oli raske siis hoolimata pakutavast teest ei jõudnud Karl midagi välja valida. Liina siiski jõudis. Muu kõrvalt aga vestlesime päris pikalt poeomanikuga ning ka tema vennaga, kes kõrvalpoodi pidas (vahepeal käidi igatahes sealt kaupa juurde toomas). Kindlasti ei kauple türklased kahjudega kuid samas ei jää ka tunnet, et sul valge turistina nahk lõplikult üle kõrvade tõmmatakse. Ning igal pool, kus meie käisime, tundus see kaubandus olevat selline usalduslik. Mitmel korral läks näiteks müüja kuhugi kõrvalpoodi raha vahetama ja jättis meid täiesti üksi poodi kogu selle nodi keskele. Ilmselt ühelt poolt pole see kaup tegelikult nii palju väärt, et väga muretseda aga teiselt poolt ilmselt pole ka vargused siis eriline probleem. Sellise mõnusa vestlemise ja kauplemise juures jätab ka Karl lõpuks väljavalitud sõrmuse parajaks tegemiseks näidiseks oma koolisõrmuse ja saab mõlemad ka järgmisel päeval ilusti tagasi. Ostetud sõrmus on väidetavalt hõbedast, pole senini põhjust vastupidist väita. Hind on iseasi ☺

Muu jutu sees tuleb mul pole ees oodates taaskord juttu sellest, et kust me pärit oleme ja kuidas Türgis meeldib ja kus me juba käinud oleme jne. Saame kohalikelt tunnustada, et Türgis ringi sõidame, mitte ei ole tulnud vaid kuhugi Vahemere randa päevitama — mõeldes sellele, mida me juba kõik näinud oleme, oleks Türgis lihtsalt nädal aega ühe hotelli basseini vahtimine ikka sulaselge aja ja raha raiskamine. Veel kurdavad kohalikud, et naabruses olevate Süüria, Iraani jt. ebastabiilne olukord on hakanud turistides tekitama ka Türgi suhtes kahtlusi ja eelarvamusi – ikkagi muu maailma silmis samasugune islamimaa ja mine sa neid moslemeid tea... Kinnitame nii kohalikele kui siin – Türgi on küll islamimaa kuid vähemalt turisti vaates väga-väga „läänelik“ islamimaa. Ja väga sõbralik ja meie subjektiivse kogemuse järgi ka täiesti turvaline maa.

N 17.07.2014

Õhtul on plaanis Izmirist edasi Kapadookiasse, Kayserisse lennata. Lennujaama saamisega ei ole probleeme, seesama rongiliin, millega Pamukkalest Selcukki jõudsime, läheb edasi Izmiri ja lennujaamas on eraldi peatus. Seega on meil veel vähemalt pool päeva aega ümbrusega tutvuda. Jätame oma pakid hotelli ja suundume Ayasoluk mäel asuvast kindlust ja Püha Johannese katedraali varemeid vaatama. Kuskilt on vähemalt mulle meelde jäänud, et kindlust saab vaid väljast vaadata – see on tegelikult valeinfo ja pääseb ikka sisse ka. Kohale jõuame esialgu väikese ringiga – tegelikult asub mägi täiesti kesklinnas. Väravate ees akvedukti jäänustel on enesele pesa teinud toonekured. Toonekurg on Selcuki n.ö. vapilind, ka raudteejaama juures vana akvedukti varemetel pesitseb neid mitu.

Vaadata on järjekordne ports varemeid. Kirikuvaremed on ehtsad, st. need ongi välja kaevatud jäänused kunagisest kirikust. Mäe otsas asuv kindlus on 90% taastatud – ajalooline on vaid keskel asuv pisike hoone, kõik ülejäänu on kümmekond aastat tagasi taastatud, st. uuesti ehitatud.
Mäe otsast paistavad ära ka Selcuki ja Efesuse vahel asuvad kunagise Artemise templi varemed. Õigemini on neid varemeid vaid ühe samba jagu.
Ümbrust ilmestavad kaktused – varemete vahel kasvab neid palju ja osad neist õitsevad. Täitsa omapärane.
Sissepääs on tasuline, maksab 10TL

Seejärel sööme kerge lõuna, võtame hotellist oma asjad ja läheme rongi peale. Pilet Selcukist Izmiri lennujaama maksab 4.75TL. Sõitjaid on palju, esialgu seisame püsti, seejärel istume mõnda aega lihtsalt trepi peal. Lõpuks saame enesele oma istekohad. Izmiri lennujaam on suur kuid mitte liiga rahvarohke. Pigem võiks öelda, et üsna inimtühi. Anname ära oma pagasi ja läbime turvakontrolli. Kõikides vähemalt meie poolt külastatud Türgi lennujaamades on tegelikult mitmekordne turvakontroll – esimene metalliotsijast ja kotiskännerist turvakontroll tuleb läbida kohe peale lennujaamahoonesse sisenemist – seda nii hiiglaslikes Istanbuli Atatürki ja Sabiha Göckeni lennujaamades kui ka näiteks pisikeses Kayseri lennujaamas. Ja kui vahepeal lennujaama hoonest välja lähed, siis sisenemisel tuleb uuesti läbi kontrolli minna.

Lend Izmirist Kayserisse on veidi pikem, kestab tunni ja 20 minutit. Lennuk on samasugune B737-800 kuid veidi vanem.

Kayseris maandumise ajaks on väljas pimedaks läinud. Ootame mõnda aega pagasilindilt oma kohvreid ja kotte ning jõuan just mõtlema hakata, kust broneeritud auto võiksin kätte saada. Peatselt selgub, et probleemi ei ole – kohe välisukse juures on autorendi letid ja ühel neist suurelt minu nimi. Auto kättesaamine läheb libedalt, nagu eeldasin, on see www.carrentalcappadocia.com vaid vahendusfirma. Tegelikult saame auto Sixtist. Samas hind on oluliselt soodsam kui otse Sixtist rentides. Lisaks autole oleme broneerinud ka GPS seadme (osutub suhteliselt lahjaks TomTom mudeliks, mis kohati vajaks kaartide uuendamist) ja 0 omavastutusega kindlustuse. Kõik kokku neljaks ööpäevaks maksab 163€ – pole paha hind. Positiivne on see, et kui broneerides soovisin saada väikest autot (Renault Clio or similar) siis tegelikult saame Peugeot 301 ☺. Auto on küll türgipäraselt veidi kriimustatud (peale ülevaatust ei jää rendilehele ühtegi auto vaadet, kus kriimustust või mõlki märkivat ristikest poleks ☺) kuid suhteliselt uus ja diiselmootoriga. Viimane on üpris kasulik – Türgis on kütus kallis ja diiselauto väiksem kütusekulu on seetõttu igati OK.

Sisestame GPS-i oma Göreme hotelli asukoha ja asume teele. Algus läheb lihtsalt – on hilisõhtu ja liiklejaid tänavatel suhteliselt vähe. GPS juhatab meid kiiresti linnast välja suurele maanteele. Siis aga tekib ühtäkki tõrge – GPS poolt soovitatav maantee on lihtsalt suletud remondiks. Arvestades, et on kottpime, võtab alternatiivi leidmine esialgu kukalt kratsima kuna Göreme on iseenesest nii väike koht, et seda ei näita ükski ümbersõiduviit. Õnneks on meeles sellised lähikonna kohanimed nagu Nevsehir ja Aksaray – need on mõningatel viitadel olemas ja neid jälgides me oma soovitud sõidusuunast väga mööda panna loodetavasti ei saa.
Mingil hetkel peatame auto tee ääres kinni ja krutime veidi seda GPS-i. Tegelikult on meil paberkaart ka aga see asub kotis ja kott pagasiruumis, seega saame lõpuks ainult GPS abil hakkama. Kohalejõudmiseks kulub veidi üle tunni, vahemaa on ca 80 km.
Göremes selgub, et TomTomi jaoks on Göreme vaid koht kaardil, linna tänavatest ei tea ta tegelilkult suurt midagi. Seetõttu võtab hotelli ülesleidmine veidi aega. Aga lõpuks oleme kohal – Valleypark Hotel Göreme. Tegemist ei ole küll koobashotelliga, millistes Göremes soovitatakse ööbida kuid siiski täitsa viisaka hotelliga. Hotellil on ka siin suur katuseterrass, kus hommikusööki pakutakse ning kust linnale ja ümbruskonnale hea vaade avaneb. 4 ööd hotellis maksab kokku 280€.

R 18.07.2014

Peale hommikusööki otsustame esmalt külastada Göreme vabaõhumuuseumi. Juba hommikusöögi ajal paisatab terrassilt ümbritsev omanäoline maastik – eelmisel õhtul pimedas olime me seda vaid aimamisi näinud. Kuigi meil on olemas auto, otsustame algatuseks jala minna. See osutub aga mõnevõrra keeruliseks – hotellis olemasolev kaart pole just üleliia ülevaatlik ning detailne ja me ei leia esialgu õiget teeotsa. Samas pisikese tiirutamise järel saame õige suuna kätte kuna Göreme pole nii suur linn, et siin oleks võimalik kuidagi ära eksida ☺.
Göremest vabaõhumuuseumisse on paar kilomeetrit kõndida ja see on päris huvitav tee. Vabaõhumuuseumi sisu on kunagised pehmetesse kaljudesse rajatud eluasemed, laoruumid, kirikud ja mis kõik veel. Paljud koopad on kaetud kas siis paremate või väheke lihtsamate seinamaalingutega ning kivist tahutud kaunistustega. Paraku on needsamad koobaselamud parimaks näiteks sellest, et siin ilmas pole miski igavene – ühelt poolt saame me olla loodusjõududele tänulikud kogu Kapadookia fantastilise maastiku eest, teisalt täpselt needsamad loodusjõud põhjustavad seda, et kunagi rajatud uhked koobaslinnad kaovad vaikselt kuid vääramatult ajaloo hämarustesse. Tuulest ja veest tingitud erosiooni vastu (kohati kuni 1 cm aastas) ei saa mitte keegi ning mõeldamatu on ka suuri kaljumassiive kuidagi looduse enese eest varjestama hakata. Aga Göreme vabaõhumuuseum tasub igal juhul külastamist.
Üks tagantjärgi tarkus veel – kohe Göremes oleks olnud mõistlik osta miski Istanbuli Museum Passi sarnane kaart, millega oleks saanud lisaks Göreme vabaõhumuuseumile külastada ka Zelve vabaõhumuuseumi, Kaymakli ja Derinkuyu maa-aluseid linnu, Ihlara orgu ja ilmselt veel muudki. Meie ostsime igal pool omaette pileti, mis summana tuli vast veidi kallim – aga mitte oluliselt ilmselt. Göreme vabaõhumuuseumi sissepääs maksab 20TL

Vabaõhumuuseum külastatud jalutame tagasi Göremesse. Sööme kerge lõunaeine ning otsustame sõita järgmisena Göremest 5 km kaugusel asuvasse Uchisari.
Keset Uchisari asub piirkonna kõrgeim kalju, millesse kunagised asukad on rajanud kindluse. Sinna pääseb sisse ja tipust avanevad ümbruskonnale suurepärased vaated.
Sissepääs maksab 3TL

Tagantjärgi mõeldes on raske paljude Kapadookia paikade kohta midagi kirjutada – seda peab oma silmaga nägema, ükski video, pilt ega jutustus ei suuda lõpuni kõike kirjeldada. Või nagu paljudes varasemates kirjeldustes on öelnud – kohalik maastik ja loodus on ebamaine...

Päeva lõpetuseks otsustame minna vaatama päikeseloojangut – üks paljudest sobivatest kohtadest Aktepe mägi, asub ca kilomeetri kaugusel Nevsehir – Ürgüp maanteest, veidi Göreme vabaõhumuuseumisse viivast teeristist Ürgüpi pool. Seal on korralik autoparkla ning sealsamas lõpevad ka osad matkarajad – Punase oru (Kızıl Vadisi) oma näiteks. Üllatav on see, et poolel teel parkasse küsitakse meilt raha – 2TL inimese kohta sissepääsuks. Naerame, et pole kunagi tasulist päikeseloojangut varem vaadand.
Kohale jõudes otsustame, et ei hakka kuskilt madalamalt vaatama vaid ronime ikka päris üles mäe tippu. Mäe (õigemini küll suurema platoo) tippu pääseb mööda kitsukest jalgrada, kohale jõume päris nobedasti kuigi õues on piisavalt palav ja ronimine päris vaevaline. Vaade on suurepärane. Kahjuks päikesel on veidi omamoodi plaanid ning effektselt horisondi (mäelt vaadates jääks Uchisari kindlus just loojuva päikese ette) taha loojumise asemel otsustab ta sel päeval pilve taha loojuda. Mis parata, pretensioone pole kellelegi esitada, ilmselgelt ka mitte teel kohatud piletimüüjale ☺.

Õhtusöögi sööme Göremes Silk Road nimelises kebabirestoranis. Meile meeldib. Tellime kohaliku testi kebabi – väikeses savipotis koos köögiviljadega hautatud linnu või lambaliha. Pott tuuakse lauda fooliumiga suletult. Juurdleme veidi, kuidas sealt toit kätte saada kui suure metallvardaga kelner selle küsimuse meie eest lahendab. Nimelt on savipoti keskkohas süvistatud vagu. Metallvardaga poti küljele lüües puruneb pott seda vagu pidi kaheks osaks. Seega on kõik need potid vaid ühekordseks kasutamiseks ning saab ka selgeks, miks kohalike restoranide kõik aialipid ja –servad on täis poolikuid potte ☺. Igatahes maitseb hästi ja kogu kõhutäis koos õllega maksab alla 100TL seltskonna peal.
Süües mõtleme välja ka rakenduse kasutatud pottidele – Türgis on palju-palju Efesuse sarnaseid mälestusmärke. Turistid on alati olnud huvitatud ajaloolistest kohtadest suveniiride kaasaviimisest – kebabipoti osad võiks lihtsalt veel veidi rohkem kildudeks lüüa ja siis kas iidsete muististe juures maha kallata andmaks inimestele „leidmise“ rõõmu või lausa värava kõrval paari liiri eest maha müüa kui „ehtsad savipotikillud aastast 250 eKr.“ ;-)

L 19.07.2014

Ärkame vara. Üks Kapadookia pea-aegu „kohustuslikke“ ettevõtmisi on kuumaõhupalliga sõit päikesetõusu ajal. See on väga vahva aga paraku ka päris hinnaline ettevõtmine. Jätame võimaluse seda kogeda lastele ja loodame, et saame sellest ise osa hiljem Karli tehtud video ja Kertu piltide läbi.
Õhupallireisi reserveerime varem internetist – tagantjärgitarkus on see, et võib-olla varane broneerimine ei olnud kõige mõistlikum. Valime TurkeyTravelPlanneri soovituste kohaselt Voyager Balloons nimelise firma. Kasutame internetist leitud TTP sooduskoodi ja maksame sularahas – saame lennu väiksemas (16 kohalises) õhupallikorvis hinnaga 150€ / inimene. Ma ei tea, mis hinnaga oleks saanud samalaadse lennu koha peal Göremes erinevate õhupallilendajate kontorites käies. Igatahes Pamukkales pakuti meile võimalust broneerida lend suures korvis (24 inimest) hinnaga 90€ / inimene. Samas paar päeva enne Tallinnast ärasõitu interneti teel tehtud broneeringu kinnitus sisaldas ka tagatisena krediitkaardiandmeid ja nõustumist tingimustega, et lennule minemata jätmise korral raha tagasi ei saa. Seega jääme oma broneeringu juurde ja nendime, et eks siis järgmisel korral oleme targemad ja ei broneeri nii palju ette vaid kaupleme kohapeal. Sest kui kaubast asja ei saa, on alati võimalik ka kohapeal internetibroneering teha ;-)

Igatahes kell 4:15 on hotelli ees ootamas õhupallifirma minibuss ja lapsed lähevad lendama. Suured haigutavad veidi ja panevad mõne aja pärast autole hääled sisse ☺. Sõidame Göreme vabaõhumuuseumi poole kuna just sealtkandist tundub enim õhupalle taevasse kerkivat. Tagantjärgi kuuleme, et sel päeval oli õhus ca 100 palli, erinevate festivalide ajal olla kuni 1000...
Leiame enesele ühe kõrgema kaljunuki ja klõpsime siis ka ise pilte. Päike tõuseb ja pallid koos sellega. Enamuste lendude programm näeb ette vähemalt tunni pikkust lendu, mille käigus läbitakse osad orud nii lähedalt, et korvis olijad saavad kaljusid pea-aegu käega katsuda ning tõustakse ka maapinnast vähemalt kilomeetri kõrgusele piirkonnast ülevaate saamiseks.
Mõned pallid mööduvad ka meie kaljunukist, lehvitame möödalendajatele ning nemad lehvitavad vastu. Mobiili teel üritame aru saada sellest, millise palliga lapsed lendavad kuid väga täpselt meil nende asukohta tuvastada ei õnnestu. Lendamine on kindlasti superäge aga ka varahommikul päikesetõusu ajal pallide jälgimine pole palju viletsam. Seega soovitus – kui vähegi kannatab, minge lendama. Kui lendama ei lähe, pange äratuskell helisema ja minge nautige päikesetõusu koos pallidega! See tasub end igal juhul ära, sest lisaks maistele asjadele tasub elus koguda ka elamusi....
Hommikusöögiks jõuavad õhupallireisijad väga rahulolevana tagasi.

Kuna aeg on varajane ja päev alles algab, otsustame, et võtame täna plaani vähemalt ühe maa-aluse linna ja ka Ihlara oru külastamise. Ning võib-olla veel midagi.

Alustame Kaymaklist. Asub see Göremest lõunas ca pooletunnise autosõidu kaugusel. Maa alune linn (koobastik) on meeldejääv. Raske on küll ette kujutada kuidas omal ajal inimesed siin elasid – miski hinnang ütleb, et see koobastik võis kunagi koduks olla ligi 3500-le inimesele. Turistidele pole avatud mitte terve koobastik vaid osad ruumid 4-l korrusel. Kokku on korruseid võidetavalt 8. Maa-alused linnad on hästi ja kavalalt rajatud. Sissepääsutunnelid on kitsad ja vajadusel suurte kividega seestpoolt suletavad. Korruseid läbivad vertikaalsed šahtid, mis vähemalt osaliselt toimisid nii kaevude kui ventilatsioonina. Samas nii mõndeki tunnelid on mõõdus, et nendest läbisaamiseks on tuleb pea-aegu kükakile laskuda – ja mõnda külastajat vaadates tekib ka küsimus, kuidas ta neist üldse läbi sai ;-).
Täna valgustab koopaid elekter, kunagi olid selleks vaid toidutegemise lõkked ja vähesed õlilambid. Samas väljas valitseva kuumusega võrreldes on koobastes meeldivalt jahe – eelnevalt loetud hoiatust, et on mõistlik miski jakk kaasa võtta ei tasu küll väga tõsiselt võtta – minul lühikese varrukaga T-särgiga igatahes külm ei hakanud, pigem oli meeldivalt lahe olemine.
Sissepääs Kaymaklisse maksab 20TL.

Kaymaklist lahkudes otsustame, et järgmise koobaslinna Derinkuyus jätame vahele. Selle asemel suundume Ihlara orgu külastama. Kohalesaamiseks teeme autoga küll väikese ringi kuid mitte olulise. Maantee on samuti täiesti nauditav.
Ilhara org on kohati kuni 100m sügavune kanjon. Kui ümbritsev loodus on suhteliselt vaene, siis oru põhjas voolab jõgi ja selle kallastel kasvavad suured puud ja lopsakas taimestik. Põhimõtteliselt on võimalik terve org päevaga läbi matkata. Meie nii ei tee – siseneme kanjonisse Ihlara linnast veidi eemal asuva sissepääsu kaudu ja matkame veidi allavoolu. Sisenemine on tasuline, 10TL inimese kohta.
Teel vaatame kanjoni seintesse uuristatud kaljukirikuid ja –elamuid ning muidu loodust. Paari kilomeetri läbimise järel jõuame omalaadse söögi- ja puhkekohani. Jõe servas asub väike teemaja, jões sulistavad pardid ning jõele vee kohale on rajatud mitu pehmete patjade, vaipade ja madalate laudadega varustatud lavatsit. Teemaja taga otse lõkkel küpsetab perenaine pannkooke, tellida saab ka külma õlut, limonaadi ja värskelt pressitud apelsinimahla. Ei ole vaja öelda, et see on väga "kuum koht" – enamus möödakäijaid peatub seal ning tellib midagi. Veidi arusaamatuks jääb, kuidas kaup sinna kohale tuuakse – peale jalgraja ei paista muud ühendust välismaailmaga olema. Aga kuidagi tuuakse ning ka elekter on olemas – kuidas see õlu muidu nii külm on. Samas nii mahla pressimiseks kasutatavaid apelsine kui ka nõusid pestakse otse jõkke voolavas ojas ;-)
Sööme-joome seal meiegi ning siirdume tuldud teed (küll piki teist jõekallast) tagasi.

Järgmine mõte on minna Aksaray lähistel asuvat soolajärve Tuz Gölü vaatama. Mõte tundub huvitav, internetis nähtud pildid kuivanud soolakihist on põnevad. Paraku see üritus nurjub – järve näeme küll kaugelt ära aga lähedale ei pääse. Peale üsna mitme tunni kulutamist ja ligi sajakonna kilomeetri läbimist võime kindlalt väita, et Aksaray – Ankara maantee kaudu järve äärde ilmselt ei pääse. Esiteks pole kuskil peatuda ning teiseks ei ole suurelt teelt ühtegi mahasõitu. Peatume korraks miskis teeremondi ümbersõidutaskus ning teeme kaugelt pilti. Ning sõidame siis Göremesse tagasi. Tagasiteel tabab meid üllatuslikult ka väga tugev vihmahoog – samas see on väga lokaalne kuna mõni kilomeeter edasi on maapind jätkuvalt tuhkkuiv.

P 20.07.2014

Hommikupoolikul otsustame minna Zelve vabaõhumuuseumisse ja külastada ka vahetult selle kõrval asuvat Pasabagi.
Alustame viimasest – kohe tee kõrval asuvad väga omapärased kaljumoodustised, Vaatame neid esialgu altpoolt, see järel ronime veidi kõrgemale. Maastik on ikka eriti müstiline – jah, kunagi ammustel aegadel vulkaanilisest tuhast tekkinud pehmeid kivimeid on aegade jooksul kujundanud nii vesi kui tuul. Kuid miks see kulumine on jätnud püsti täiesti eraldiseisvad peenikesed sambad, tekitanud neisse suured võlvid jne.? Esialgu on meil mõte, et läheks piki mäekülge ümber oru kuid selgub, et tagapool lähevad nõlvad järsemaks ja nii lihtsalt ümber oru ei saa. Seega tuleme tuldud teed pidi jälle alla tagasi.

Zelve vabaõhumuuseumi territooriumil elasid inimesed kuni möödunud sajandi viiekümnendate aastate keskpaigani. Paraku muutis siingi erosioon elamise ühel hetkel liiga ohtlikuks ja keeruliseks ning nüüd on kunagisest külast järele jäänud vaid muuseum. Käime palavusest hoolimata läbi kõik 3 orgu. Kahjuks vähestesse kunagistesse uhketesse rajatistesse pääseb sisse – need on muutunud juba liiga varisemisohtlikuks. Võib vaid ette kujutada kuidas elu siin kunagi tegelikult käis...
Sissepääs Zelve vabaõhumuuseumisse maksab 10TL.

Seejärel sööme kohe muuseumi sissepääsu juures mäenõlval asuvas lahedas söögikohas lõunase salati – palavaga suurt muud ei taha. Seda söögikohta, mis asub sissepääsust paremal pool (näoga sissepääsu poole olles), julgeks kõikidele soovitada – kohapeal kasvatatud toorainest valmistatud salat on imehea maitsega, jääkülmi jooke serveeritakse samuti. Ja hind on väga soodne ☺

Pealaleõunal jalutame ringi Göremes - meie hotelli aknast paistab linna kohal kõrguval kaljunukil asuv vaateplatvorm. Otsustame seal ära käia ning siis edasi vaadata. Kaartidega pole just kiita, isegi Google Mapsi kaardil on Göremest suhteliselt piiratud arusaam. Samas Google Mapsi aerofoto vaade on päris informatiivne ja nii õnnestub meil lihtsalt leida tänav, mis alt linnast üles kaljuservale läheb.
Tee serv on täis hotelle, enamus neist on sellised, kus vähemalt osad toad asuvad ka koobastes. Üleüldse tundub kohalik tava olevat selline, et mäeserval asuvate hoonete omanikud laiendavad vajadusel oma maja mitte lisakorruseid või juurdeehitisi rajades vaid kaevavad mäepoolsele küljele jäävad ruumid lihtsalt koobastena suuremaks ☺ Seetõttu võib väljast väiksena tunduv hoone peita enese taga mäe sees veel palju-palju ruume ja seda tihti ka mitmel korrusel...
Ülevalt platooservalt on vaated päris head.
Seejärel laskume teiselt poolt alla orgu ning jalutame veidi mööda Iceridere oru põhja edasi. Leiame ühe vahva pisikese restorani, kus omaniku meeleheaks ostame värskeltpressitud apelsinimahla. Seejärel kohtume ühe fotograafiga, kes kaljuserval igavledes ootab päikese pilve tagant väljatulekut, et maastikku pildistada. Lõpuks ronime taas üles platoole, läbime miski viinamarjakasvatuse laadse välja (viinamarjataimed on kõik sellised väga pisikesed kuid marjad on siiski küljes) ja jõuame teed pidi Göremesse tagasi.

Õhtusöögi sööme Kale terrasse nimelises restoranis. Naudime igasuguseid efektseid kebabe, kala, salateid ning ka kohalikku punast veini. Väga tore koht, ka seda kohta julgeme kõikidele soovitada. Kelnerid on sõbralikud ja abivalmid, istekohad terrassi servas suurepärase vaatega linnale ning loojuv päike värvib ümbritsevad kaljud järjest uutesse toonidesse. Ka õhtusöögi lõpuks toodav arve on igati mõistliku suurusega.
Ja hiljem ostame enesele hotellilähedasest poekesest paar Türgi veini koju kaasa. Nende äraviimisega on küll veidi tegemist – käsipagasisse teatavasti vedelikke ei lubata, Pegasuse pagasimäär on aga vaid 15 kg inimese kohta. Kuid ostmata ei raatsi jätta ning saame hakkama.
Meeldiva üllatusena avastame hiljem Tallinnas, et Türgi veini on võimalik ka siit osta.

E 21.07.2014

Hommikul sööme viimast korda hommikusöögi Valleypark hotellis. Pakime asjad autosse kuid enne lahkumist teeme veel ühe tiiru linna peal. Nimelt on meil tekkinud mõte külastada veidi vaibapoode ;-)
Kapadookias on vaibavalmistamine iidvana traditsioon. Tänapäeval jõuab kindlasti palju ja eriti odavamaid vaipu müügilettidele mitte kohalikest töökodadest vaid kuskilt kaugelt Bangladeshist või mujaltki. Aga ikka on põnev minna türgimaisesse vaibapoodi.
Alustame miskitest väiksematest poodidest. Kohe esimeses on väga sõbralik omanik, kes soovib meiega koos pilti teha ja seejärel demonstreerib meile hulgaliselt erinevaid vaipu. Vaatame, kuulame ja läheme veel teistessegi kohtadesse ringi vaatama. Ühes suures vaibapoes eksime pea-aegu ära. Siseneme kuskil küljeuksest kuid siis satume miskisse erinevate ruumide rägastikku. Ja kõik need on maast laeni vaipu täis. Lõpuks omanikuni jõudnuna tehakse meile täielik ülevaade erinevatest vaibavalmistamise traditsioonidest, tehnikatest ja mustrite tähendusest. Kuulame, vaatame, proovime, rüüpame teed ja lõpuks tuleme tänades tulema. Mitmesajaeurosed hinnad pole seekord meie jaoks ;-). Jalutame veel veidi Göreme linnavahel ja lõpuks läheme esimesse kohta tagasi. Taaskord laotakse põrand paksult erinevaid vaipu täis, tutvustatakse tegumoode, mustreid ja tehnikaid ning lõpuks lööme käed. Üks väike punane vaip rändab koos meiega Eestisse. Kaasa saame ka autentsussertifikaadi. Kas see midagi väärt on, ei tea aga Türgist toodud vaip on meil nüüd kodus põrandal.
Kõik müüjad on valmis hoolitsema ka transpordi eest, st. saatma ostetud vaiba eraldi pakina kohe soovitud aadressile. Seega puhtalt lennuki pagasilimiidi taha ostmine küll ei jää. ☺

Vaip ostetud, mahutame ta ühte kohvrisse ja otsustame Göremest selleks korraks lahkuda. Kayseri ei ole kaugel, lennuk läheb alles õhtul, seega on meil piisavalt aega tee peal ringi vaadata.
Esimesena jääb teele Ürgüp. Pargime oma auto enam-vähem kesklinna, kohe miskite koobaselamute külje alla. Vaatame veidi ringi, seejärel ronime ka kõrgemale. Ühel ilusal tipul on hea vaatega kohvik, teeme siin kerge lõunapausi.
Seejärel jalutame tagasi autoni ja sõidame edasi Kayseri poole. Teel ostame ühe sõbraliku vanapapi käest veel viinamarju ja aprikoose – on väga odavad ja väga maitsvad.

Kayserisse jõuame tegelikult liiga vara. Linna peale ei oska hästi minna – tangime vahetult enne lennujaama asuvas bensiinijaamas auto ja sõidame lennujaama. Auto äraandmisega pole probleemi – meiepoolse "boonusena" jääb TomTom Eesti seadetega, seega Sixt peab ise nuputama, kuidas mõni laiemalt arusaadavam keel uuesti valida. Samas unustame neile ütlemata, et kaardiuuendus oleks igati abiks...
Kayseri lennujaam on nii väike, et piletite registreerimist ja pagasi äraandmist veel ei toimu – seega viidame aega niisama kohalikus kohvikus. Seda aega on meil päris palju ja kahjuks pole kohvik suurem asi ning hinnad on samuti suht kallid... Õnneks on olemas miski WiFi, seega saab internetis surfata ☺ Tagatipuks hilineb ka väljalend ca pool tundi.
Lõpuks pääseme lennukisse. Pegasuse turvavideo on seekord teistsugune aga mitte vähem naljakas ja meeldejääv.

Lend Istanbuli sujub hästi, maandume Sabiha lennujaamas ning pagasiga läheb veidi aega – nagu suures lennujaamas ikka. Hotelli jõudmiseks meil kindlat plaani ei ole. Üks variant on võtta seesama minibussi transfer, mis nädal varem lennujaama tulles, teine võimalus on Havatase lennujaamabuss. Kuna transferi minibussi ei hakka silma, siis võtame Havatase oma. Hea mugav buss, sõidab kiiresti aga ainus probleem meie jaoks on see, et Havatase bussid ei sõida mitte vanalinna Sultanahmeti piirkonda vaid Taksimi väljakule. Sealt saame hotelli trammiga kuid aeg on hiline – viimane tramm väljub Kabatasest kell 24:00, lennujaamabuss jõuab arvestuslikult Taksimi väljakule umbes 23:30. Seega on ajagraafik mõnevõrra pinev ning õhus on alternatiivne võimalus sõita Taksimilt hotelli Istanbuli taksoga.
Bussipilet maksab 13TL inimese kohta, jõuame ilusti ja õigeaegselt Taksimi väljakule hoolimata sellest, et buss teeb mõningase ringi. Bussi pealt kiirustame väljaku teises otsas asuva Füniküleri peale, sealt edasi Kabatase peatusesse trammi peale. Edasine on juba tuttav, ega me esimest korda Istanbulis ei ole ☺☺☺ ...

Hotelli Meddusa jõuame peale keskööd. Istanbul on tavapäraselt rahvarohke, peale palju vaiksemat Pamukkalet ja Göremet mõjub see kuidagi teisiti...
Meddusa hotelli jääme kolmeks viimaseks ööks, maksame selle eest kokku 234€

T 22.07.2014

Erinevlt kõikidest eelmistest hotellidest ei ole Meddusa selline, kuhu tahaks tagasi minna või mida teistelegi soovitaks. Iseenesest asukoht Sultanahmeti ja Suure turu vahel on täitsa OK kuid tänav on tavaline tiheda liiklusega, akendest miskeid vaateid ei ole ning vähemalt üks meie tubadest on imetilluke – eriti väike on seejuures WC-pesuruum, kus dušš on praktiliselt monteeritud WC poti kõrvale ca 20cm laiusesse prakku ☺. Ja hoolimata ustel asuvatest siltidest suitsetamisvabade tubade kohta on ühes toas kerge suitsulõhn ning kummutisahtlis ka tuhatoos... Olles nädal varem ööbinud Sultanahmeti väljakust lõuna pool, julgeks pigem soovitada seda piirkonda. Aga ega see Meddusa ka miski katastroof ei ole.
Hommikusöögi sööme taaskord katuseterrassil, Meddusa oma on küll imetilluke kuid vaade Bosporusele on täitsa OK.
Seejärel jätkame Istanbuli kultuuriprogrammi ja läheme Dolmabahce paleesse. Tegemist on siis Ottomani impeeriumi lõpuperioodil rajatud lossiga – kui Prantsuse kuningad olid juba ammu kolinud Pariisist Versailles’sse, Austria-Ungari keisrid Viinis Schönbrunni lossi ja Vene tsaarid Peterburis Talvepaleesse, tundus ka sultanile, et senine sajanditevanune Topkapi palee on ajast ja arust.
Uus sultanipalee rajatigi luksusliku lossina Bosporuse Euroopa poolsele kaldale, Kuldsarve lahest veidi põhja poole. Kuna sultani soov oli rajada uhke palee, siis selline ka rajati – kristallist trepikäsipuudega, mitmeid tonne kaaluvate lühtritega jne. Muljetavaldav ehitis igatahes, tasub vaadata. Ja lisaks ametlikule poolele tasub käia ka privaatsemas haaremi pooles. Sisse lubatakse vaid koos giidiga, üksinda liikuda ei saa ja pilti ning videot sees teha ei tohi. Minnes olime veidi mures kuna eelinfo põhjal võis oodata pikki sabasid ja ka päevase lubatud külastajate arvu varast täitumist. Tegelikkuses ei olnud ei saba ega ka muret piirarvuga. Positiivne oli hoopis see, et kui tavapilet Dolmabahce paleesse maksab 40TL, siis õpilased ja tudengid saavad sisse 5TL eest. Hinnakirjas on küll kirjas, et vaid ISIC kaardi ettenäitamisel kuid tegelikkuses kõlbab üks tavaline eesti õpilaspilet ka ☺.

Pärast palee külastamist läheme uuesti turule, seekord siis esmalt vürtsiturule. Ostame koju kaasa mitut sorti teesid, erinevaid vürtsisegusid ja kuivatatud ning suhkrustatud maasikaid ja tomateid. Tomatid ei ole mitte tavalise päikesekuivatatud tomatid, mida Itaalias laialt saada on vaid täiesti magusad ja esmapilgul üldse mitte tomati moodi. Hiljem kodus saame siis mitmele tuttavale äraarvamismängu korraldada – mida sööd?
Lisaks ostame päris mitu karbiäit Türgi maiustusi – lokumi – tagantjärgi tarkus on see, et kõige paremad maiused saab turult lahtiselt ostes, erinevaid variante maitstes ja ise oma valikut komplekteerides. Lõpptulemusena pakitakse see soovi korral karpi ning veel ka vaakumpakendisse. Ka teed ja maitseained saab lasta enamuste müüjate juures vaakumpakendada. Ja veel – nii üllatav kui see ei ole, saab pea-aegu igas vürtsituru müügikohas maksta kaardiga. Kui kaup tehtud, kirjutab müüja summa paberile või hõikab niisama taharuumi ning taganurgas asuvasse „kassasse“ võib liiride asemel ulatada seejärel ka krediitkaardi...
Aga maitseainete valik ja kogus teeb küll veidike kadedaks...

Õhtusöögi otsustame süüa suures Mesale vabaõhurestoranis Sinise mošee kõrval. Rahvast on palju ja me satume istuma otse pisikese lava ette ning seal laval saame taaskord näha ühte keerlevat dervišit.
Seekord siis päris tasuta, st. õhtusöögi hinna eest.

K 23.07.2014

Karlil on täna sünnipäev. Eelneval päeval ei suutnud me tuvastada hotelli lähikonnast ühtegi kohta, kus saaks osta torti. Aga õnneks on hotelli kõrval pood, kus jäätiseletis on müügil jäätisetordid. Ühe sellise siis ostame ja ka hotelli hommikusöögi ajal ära sööme. Õhtul on nii kui nii plaanis veel väike pidulikum söömine teha – nii sünnipäeva kui Istanbulist lahkumise puhul.

Päeva sisustamiseks on kaks varainti – kas läheme Printsi saartele või Rumelihisari (nn. Euroopa kindlust) külastama. Valime viimase, paraku valesti valime. Jätame nimelt tähele panemata, et kindlus on kolmapäeviti suletud. Ega siis midagi, sõidame bussiga kohale, saame teada, et kindlus on suletud, jalutame veidi ümbruskonnas ja tuleme tagasi.
Seejärel suunduvad osad veelkord turgudele, mina otsustan aga Türgi sauna minna. Üks hamam, Cagaloglu, asub otse hotelli vastas kuid seal tahetakse külastuse eest vähemalt 45€ saada. Seda tundub väheke liiast olevat, olgugi, et kirjade järgi on selles hamamis käinud varem kõikvõimalikud kuulsused. Ilmselt ei oska ma lihtsalt keiser Wilhelmit, Harrison Fordi jt. kuulsusi piisavalt kõrgelt hinnata, et nende poolt külastatud kohtades pesemise eest eraldi lisa maksta...
Vaatan veidi ringi ja lähen hoopis Suure turu kõrval asuvasse Cemberlitase hamamisse. Protseduur, mis koosneb kergest massaažist, vahupesust ja eraldi peapesust maksab 90TL. Kogu teenus ise võtab aega umbes 20 min, samas hamamis viibimise aeg ei ole piiratud. Kogemus on igatahes lahe ja tasub kindlasti minna.

Päeva lõpus otsustame siis pidulikumalt õhtus süüa. Valime välja Imbat restorani, mis vähemalt Tripadvisori kliendihinnangute kohaselt on üks hinnatumaid Istanbulis. Tegemist ei ole üldse kalli kohaga seejuures ning asub ta meie hotellist kiviviske kaugusel. Restorani kodulehel on kirjas, et pigem on soovitav kohad kindlasti kõrge nõudluse tõttu broneeria. Eelnevad päevad Türgis on meid muutnud selliste väidete suhtes veidike umbusklikuks – ei tundu olevat eriti võimalik, et Istanbuli restoranides vabad kohad otsa saavad ning ka see, et süüa soovivat klienti restorani ei lasta, tundub olevat ilmvõimatu. Pigem vastupidi – igasse restorani püütakse sind sisse meelitada – seda hoolimata sellest, kas soovid süüa või mitte.
Aga Imbat on oma hinnangut väärt. Personal on sõbralik, toit imehea ning serveering suurepärane. Samuti noogutatakse mõistvalt me vihje peale, et seltskonnas on üks sünnipäevalaps ning seetõttu sooviksime järelroana kindlasti torti.
Ning kui salat, kebab ja muu selline söödud, siis kõlabki ühtäkki kõlaritest sünnipäevalaul ning lauda kantakse väike küünaldega tort. Superlahe! Kogu õhtusöök koos kohaliku punase veiniga ja sünnipäevatordig maksab 225TL. Meie poolt ka kiidusõnad Imbati restoranile!

N 24.07.2014

Lennuk väljub kell 11. Hotellis saab hommikust süüa alates kella 8-st. Otsustame hommikusöögi ära süüa ja seejärel kohe trammi ja metrooga Atatürki lennujaama sõita. Nii ka teeme. Väike nõuanne edaspidiseks – trammilt T1 saab metroole M1a ümber istuda kahes peatuses – Yusufpasas ja Zeytinburnus. Viimane on mõistlikum, esiteks on jaamad teineteisele lähemal (Yusufpasa trammipeatuse ja Aksaray metroojaama vahe on tubli 300 m või enam) ja teiseks on sedasi kohalejõudmine kiirem kuna metroo teeb nende kahe jaama vahel pikema kaare.

Meie jõuame aga Atatürki lennujaama ning pärastlõunaks Tallinnasse. Suvine pealelõunane Tallinn tundub Istanbuliga võrreldes olevat lausa inimtühi...
Selleks korraks on reis läbi.

Kokkuvõtteks

Veidi selgitusi ka eelneva kohta – Türgi raha on liir (₺), 2014.a. suvel oli kurss 1€ = ca 2.8TL. Ehk siis liirides toodud hinnad võib lihtsuse mõttes jagada 3-ga.

Üldiselt arveldati liirides, mõnes kohas taheti ka eurosid. Kaardimaksed toimisid päris paljudes kohtades, s.h. hotellides. Osad väiksemad hotellid püüdsid küll kaardimaksest kõrvale põigelda väidetavalt suurte komisjontasude tõttu ja ilmselt ka lootuses veidi makse "optimeerida". Samas Istanbulis vürtsiturul olid kaardimaksed täiesti aksepteeritavad ja tavalised.
Sularahaautomaate oli päris palju, mitmed neist andsid lisaks liiridele ka eurosid, dollareid ja isegi üks Inglise naelu väljastav automaat jäi silma.

Kohalik transport, nagu ka eespool mainitud, on valdavalt odav. Taksoga ei sõitnud kuid dolmuš on väga odav. Rong samuti. Transpordiühenduse leidmine oli lihtne, vähemalt meil polnud sellega probleemi.
Lisaks odavusele on kohalik transport ka väga hea tasemega.

Auto juhtimine ja rentimine Türgis on OK, kui seda just Istanbulis ei tee. Ilmselt saaks ka Istanbulis hakkama aga see on mõttetu -- suurlinn on suurlinn koos ummikute ja parkimisprobleemidega. Maanteed on head, suuremad linnadevahelised teed olid näiteks Kapadookias eraldatud 2+2 sõidureaga teed. Samas kütus on kallis – bensiiniliiter maksab üle 1,7€ ja diisel ca 1,6€.

Söögikohti on meeletult palju, söök on väga hea ja enamasti odav, seda ka Eestiga võrreldes. Kohalikud puuviljad on turul väga odavad.

Inimesed olid sõbralikud. Kindlasti nad meiesuguste turistidega kahjudega ei kauple, kuid sellist pidevat naha üle kõrvade tõmbamise tunnet ka ei jäänud.

Ilm oli kuum ja valdavalt sademeteta. Samas kui Kapadookias oli õhk väga kuiv, siis Selcukis ja ka Istanbulis pigem tuntavalt niiske. Samas see kuumus kellelegi liiga ei teinud.

Kõik eelnevalt mainitud hotellid on sellised mõnusad väikesed ringireisimise hotellid, kus on olemas tuba magamiseks, dušš ja kerge hommikusöök. Ning mis asuvad olulistele ja huvitavatele kohtadele piisavalt lähedal. Eelpoolmainitud hotellihinnad sisaldavad kahte eraldi kahekohalist tuba, st. majutust neljale inimesle. Tasuta WiFi oli olemas kõikides hotellides ja vist ka enamustes söögikohtades. Tavaliselt tähendas see küll vajadust küsida eraldi kasutamiseks parool.
Kui aga eeldada, et hotell tähendab alati punast vaipa sissepääsu ees ja taksoust avavat livrees uksehoidjat, siis need hotellid, mida meie külastasime, ei kvalifitseeru. Samas vähemalt Istanbulis on olemas ka legendaarne Pera Palace, Bosporuse äärse basseiniga Four Seasons ning ilmselt ka kõik muud suured lukshotellid kus vaibad ja uksehoidjad kindlasti olemas on. Paraku nendes ööbimise puhul on ilmselt ühe öö hind samas suurusjärgus meie kahe nädala summaga, seega valik on igaühe enese teha.

Väga tore reis oli ja Türgi tasub külastamist. Ning lisaks seekord käidud paikadele on seal külastamisväärt kohti veel küll ja küll – näiteks Musta mere rannik, Ida-Türgi, Ararati ümbrus... Seetõttu kindlasti kunagi uuesti.

Videod

Karli tehtud reisivideod asuvad siin

Pildid

Veidike rohkem pilte -- Istanbul, Pamukkale, Selcuk ja Ephesus, Kapadookia, Istanbul 2