Prantsusmaa – Normandia, Loire org ja Champagne 2016

 

 

 

Alar Jõeste
alar.planet.ee

 

Lihtsamaks navigeerimiseks kliki vahepealkirjadel.

 

Eellugu

 

Mõte Prantsusmaa põhjarannik ja lossid üle vaadata hakkas idanema juba ammu – 2015.a. talvel. Üle pika aja oli plaan reis ette võtta oma autoga, mitte lennuk + rendiauto tavapärase kombinatsioonina. Viimane kord sai sedasi reisitud suvel 2006.

Paraku asub Eesti autoreiside vaatevinklist vägagi ebasobivas maanurgas. Kui lähinaabrid välja jäta, siis autoga kuhugi jõudmine eeldab pikka-pikka sõitu sihtkohta ja hiljem ka tagasi. Just see asjaolu on varasematel aastatel tihti olnud põhjuseks eelistamaks kiiret lennureisi sihtkohta ja sealt auto rentimist. Sest puhkus pole lõputu ja rahakott põhjatu.

2015.a. suvel jäi reis vaid plaaniks. Seda enam oli 2016.a. talvel põhjust idee taas üles võtta, Prantsusmaa kaart lahti rullida ja hakata plaane tegema. Kava minna oma autoga oli endiselt jõus. Kuna Prantsusmaani jõudmiseks tuleb esmalt maad mööda läbida üle 2000 kilomeetri, siis tekkis plaan vähemalt osagi sellest teest läbida kuidagi muud moodi kui ise rooli keerates.

Veidi internetis ringi vaadates selgus, et Stena Line sõidab sobivalt meie lõunanaabrite juurest Saksamaale, Travemündesse. Valida on laevade vahel, mis väljuvad Ventspilsist ja Liepajast. 2006. aastal läksime laevale Ventspilsist, seekord otsustasime Liepaja kasuks – laevagraafik sobis lihtsalt paremini. Suvekuudeks tuleb piletid osta võimalikult varakult, tegemist on valdavalt veoautode vedamisele spetsialiseerunud liinidega, kuhu ka sõiduautosid ja reisijaid peale võetakse. Samas kajutikohti pole just üleliia palju – veebruari keskel saime me juuli alguses väljuvale laevale viimase kahekohalise kajuti. Mis kõige huvitavam – laevaks osutus 2006. a. suvest tuttav „Urd“. Tollal sõitis laev küll Scandlinesi värvides kuid kõik muu oli sama, sealhulgas ka piletihinnas sisalduv toitlustus pardal. Pileti hind oli seejuures täiesti vastuvõetav – 269 eurot. See sisaldas siis kaks inimest kahekohalises kajutis, 4 söögikorda ja sõiduauto üleveo. Julgeksin väita, et see oli üks soodsamaid võimalusi laevaga siitkandist Saksamaale jõuda.

Piletid ostetud, tuli hakata tegelikku plaani koostama. Väikese mõtlemise järel loobusime varasemast tavast ööbida enamasti telgiga kämpinguteks ja orienteerusime ümber hotellidele. See eeldas aga vajadust veidi täpsemalt reisi planeerida ja ka mõningast eeltööd hotellide broneerimisega. Liiga palju ööbimisele kulutada polnud samas plaanis, seega olnuks üks võimalik variant valida sobivad peatuspaigad eelkõige Accorhotels’i ketti kuuluvate Ibis budget ja F1 hotellide seast. Aga piirduda Prantsusmaal vaid Ibise ja F1 hotellidega tundus olevat kui piirdumine McDonaldsi ja Coca-Colaga. Seega sai lahti võetud vana hea booking.com ja asutud sealt natuke prantsusepärasemaid majutusasutusi otsima. Ja nende leidmine päris taskukohase hinna eest ei olnud sugugi keeruline.

Külastatavate kohtade nimekiri sai küll esialgu pikem kuid tegelikkuses kujunes reis lõpuks selliseks kui allpool kaardil märgitud.

Veel eeltööst – hangitud sai suhteliselt detailne (1:200 000 mõõtkavas) Prantsusmaa teedeatlas, Silmaringi reisijuhi Prantsusmaa raamat, Normandia lühiülevaade ja ka Loire oru vaatamisväärsusi kirjeldav raamat. Kuna planeeritud teekonnale jäid ka Amsterdam ning Brüssel, siis lühikirjeldused neistki said kaasa võetud. Tegemist oli autoreisiga, seega kaasavõetavate asjade kaalu ja mahupiiranguid erinevalt lennureisist ei olnud. Auto GPS navigaator oli meil varasemast olemas, ajastule kohaselt aga tellisime Internetist lisa SIM kaardi Prantsusmaal mobiilse andmeside kasutamiseks. See meie poolt tellitu polnud kindlasti kõige odavam variant kuid tema vaieldamatu eelis oli see, et tellimine oli imelihtne ning ta saadeti umbes nädala ajaga Eestisse kodusesse postkasti. Seega Prantsuse piiri ületamise järel tuli vaid telefonis kaart vahetada ja pärast paari lihtsat seadistust toimis kõik suurepäraselt. Kahe SIM kaardiga telefoni puhul oleks asi muidugi eriti lihtne olnud ☺.

 

L 02.07.2016 Tallinn – Liepaja

 

Laev väljus kell 16:00, check-in lõppes kaks tundi varem ehk kell 14:00. Üritasime nii Google kaardi kui auto GPS abil välja arvutada kellaaega, millal peaks Tallinnast sõitma hakkama. Laupäeva hommikused viimased askeldused võtsid nii palju aega, et auto mootori käivitudes näitas GPS Liepajasse saabumise ajaks täpselt 14:00 ☺. Paraku võis eeldada, et selle vahemaa läbimine päris prognoositud tempos ei lähe kuna nii Eestis kui Lätis võis ette aimata mõningaid ummikuid ja muidu planeeritust aeglasemat liikumist. Viimasel ajal oli ajakirjandus loonud ka usinasti arvamust, et Lätis on kütus oluliselt odavam kui Eestis, seega käis peast korraks läbi mõte, et võib-olla polegi mõistlik kodus paaki täis tankida… Samas sai kaine mõistus kiiresti võidu – võimalik (mõne) eurone sääst ei ole Lätis sobiva tankla otsimist ja tankimisele ajaraiskamist väärt. Ja tegelikkuses ei olnud Lätis bensiin odavam kui Eestis, pigem kallim. Hommikul jäi Tallinnas Pärnu maanteel silma hind 1.07, Lätis üheski tanklas alla 1.12 hinda küll ei täheldanud. Diisli kohta ei oska öelda, meil auto sõidab bensiiniga.

Kuni Iklani sujus sõit suurepäraselt, võitsime GPS arvates tagasi ca 10 min planeeritud kohalejõudmise ajast. Kuna ilm tõotas tulla palav, siis mida lähemal Riiale, seda tihedamaks läks liiklus – lätlased suundusid massiliselt Riiast mere äärde puhkepäeva veetma. Õnneks vastupidises suunas liiklus väga tihe ei olnud. Küll aga jäi silma kohalik komme maantee ajuti kolmerealiseks sõita – möödasõidu puhul võtsid nii möödasõidetavad kui vastutulijad kenasti tee serva äärde, võimaldades kiiremal tulijal keskelt n.ö. kolmandast reast läbipääsu. Tuli vaid tähele panna, et sel ajal kui ise asud kolmandat rida moodustama, poleks vastutulijate seas sama kavatsusega juhte…

Riias oli valida, kas sõita mööda Riia ringteed või läbi Riia äärelinna. Kuna GPS näitas teed läbi Riia äärelinna, siis nii ka tegime ja ootuspäraselt me seal just GPS poolt planeeritud tempos ei liikunud. Peale Daugava ületamist sattusime ühte suuremasse ummikusse ning Riia lennuvälja lähedusse jõudes olime GPS-i ajakavast juba 15 minutit maas. Edasi Liepajani oli jälle suhteliselt hea ja tühi tee, seega kohale jõudsime enam-vähem õigel ajal.

Liepaja sadam ise oli selline veidi päevi näinud kaubasadam – miskit erilist reisisadamat me seal ei tuvastanud kui check-in kassa ees asuv ümbritsevaga võrreldes lausa ülisuur ootesaal välja arvata. Järgisime küll Stena Line juhiseid kuid ikka suutsime esimese hooga õigest kohast veidi mööda sõita. Aga kohale me jõudsime ja ka chek-in sai tehtud. Sadama otsimise tuhinas jäi vaid auto tankimata. Neste tanklat nägime küll veidi enne sadamasse jõudmist kuid sel hetkel arvasime, et küll tuleb mõni veel. Aga ei tulnud. Seega jäi meil üldse Lätis tankimata.

Sadamakai täitsid peamiselt suured veoautod, ainult üks sõiduauto peale meid jäi silma. Tegelikult koos varem laevale lastitud autodega oli sõiduautosid vast kokku kümmekond. Üllatuslikult sõitis laevale mitu veokit mille lastiks olid uhiuued (veel kilepakendis) Lada Nivad ja Kalinad. Nii et pole see sõiduautode kaubandus sugugi ühesuunaline vaid täiesti tasakaalus – Paldiski kaudu tuuakse Venemaale Mersusid ja Liepajast viiakse Saksamaale Ladasid… ☺

Pardale saime viimastena -- vahetult enne meid sõitsid autodekile veel kaks ekskavaatorit ☺ -- igaüks reisib endale sobiva liiklusvahendiga. Laadimise planeerimine oli imetlusväärne – meie auto mahtus ära täpselt viimasele vabale kohale ning ka eelviimasena pardale sõitnud sõiduauto puhul oli auto jaoks ruumi loetud sentimeetrid rohkem kui auto pikkus. Huvitav, mis oleks juhtunud kui ruumi oleks olnud mõned sentimeetrid vähem kui auto pikkus…??? Kas oleks hakatud mitutsadat varem pardale sõitnud veoautot ümber paigutama?

Õhtul vaatasime veel telekast ühe silmaga Euro 2016 veerandfinaali Saksamaa – Itaalia. Saksamaa võitis penaltitega.

 

P 03.07.2016 Merereis, Lübeck

 

Hommikul liiga kaua magada ei lastud, valjuhäälditest kutsuti hommikust sööma. Süüa sai laeval korralikult, tegemist polnud küll restoraniga kuid toit oli maitsev ja kõhu sai täis. Isegi väike valikuvõimalus oli olemas. Ning nagu eelnevalt öeldud – see oli kõik piletihinna sees.

Laeval oli ka väike pood, mis vahepeal paariks tunniks avati. Eelmisel õhtul oli üheks populaarseks ostuartikliks „rekkameeste joogipakett“ – liitrine „Русский размер“ ja 0,33 l purk Coca-Colat ☺. Väga suureks peoks samas ei läinud või vähemalt ei pannud meie seda tähele – järgmisel õhtul pidid ju kõik Travemündes jälle maale sõitma ja ilmselgelt keegi ei soovinud eriti Saksa politsei võimaliku puhumisreidiga riskida. Samas neid poest ostetud joogipakette ilmselgelt koku suveniiriks ei viidud. Aga ega midagi erilist seal laeval teha ei olnudki – istusime vaheldumisi kas kajutis ja lugesime raamatut, surfasime väikeses baaris Internetis (võrreldes eelmise korraga oli laeva baaris olemas täiesti korralik tasuta WiFi ühendus) või vaatasime dekilt merd. Ilm mere vaatamist küll väga ei soosinud – õhk oli soe ja päikegi paistis enamuse ajast kuid vinge tuul peletas üsna kiiresti õuest jälle sisse tagasi.

Travemündesse jõudsime õhtul kell 18. Kuna olime olnud Liepajas viimased laeva sõitjad siis nüüd seevastu olime esimesed maalepääsejad. Toksisime GPS-i hotelli aadressi ja asusime sõitma. Kohe ristmikul õnnestus meil valele teeotsale keerata ja seetõttu nii 2 km lisakaar teha. Aga üldiselt õnnestus kohalejõudmine hästi. Esimene hotell oli Lübecki külje all asuv Ibis budget Lübeck City Süd. Ühe öö veetmiseks täiesti sobiv koht, hinnaks küsiti 46 €. Parkimine oli tasuta, hommikusöök, millest küll loobusime, eraldi tasu eest.

Kuna hotellis ilmselgelt peale magamise midagi teha ei olnud, läksime Lübeckit (taas)avastama. Õnneks polnud hotell vanalinnast kaugel, Google kaardi järgi oli jala minna ca 20 minutit, tegelikult pigem vähem.

Vaatasime siis üle nii iidsed linnaväravad, linna ümbritseva kanali, ajaloolise raekoja, Marie kiriku (Marienkirche) ja muud vaatamisväärsused. Ei oska öelda kas pühapäeva õhtust või millestki muust tingituna oli vanalinn suhteliselt inimtühi. Tõsi, ka suur osa kohvikuid ja müügikohti olid suletud. Seega piirdusime vaid jalutamisega ning miskil hetkel läksime hotelli tagasi. Päeva lõpuks jõudsime veel veidi vaadata ka Prantsusmaa – Islandi vahelist veerandfinaali kus Prantslased suutsid hoiduda varasemast Inglismaa saatusest ja vormistasid kindla võidu. Tegelikult oli see hea, 2016.a. EM korraldajatel säilis sel hetkel veel võimalus järgmise pühapäeva õhtul võitjatena Pariisis triumfeerida.

 

E 04.07.2016 Lübeck – Amsterdam

 

Loobusime hotelli hommikueinest ja otsisime lähikonnast mõnusa saiapoe, kus ka kohvi pakuti. Lisaks varusime kõrvalasuvast poest veidi juustu ja jooki nii päevase sõidu kui õhtu tarvis.

Ühe esimese asjana tuli mõelda auto tankimisele – Liepajas oli see ju tegemata jäänud. Plaanis oli küll tankida enne kiirteele jõudmist kuid paraku suutsime taaskord viimasest tanklast mööda sõita. Tagasi keerama ei hakanud, leppisime lihtsalt tõsiasjaga, et maksime kiirtee tanklas liitri eest ca 20 senti enam kui oleksime maksnud enne kiirteele keeramist ja veel umbes 20 senti enam kui oleksime maksnud Lätis tankides. Aga pole viga, eks inimene õpib…

Sõit Saksamaa kiirteedel on omaette elamus. Esialgu oli tegemist küll 2+2 teega, kus kiirust piirasid 130 märgid, peagi muutus tee laiemaks ning kehtima jäi „soovituslik 140 km/h“. Kõik oleks olnud kena kui poleks olnud veoautosid. Eriti neid veoautosid, kes otsustasid üksteisest möödasõitu teha – möödasõidetav liikumas kiirusega ca 95 km/h ja möödasõitja paar kilomeetrit kiiremini… Ning siis kümned sõiduautod nende taga kolmanda rea kaudu mööda põikamas, pidurdamas ja taas kiirendamas. Saksamaa kiirteel sai selgeks, miks autotootjad teevad ka võimsama mootoriga autosid – 160 km/h pole ühelegi autole tänapäeval probleem kuid kiirendamine peale pidurdust ja eriti tõusul on sellisel kiirusel Eesti mõistes normaalse mootoriga autol mõnevõrra vaevaline. Ning püsikiirusehoidjast, mis ise eelsõitjaga vahet suudab hoida, tundsin ka puudust. Aga sõit üldiselt oli selline sportlik. Väga omaette mõtisklema ei saanud jääda, silmad käisid pidevalt peeglite ja ees oleva tee vahet ning reavahetusi ikka kogunes. Kiirendusi ja pidurdamisi samuti. Omaette kogemus olid teeremondid, kus ühele sõidusuunale olid ajutiselt joonistatud mõlema suuna jaoks 2m+2,5m laiused sõidurajad. Vastassuundi eristamas siis betoonblokid või teraskonstruktsioon. Kui kodumaises praktikas tähendaks see ilmset 30 km/h piirangut siis Saksa kiirteel oli ca 500 m enne piirang 100 km/h ja sadakond meetrit enne 80 km/h. Suure veoautoga kõrvuti sõites oli tunne omapärane – vasakpoolne peegel ca 20 cm betoonaiast ja parempoolne umbes sama kaugel 80 km/h liikuva veoki tagarattast…

Ühel hetkel uskusime liialt GPS-i, mis meid kiirteel ära viis. Palju me nüüd kohalejõudmises võitsime või kaotasime, ei oska öelda. Kiirteel olid kiirused suuremad kuid liikumine ebaühtlasem, paar korda õnnestus jääda ka miskisse algavasse ummikusse (reeglina seal kus tee kitsamaks muutus), kus kiirus kohati pea 0-ni kahanes. Seetõttu suurtest tippkiirustest hoolimata keskmine kiirus kiirteel väga palju üle 100 km/h ei olnud. GPS fikseeris tol päeval maksimumiks 165 km/h. 

Amsterdami lähedusse jõudes saime aru, et hollandlastel on kiirteest ja liikluskorraldusest hoopis suurejoonelisem arusaam. 3+3 teed on nende arvates nõrkadele, õigel teel on vähemalt 5 rada ühes suunas ja ristmikud on ikka 3 korruselised. Paraku tähendas see ka seda, et ülilihtne oli rajavalikul eksida ning valele teele sattuda. Just siin avaldus meie olemasoleva GPS-i suurim puudus – kaardi kohatine (väga harv) ebatäpsus oli arusaadav kuid äärmiselt vajalik oleks olnud graafiline sõiduridade juhatus. Heledahäälne tütarlaps GPS sees oma juhistega „hoia vasakule / hoia paremale“ ei suutnud mõnikord õigeaegselt minu teadvuseni jõuda, seda eriti olukordades kus reaalsuses paremale läks 2 rada, samal ajal natuke vähem paremale veel 2 rada ja otse ka 2 rada. Aga kohale me igatahes jõudsime. Hotell Best Western Blue Tower asus sobivalt kiirtee ääres.

Esimese hooga tekkis meil väike probleem parkimisega – ebatavaliselt olid hotelli ukse ees peatumist keelavad märgid. Ignoreerisime siis neid ja läksime hotellist juhiseid küsima – soovitati panna auto kohe kõrval asuvasse parkimismajja. Nii ka tegime, see tähendas samas ka 12€ piletit ööpäeva eest.

Blue Toweri hotell ise oli selline veidi raskepärane, 80-date stiilis tumeda sisekujundusega ning ka veidike kulunud moega. Samas asus ta suht lähedal kesklinnale, trammipeatus oli ümber nurga ja ka auto parkimiseks kindel võimalus olemas. Kuna tegelikult me vaid ööbisime seal, siis käis küll. Hinnaks küsiti 89€, mis oli kõrgeim hotelli hind sellel reisil kuid suurlinna värk, midagi samaväärse asukohaga kuid odavama hinnaga me paraku ei leidnud.

Ega me hotelli kauaks istuma ei jäänud. Käisime kiirelt läbi hotelli naabruses asuvast toidupoest ning sõitsime trammiga kesklinna. Autoga Amsterdamis sõitmine ei tulnud mõttessegi, trammiga oli ca 15 minutit sõitu. Maha läksime Westermarktil ning jätkasime jala. Esmalt tegime ringi ümber Westerkerki ning silma jäi ka sealsamas kõrval vonklev pikk-pikk Anne Franki majja sissesaamist ootavate inimeste saba. Meie jätsime selle objekti seekord vahele. Natuke hiljem jäi silma maja sildiga Amsterdam Tulip Museum – tegelikkuses küll mitte niivõrd klassikaline muuseum kuivõrd pigem pood erinevate tulbisibulate ja tulpide teemalise nänni ostmiseks. Ostsime meiegi, kassast saime kaasa veel juhtnöörid ostetud tulpide Eestis kasvatamise kohta. Ja tulbimuuseumi kõrval sobivasti ka samalaadne „juustumuuseum“. Siin küll maitsesime erinevaid juustusorte kuid ostud jäid seekord sooritamata – niisama söömiseks juustu meil oli, koju viimiseks oli samas veidi vara veel toiduaineid varuma hakata.

Edasi tegime ringi kuningalossi juurest Damraki kaudu Punaste laternate kvartalisse ja sealt edasi (või õieti tagasi) Westermarktile. Kuna sellise tiirutamisega oli kõht parasjagu tühjaks läinud, siis otsustasime õhtust süüa. Välikohvikuid on palju, lõpuks tüdisime selle õige otsimisest ja istusime maha lähedalasuvas Argentiina restoranis. Vaade oli nagu oli (Westerklerki torn paistis taamal õhtupäikese paistel kui enne seda oli vaateväljas ka prügikastid ☺ ) kuid toit oli väga hea. Kõhu saime suurepäraselt täis.

Seejärel jalutasime mööda kanalite servi edasi Rijksmuseumi ja sealsamas kõrval oleva Van Goghi muuseumi poole. Erinevalt eelmisel õhtul külastatud Lübeckist Amsterdamis inimeste puudust ei olnud. Ka kanalitel kees elu – erineva suuruse ja reisijate arvuga laevukesed sagisid ringi, osad tegid niisama lustisõitu aga nii mõnegi pardal nautisid lipsustatud härrad ja õhtukleitides daamid jooke ja häid suupisteid.

Rijksmuseumi ette parki oli meile mõneti ootamatult ehitatud spordiväljak – Amsterdamis algasid kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused, mõned heitealad olid siis toodud staadionilt n.ö. rahvale lähemale. Polnud paha idee ju iseenesest.

Kohe Rijksmuseumi ees asus suur Amsterdami tunnuslause I amsterdam – suurepärane leid. Imelik on mõelda, milline naljakas protestikisa tõusis hiljuti seoses ühe hollandlase ideega Eesti tunnuslauses rõhuda silbile EST. Et töötavat vaid ühes keeles jne. Ka I amsterdam on vägagi ühes keeles, mis pealegi ei ole Hollandi ametlik keel. Ja see tunnuslause töötab seejuures vägagi hästi.

 

T 05.07.2016 Amsterdam – Brüssel

 

Valmistasime hotellitoas enesele hommikueine – keetsime kohvi ja sõime kõrvalasuvast poest ostetud saiakesi ja vorsti-juustu. Kuna eelmise õhtu päikesepaiste oli asendunud tinahalli taeva ja vastu akent krabistava vihmaga, siis otsustasime selleks korraks Amsterdamiga hüvasti jätta ja Brüsselisse edasi sõita. Aga vihm lõppes peatselt ning seetõttu tekkis mõte teha väike peatus teele jäävas Hollandi pealinnas Haagis. Ega me seal pikka ekskursiooni ei korraldanud, jalutasime korraks parlamendihoone juurest läbi ja tegime väiksema tiiru lähikonna tänavatel. Ning seejärel sõitsime edasi –esmalt seiklesime Rotterdami lähistel mitmekorruselistel ristmikel ja 6+n realistel kiirteedel kuid lõpuks jõudsime suuremate probleemideta Brüsselisse kohale. Kiirteede võrgustik on ikka väga hea asi, isegi siis kui vahest mõni viga sisse tuleb ja on vaja väheke ümbersõitudele aega kulutada.

Õhtupooliku veetsime linnas jalutades. Ei hakanud autoga kesklinna trügima vaid jätsime auto linnaserva parklasse ja jätkasime teed metrooga kuni kesklinnani. Tiirutasime ringi ja vaatasime ära suure osa kesklinna vaatamisväärsusi. Kindlasti on Brüsselis vaadata veel ja veel ning kindlasti satume me sinna ka uuesti, seega sellekordne külastus oli just selline kui oli. Üks asi, mis minu kunagisest, ligi paarikümneaasta tagusest eelmise külastuse mälestusest täiesti puudus, oli asjaolu, et Brüssel ei asu mitte tasasel maal vaid linn on ikka täiesti künklik ja kõrguste vahed on kohati päris suured. Seega metroost väljudes tekkis esialgu mõningane hämmastus ja ei osanud kuidagi liikumissuunda valida. Õnneks oli kaart olemas ja tasapisi asetusid asjad oma kohale.

Kuningalossi ees pargis sattusime ootamatult keskaegsele rüütliturniirile – kogu linnas toimusid iga-aastased pidustused. Ja ka Brüsseli ajalooline keskväljak oli saanud sellega seoses hoopis uue kuue – kahest küljest piirasid väljakut pealtvaatajate tribüünid, raekoja ees aga suurejooneline ajaloolises kujunduses lava. Õhtu peasündmus oli keskaegses riietuses osalejate marss kuningalossi juurest alla raekoja juurde ja sellele järgnev etendus. Etendusele me küll ei läinud (oleks varem teadnud, siis oleks võib-olla ka piletid hankinud) kuid efektset lippudega žongleerimist nägime ka enne etenduse algust.

Suur rahvakogunemine kesklinnas meenutas samas ka pea igal nurgal mõtlemapanevat tegelikkust – ühelt ja teiselt poolt väljakule lähenedes saime korduvalt oma kottide sisu tänavanurgal patrullivatele politseinikele ette näidata. Mis seal parata, maailm on juba selliseks hulluks läinud.

Õhtu lõpuks vaatasime üle ka pissiva poisi ning ostsime niisama näksimiseks ka Belgia šokolaadi. Ja lõpuks ka portsu pea-aegu kohustuslikke friikartuleid.  Ning päev oligi õhtusse jõudnud.

 

K 06.07.2016 Brüssel – Le Havre

 

Hommikusöögiks nautisime kohalikust pagaritöökojast varunud värskeid saiakesi – seega algas hommik juba täiesti prantsusepäraselt. Ja oligi aeg lahkuda – et keerata autonina läände ja jõuda õhtuks Le Havresse. 

Aga enne kui Brüsseliga lõplikult hüvasti jätsime, otsustasime oma silmaga üle vaadata ka Atomiumi. Kohalesaamisel tegime autoga küll väikese liigse kaare kuna suutsime kiirteel ühe hargnemise lihtsalt maha magada kuid linnas polnud uuele ringile minek siiski liiga ajakulukas. Atomiumi juures jätsime auto parklasse, mis kahjuks osutus hiljem tasuliseks ning pealekauba asus sissepääsust üsna kaugel. Oleks saanud ka lähemale parkida kuid vahet polnud, aega meil oli. Esimene mulje oli üllatav – tegemist oli ikka palju kordi suurema ehitisega kui varasemast oli mulje jäänud. Iseenesest on tegemist raua kristalli 165 miljardi kordse suurendusega, mis valmis 1958.a. maailmanäituseks. Pilet maksis 12€, lühidalt kokku võttes tasus käimist. Enne sissepääsu oli ka lennujaama sarnane turvakontroll, kotid paluti pääslasse lukustatavasse kappi maha jätta. Külastuse alguses sõitsime liftiga kõige ülemisele korrusele (või siis kõige kõrgemasse kerasse), seejärel peale panoraami imetlemist poolele teele alla, kust saime siis osalt jala ja osalt eskalaatorite abil enamuse ülejäänud kerasid läbi käia. Aega kulus kokku üsna mitu tundi kuigi me naabruses asuva Mini-Euroopa jätsime seekord külastamata. Ja väljudes käitusime tõeliste turistidena ning ostsime ära ka meist sisenemisel koos kohaliku maskotiga tehtud foto – kui turistid, siis ikka täiega ☺

Ja seejärel ei jäänudki enam muud üle kui Brüsseliga hüvasti jätta ning Prantsusmaa poole teele asuda.

Valisime teadlikult kiirteed, eesmärgiks jõuda esmalt Etretati, Alabastrirannikule (Côte d'Albâtre) ja seejärel õhtuks Le Havresse hotelli.

Nagu ranniku nimest aru võib saada, on piirkonna peamiseks vaatamisväärsuseks otse veepiirilt kerkivad lumivalged kriidikaljud. Etretat ise on väike armas linnake mererannal kahe kõrge kaljuastangu vahel. Mõlemalt poolt avanevad linnale surepärased vaated.

Parkisime auto linnakese keskusest veidi eemale ning asusime ümbrust avastama. Peale pisikest tiiru kesklinnas otsustasime esmalt ronida idapoolsele kaljule, kus asub ka pisike kabel. Järgmistele minejatele teadmiseks – sinna saab ka autoga, kabeli juures on parkla. Aga jalgsi läbi linna oli samuti väga tore teekond.

Kuna see piirkond Prantsusmaa rannikul on tuntud suure tõusu-mõõna erinevuse poolest ja vesi tundus kaunis madal olevat, siis üritasime rannavalvelt uurida järgmist tõusu aega – saime omast arust aru, et tõus on tunni aja pärast – paras aeg, et ronida esmalt üles kõrgele ülalt vaatama ja seejärel tulla alla tagasi. Ütleme nii, et tõus jäi meil sel õhtul nägemata – tunni aja pärast oli tegelikult mõõna tipphetk ja järgmist tõusu oleks tulnud oodata kaugelt üle südaöö. Vähemalt nii suutsime me miskilt prantsusekeelselt tahvlilt hiljem välja lugeda. Aga ka ilma tõusulainet nägemata oli Etretat igal juhul külastamist ja kummalegi kaljule ronimist väärt.  Õhtu lõpetuseks otsustasime ka õhtusöögi süüa – ilm oli ilus ja vaevalt meil tuleb Le Havres paremat võimalust. Esimene rannas asuv mereandide restoran suutis aga valmistada pettumuse – inglisekeelset menüüd ei olnud ja palvele aidata veidi prantsusekeelsete toitudega vastas inglise keelt rääkiv kelner konkreetse keeldumisega… Külalislahkus või asi… Jalutasime siis järgmisesse restorani ja ka seal polnud personal just väga abivalmis – eks kell oli ka juba hiline ja ilmselgelt lootsid kohalikud hakata uksi sulgema. Alles kolmandas restoranis läks õnneks – hoolimata tööpäeva lõpust serveeriti meile mõnus õhtusöök.

Le Havres oli meil broneeritud öömaja Ibis budget Le Havre Centre hotelli – tegemist oli tavapärase Ibise odavbrändi ketihotelliga. Kuna jõudsime kohale suhteliselt hilja, siis oli check-in oma töö selleks päevaks  lõpetanud ja kasutada tuli automaadi abi. Ibise ja F1 keti hotellides ei ole tubadel mitte võtmed vaid koodlukud, seega saad automaadist oma koodi ja sellega pääsed ka uksest sisse. Paraku see automaat polnud just maailma parim ja töökindlaim lahendus. Broneerimisnumbri tundis ta ära, kuvas ekraanile ka minu nime ja palus krediitkaardi sisestada  kuid peale seda ilmus ekraanile miski prantsusekeelne veateade. Ja nii mitu korda järjest. Kuna meil ei olnud tahtmist jääda  ööseks hotelli ette parklasse siis üritasin uksel olnud telefoninumbrile helistada – esmalt helises telefon kuskil sealsamas teisel pool ust, hiljem suundus kõne kuhugi ülemaailmse hotelliketi klienditeeninduse avarustesse – pidevalt pidi klaviatuurilt tegema valikuid kuid ühtegi inimest, kellele muret kurta, liinile saada ei õnnestunud. Ja tagatippu tundus see kõne olevat ka miski eritariifne. Juba veidi murelikuna  avastasin ringi vaadates  ukselt miski fonoluku nupu – peale vajutamist vastas prantsusekeelne meeshääl, kes õnneks ka inglise keelt veidi valdas. Ja siis lõpuks tuli hotellist seest üks naisterahvas, kes osutus check-in töötajaks, avas ukse ning teostas oma arvuti kaudu poole minuti jooksul vajalikud toimingud. Ning justkui minu lohutuseks mainis möödaminnes, et see check-in automaat pidigi päris tihti streikima ☺. Igatahes lõpp hea, kõik hea. Tegelikult oleks saanud sisseregistreerumise ka varem interneti kaudu ära teha kuid vastav info jäi meil kuidagi tähelepanuta. Internetis registreerudes oleks uksekood saadetud e-postiga ja oleksime pääsenud masinaga suhtlemisest ja sellega kaasnenust. Aga eks me järgmine kord ole ka selles osas targemad.

Öömaja eest maksime 51€ ja õhtu lõpetuseks otsisime Youtubest üles ka filmist „Mehed ei nuta“ pärit teemakohase loo – see oli juba päeval meile meelde tulnud kuigi me esialgu ei suutnud meenutada filmi kust see pärit.

 

N 07.07.2016 Le Havre – Tracy-sur-Mer

 

Hommikul otsustasime peale väikest kaasasolnud kirjanduse uurimist, et Le Havre jätame vahele ja panustame järgnevale rannikule. Le Havre asutajaks on küll Francois I kuid kahjuks hävines pea-aegu kogu linn II maailmasõjas. Seega seadsime GPS-i sihtkohaks Seine jõe vastaskaldal asuva Honfleuri, mida peetakse Normandia üheks ilusamaks sadamalinnaks. Seda valikut me igal juhul ei kahetsenud. Enne Honfleuri jõudmist oli vaja aga ületada Seine jõgi Pont de Normandie silla kaudu. Sillale sõites tegime oma reisi ainsa mõttetu rahakulutuse – nimelt õnnestus meil õige mahasõit mööda lasta ning silla asemel sattusime Pariisi poole minevale A29 kiirteele. GPS pakkus, et lähim ümberpööramise koht on 7 km pärast – see polnud probleem. Probleem oli selles, et tegemist oli tasulise teega ja just enne tagasikeeramiseks sobivat ristmikku oli rahakogumise punkt – maksime esmalt 1.10€, et kiirteelt ära sõita ja seejärel kohe uuesti 1.10€ teele tagasi saamiseks ☺. Samas üldiselt võis Prantsusmaa tasulisi teid vaid kiita – edasi sai kiiresti (piirkiirus 130 km/h), liiklus polnud liiga tihe ning mahasõite oli piisavalt harva – see tegi liikluse sujuvaks. Ning vähemalt meie poolt läbitud tasulistel lõikudel ei olnud tasud just ülejõu käivad – kõik tasulised lõigud jäid mälu järgi alla 15€, tasumine käis lihtsalt ja kiirelt nii sularaha kui pangakaardi abil kusjuures pangakaartidest kõlbasid nii krediitkaardid kui deebetkaardid.  Pont de Normandie ületus oli viimane tasuline teelõik, mille Prantsusmaal läbisime,  Le Havrest lääne pool enam tasulisi teid ei olnud.

Honefleuris leidsime autole sobiva varjulise parkla ja asusime linnakest avastama. Tegemist oli väga mõnusa väikelinnaga. Tehtud said ka esimesed suveniiriostud – mõned pudelit siidrit ja mõned kohalikud sardiinikonservid ☺. 

Edasi jätkasime piki rannikut ning järgmise peatuse tegime Villervilles. Üllatuslikult vaatas nii mõneltki majaseinalt meile vastu lapsepõlvest tuntud näitleja – Jean Paul Belmondo. Seose linnakesega leidsime Internetist (kuigi seda võis ka arvata) – just siin võeti üles vähemalt üks film, kus ta peaosaline oli.

Järgmise peatuse tegime Trouville-sur-Meris (või siis Deauvilles, oleneb, kustpoolt jõge vaadata). Esimene asi, mis silma jäi, oli kasiino. Parkisime Deauville poolel kohe kesklinnas raudteejaama ees ja tegime väikese jalutuskäigu esmalt Deauvilles, kuna vähemalt esialgu tundus meile, et kasiino juurde pääseb just siitkaudu. Aga tühjagi, kasiino osutus olevat ikka teisel pool jõge.

Tõusu kõrgpunkt oli just möödunud ja seetõttu voolas vesi kiiresti jõest välja. Päris omapärane oli vaadata kuidas kai ääres seisvad paadid järjest sügavamale allapoole vajusid ning jõe kallastel lugematute kajakate rõõmuks järjest rohkem mudast põhja paljastus.

Lõpuks tegime veel tiiru kohalikus rannas, seejärel ostsime Carrefouri poest veidi salatit ja saia ning pidasime otse parklas auto kõrval pikniku.

Ööbimine oli meil broneeritud rannikul La Ferme de la Petite Noé nimelises hotellis. Autos GPS-i hotelli koordinaate toksides oleksime teinud pea-aegu ühe veidi naljaka aga samas hulka sõiduaega maksma minna võinud vea – Normandiast jookseb läbi nullmeridiaan, mis piltlikult jagab maakera idapoolkeraks ja läänepoolkeraks. Kuna asusime sel hetkel  veel mõne kümnendikkraadi võrra ida pool, siis olid meie koordinaadid GPS-s algusega E (east). Hotell asus meis läänes ja tema koordinaadid olid juba algusega W (west) ehk siis teisel pool nullmeridiaani. See W jäi meil esialgu tähelepanuta ja kui me ei oleks kaardil asukohta üle kontrollinud, siis oleksime sõitnud tubli 100 kilomeetrit vastassuunas ☺ Aga õnneks me kontrollisime ja parandasime vea.

La Ferme de la Petite Noé oli kindlasti üks mõnusamaid hotelle kus kogu reisi jooksul ööbisime. Mugav  tuba, ülilahke ja abivalmis pererahvas ning hinnas sisalduv tõeliselt prantsusepärane hommikusöök – mida veel tahta. Ja seda vaid 65€ eest.

Õhtu lõpetuseks tegime veel kiire viisiidi läheduses asuvasse Bayeux linna. Peamine vaatamisväärsus sel õhtul oli Notre Dame katedraal  (Cathédrale Notre-Dame de Bayeux) – tõeliselt võimas ehitis (eriti väikese linna kohta), mille rajamisele pani aluse Normandia hertsog William keda ajaloos tuntakse enam  William Vallutaja nime all.

 

R 08.07.2016 Tracy-sur-Mer – Avrances

 

Hommikul joonistasime hotelli perenaise lahkel abil kaardile kohad, mida külastada. Plaan tuli suhteliselt tihe kuna enam-vähem ühe päeva jooksul oli kavas üle vaadata enamus II maailmasõja aegseid mälestisi Normandia rannikul. Kindlasti oleks olnud võimalik Normandia rannikule palju enam aega kulutada kuid kogu see reisimine on ju alati üks kompromisside otsimine soovide ja võimaluste vahel ning lõppkokkuvõttes jäävad alati paljud huvitavad kohad ka külastamata. Aga eks siis olegi kunagi tulevikus põhjust taaskord sinnakanti sattuda.

Esmalt aga suundusime veel kord Bayeux’sse, et vaadata ära kuulus Bayeux vaip – 70m pikk ja 0,5m lai ligi 1000 aastat vana meistriteos, mis kirjeldab detailselt Normandia hertsog Williami sõjakäiku anglosakside vastu ning lõpuks tema kroonimist Inglismaa kuningaks. Ei olnud tol kaugel ajal miskit Instagrammi ja Twitterit – valitseja tegevuse jäädvustamiseks tikiti ja õmmeldi ustavate alamate poolt iga uue sündmuse puhul järjekordne jupp vaipa.  Selline sündmuste jäädvustamine osutus vägagi ajas kestvaks. Muuseumi sissepääsu juures sai iga külastaja endale audiogiidi ja seejärel tuli vaid jälgida vaibal asuvaid numbreid ja kuulata seletusi ise piki vitriini edasi liikudes. Tasus igatahes külastamist, pilet maksis 9€.

Seejärel tegime aga ajaloos pea  900 aastase hüppe ja võtsime ette lähiajaloo, Normandia dessandiga, seotud olulisemad paigad. Alustasime  Longues-sur-Meris asuvast endisaegsest Saksa rannakaitsepatareist. Nii mõnedki kahurid olid veel täiesti loomutruult omal kohal, vaid rannik kasvab aeglaselt võssa. Meie nõuanne oleks, et seda rannajärsakul vohavat loodust võiks ju veidi kärpida, vastasel juhul ei pääse ranniku kõrgus enam mõjule. Kuid jah – siit kaldast andis ikka lakkamatu tule all üles ronida…

Järgmisena suundusime Colleville-sur-Mer’i, omaaegse nimega Omaha Beach, kus asub Ameerika Ühendriikide suurim Normandias asuv sõjaväekalmistu. Ligi 9500 risti sirgetes geomeetrilistes rivides on muljetavaldav vaatepilt. Päris paljudel on nime asemel kirjas „Here rests in honored glory a comrade in arms known but to God“… Enamasti noored poisid, kel kõigil jäi nende elu elamata. Väravas asub ka memoriaal, kus täiesti tasuta saab vaadata nii filme kui fotosid Normandia dessandist. Kogu kompleksi peab ülal USA valitsus, kellele Prantsusmaa on andnud maa-ala tasuta rendile.

Järgmine külastussoovitus oli läheduses asuv Pointe du Hoc, mälestusmärk Normandia dessandi esimestel tundidel selle kaljunuki vallutanud Ameerika sõduritele. Ülejäänud kaldast eemalduval kaljul asuv Saksa rannakaitsepatarei võis tekitada dessandi käigus merelt tulevatele ründajatele tõsiseid probleeme, seetõttu oli vaja see kindlasti ennetavalt vallutada. Ja nii ronitigi ligi 30m kõrgustest kaljudest üles.

Veel üks soovitus, mille me hommikul hotellist saime, oli lisaks Ameerika sõjaväekalmistule külastada ka Saksa oma La Cambes. Sinna on maetud üle 21 000 Saksa sõduri, kes kõik hukkusid 1944.a. suvel, noorimad neist vaevalt 16 aastat vanad. Ka siin on väga paljudel tähistel nime asemel kirjas vaid „Ein Deutscher Soldat“… Ringi jalutades kohtasime aga mõnedel tähistel nimesid, mis võisid viidata Eesti päritolu meestele. Sõjas polnud sõduritel võimalk valida, mille eest, kuskohas ja kelle poolel võidelda.  

Kuna päev jõudis kiirelt õhtusse, siis otsustasime jätta viimase soovitatud koha – Sainte-Mère-Église – tulevasteks kordadeks ning keerata autonina järgmise maamärgi – Mont Saint-Micheli poole. Kuulsale saarele oli plaanis minna küll alles järgmisel hommikul, seega õhtul lootsime jõuda vaid Avranche lähistel asuvasse F1 hotelli.  Formule1 keti hotellid on Ibis budgetist veel üks samm rohkem „säästuhotellid“.  Muidu on nad sarnased kuid toad on veidi väiksemad ja WC ning dušširuum asuvad koridoris. Aga 38€ eest oli seal hotelli piisavalt – pehme voodi ning katus pea kohal.

 

L 09.07.2016 Mont Saint-Michel – Saint Malo

 

Ärkasime suhteliselt vara. Hommikusöögist hotellis loobusime, võtsime vaid automaadist kohvi ja sõime eelmisel päeval varutud saia ja juustu. Eesmärk oli jõuda võimalikult vara Mont Saint-Micheli – esiteks on varasemal ajal võimalik loodetavasti vältida suuri rahvamasse ja teiseks oli kella 11 ajal tõusu tipphetk. Tõusulaine jälgimiseks oli soovitav olla kohal umbes 2 tundi varem, seega me kaua hotellis ei jorutanud.

Internetis leidub mitmeid videosid ja pilte Mont Saint-Micheli parklatest, mille tõusuvesi üle ujutab ja need autod, mis ei ole õigeaegselt sealt lahkunud, vee alla jätab. Tänaseks on sellised olukorrad minevik, rajatud on uued parklad ca 2,5 km eemal ja parklate ning saare vahel võib soovi korral liikuda nii jala kui tasuta bussiga. Parkimine maksis sõiduautodele 11.70€.

Meie saabumise hommik oli udune ning tasapisi lähemale jalutades tõusis Mont Saint-Michel aeglaselt justkui merest. Väravate ees laius veel porine liiva-mudaväli, tundus veidi uskumatu, et vesi peatselt võib sinnani ulatuda. Aga tähelepanelikumal vaatamisel nägime, et jõesuudmes voolab vesi väga kiiresti maa suunas ja eemal merepõhjast paistvad liivalaigud jäävad silmnähtavalt järjest väiksemaks. Liival nukralt lebavad kollased poid nihkusid samuti justkui merele lähemale ja kaugemad neist hakkasid ühel hetkel vaikselt juba ujuma. Hämmastav…

Varahommikune Mont Saint-Michel oli esialgu meeldivalt inimtühi. Otsustasime alustada mitte peatänavast vaid liikusime väravast vasakule ja sealtkaudu mäest üles kloostri juurde. Mont Saint-Micheli külastus on iseenesest tasuta, vaid kloostrisse saamiseks tuleb osta 9€ maksev pilet. Sarnaselt väga paljudele Prantsusmaa muuseumitele on kuni 26 aastastele EU kodanikele sissepääs tasuta. Meie olime kahjuks veidi vanemad, seetõttu lunastasime endale piletid. Erilisi sabasid hommikul kella 10 ajal veel ei olnud kuigi pileteid saab osta vaid koha pealt, miskit internetimüüki vms. ei ole. Kloostris toimuvad perioodiliselt ka erinevates keeltes ekskursioonid, nende eest eraldi tasu ei küsita, lihtsalt giid tuleb kindlal ajal ja siis edasi võib koos temaga liikuda. Meie käisime algul omapead, vaid sisenemisel saadud infovoldiku juhiste järgi kuid ühel hetkel avastasime end järjest rohkem giidi kuulamast. Giidide tase oli erinev – üks näiteks rääkis inglise keelt vaevaliselt sõnu otsides, teine vabalt. Aga jutt oli huvitav, muu hulgas saime teada, et tegemist ei olnud väga rikka kloostriga, ülalpidamine oli pidevalt probleemne ja ka tänane kloostrikirik on lühem kui endisaegne – kunagi pikselöögist maha põlenud kirik ehitati rahapuudusel üles väiksemana. Ja ka kloostri hoov oli algselt planeeritud suuremana, sellest ka välisseinas järsaku kohal asuv suur (tänasel päeval klaasiga kaetud) avavus. Kirikuesiselt platsilt, kogu Mont Saint-Micheli kõrgeimalt külastatavalt kohalt, avaneb suurepärane vaade ümbritsevale. Kuna kell oli vahepeal liikunud juba üle 11, siis oli tõus oma kõrgpunktis ning kogu ümbrus veega kaetud. Perioodiline tõus ja mõõn on üks peamistest põhjustest, miks saart kunagi vallutatud pole – lihtsalt läbi mere ei olnud vaenuväel võimalik müüride alla jõuda.   Saja-aastase sõja ajal piirati Mont Saint-Micheli lausa 30 aastat aga ei midagi – vaenlane oma jalga saarele ei tõstnud.

Samas klooster pole saarel järjepidevalt tegutsenud mitte kogu aeg – Prantsuse revolutsiooni keerises hõivasid revolutsionäärid saare ning kloostrist sai vangla, kuhu oli hea heita nii viimased allesjäänud mungad kui muidu „revolutsiooni vastased“. Iseenesest ei midagi uut – täpselt sama moodi on ka pea kõik hilisemad revolutsioonid toonud kaasa esmalt soovi rüüstada ja seejärel on paljud suuremad hooned muudetud vanglateks, kus nii mõnigi kord on lõpuks lõpetanud ka revolutsiooni algatajad. Prantsuse revolutsioon oli lihtsalt ka selles osas teednäitav.

Kloostris käisime ülalt alla läbi kõik võimalikud külastatavad ruumid kuni jõudsime taas peatänavale. Ajastule („We are living in capitalizm,“ nagu tabavalt märkis kloostrit tutvustanud giid) iseloomulikult oli külastuse viimaseks etapiks suveniiripood. Aga see polnud samas midagi vaid Mont Saint-Michelile iseloomulikku, nii oli ka kõikides ülejäänud külastatud kohtades. Turistile tuleb ju anda võimalus värske emotsiooni pealt veel mõned eurod kohapeale maha jätta.

Pilt peatänaval oli selleks hetkeks oluliselt muutunud – rahvamassid tunglesid alt üles ja jälle ülalt alla tagasi. Õnneks leidsime ühest veidi vähem rahvarohkest nurgatagusest mõnusa söögikoha, kus ka imemaitsvaid pannkooke küpsetati. Värsked maitsvad pannkoogid on kohalik eripära, seega sobisid nad lõunaooteks lihtsalt müüri najal kaljurahnul istudes suurepäraselt. Kuigi peatänavale on koondunud enamus poodidest ja söögikohtadest tasub kindlasti läbi jalutada ka väheke kõrvalisemad kohad, sealt leidsime palju paremaid vaateid ja ei pidanud taluma ka pidevat trügimist. Ära eksimist pole teadagi karta ☺

Kuna meres vesi aina taandus ja taandus, sai järgnevalt selgeks ka see, kuidas merepõhi nii paljude jälgedega kaetud oli. Lihtsalt taanduva vee järel liikus põhja uudistama järjest rohkem inimesi – nii gruppides kui ükshaaval. Ja seetõttu polnud ka tänavapildis midagi imelikku põlvini poriste säärtega turiste kohates. Ning paaris väheke nurgatagusemas kohas olid olemas ka veekraanid, mille abil oli võimalik suurem pori maha loputada.

Lõpetuseks külastasime veel mõningaid suveniiripoode ja saime teada, et kodustele ja sõpradele postkaarte siit saata seekord ei õnnestu. Postkaarte oli küll piisavalt kuid marke müüdi vaid kohalikus postkontoris ja see oli selleks päevaks juba suletud. Ühtegi tubakapoodi (koht, kus Prantsusmaal samuti alati postmarke osta saab) ei olnud ka silmapiiril.

Veidi raske südamega (Mont Saint-Michel oli selle poole päevaga jätnud meile sellise erilise koha, kus tahaks lihtsalt olla ja olla ja olla, mulje) asutasime end lõpuks taas mandri ja parkla poole astuma. Hommikust oli saanud juba pealelõuna, päike end sobivasti pööranud ning tagasiteel jäid fotoka mälukaardile veel mitmed „postkaardivaated“ Mont Saint-Michelist  valgete pilvedega sinitaeva taustal. Mont Saint-Michel ei ole asjata Prantsusmaa üks peamisi ja populaarsemaid sihtkohti – siia tasub tulla, nii nagu 2,5 miljonit külastajat igal aastal seda teeb ☺

Meie Normandia „programm“ oli sellega läbi – enne Loire oru külastust oli plaanis veel üks lühikesevõitu põige Bretagne piirkonda St Malo ja selle ümbrusega tutvumiseks.  St Malo oli algupäraselt  merekindlus La Manche ääres, mille asukad tegelesid aastasadu ka piraatlusega. Nii St Malo kui ümbritsevate saarte merekindlused on suures osas ehitatud kunagise Prantsusmaa marssali ja militaararhitekti Vaubani kavandite järgi. Koht sadamaks ja merekindluseks oli soodne – tõusu ja mõõna vahe on suur, meri kaljusid täis ning seetõttu tuleb ohtuks navigeerimiseks väga hästi kohalikke olusid tunda. Kahjuks hävis pea kogu St Malo ajalooline vanalinn II maailmasõjas, taastatud on peaasjalikult vaid linnamüür ja mõned hooned. Aga vaatamist jagub sellegipoolest ja võimalusel võiks külastada ka linnamüürist veidi eemal asuvaid saartel asuvaid saari ja kindluseid – mitmesse neist pääseb mõõna ajal jala.

Meie jätsime esmalt oma asjad kesklinnas veidi eemal asuvasse B&B Saint Malo Centre La Découverte hotelli. Öö eest maksime siin 56€, tuba oli täitsa korralik, parkida sai tasuta hotelli ümbruses.  

Aga saabudes oli õhtu veel noor ja seetõttu otsustasime linna peale minna. Pilt kaardile kinnitas, et mõistlik on minna autoga – vahemaa oli hea mitu kilomeetrit ning teekonnal erilisi vaatamisväärtusi ei tundunud olevat. Kohe linnamüüri kõrval sadama juures asusid Google kaardi järgi ka parklad, seetõttu oli loota, et auto parkimisega ei teki probleeme. Nii ka läks – ja mis eriti tore – alates kella 18-st oli parkimine tasuta (vähemalt selles parklas, kuhu meie oma auto jätsime), seega meile see sobis, õhtusel jalutuskäigul polnud rohkem vaja parkimisele mõelda. 

Tänapäeval on linnamüür kohaldatud jalakäijatele, tiiru saab ära teha ümber terve linna. Merepoolses servas asuvad ka mitmed supelrannad kus suhtelisest hilisest kellaajast veel hulka rahvast päeva viimaseid rannamõnusid nautis. Kell 23.30 pidi olema selle päeva teine tõusu tipphetk, kella 7 ajal vesi tasapisi juba tõusis. Siiski olid sadamas laevad alles „kuskil sügaval all“ ja linnamüüri ääres veel piisavalt laiad liivarannad. Grand Be saar oli alles „selline poolsaare moodi saar“ ning Fort Nationali vaadates oli raske uskuda, et vesi tõesti nii kõrgele kunagi tõuseb, et jala enam saarele ei saa.

Aga nagu hommikulgi vesi lihtsalt tasakesi tuli ja tuli… Kui me peale kella 8 Fort Nationali vastas kaldarinnatisel välirestorani maha istusime, laius meie ees veel lai liivarand. Sel ajal kui me tellimuse esitasime ja oma chipse ootasime jäi see järjest kitsamaks ja kitsamaks ning ühel hetkel neelasid lained ka viimase liivariba kalda ja saare vahel. Ning mõni aeg hiljem tagasi auto poole jalutades loksusid lained juba enamustes kohtades vastu linnamüüri. Vee tõusu ulatusest andis parima ettekujutuse randa ehitatud betoonist ujumisbassein – tulles ulatusid veest välja mitme meetri kõrgused betoonseinad (basseini mõte oli ilmselgelt see, et mõõna ajal liiga kaugele ujuma ei peaks marssima)  ning nende peal veel ka päris kõrge vettehüppetorn. Peale õhtusööki tagasi jalutades paistis veest vaid hüppetorni tipp --- ning veel ei olnud päris tõusu kõrghetk. Sadamas seisvad laevad olid samuti sügavustest kai kõrvale kerkinud.

 

P 10.07 Saint Malo -- Rennes

 

Hommikul piirdusime ka siin automaadist ostetud kohviga ja hotelli kõrval asuvast Intermarche supermarketist pärit croissantidega – kahjuks seal pühapäeva hommikul pakutavad saiakesed ei olnud eriti värsked vaid jätsid pigem sellise „eilse“ mulje.

Päevaplaan nägi ette kulgemise piki rannikut läände, loodetavasti kuni Cap Fréhel neemeni koos vahepealsete väikelinnade ja mereranniku külastamisega. St Malo linna otsustasime rohkem mitte minna – kuna ka hommikul oli tõusu aeg, siis polnud võimalust jalgsi saari külastada ja lõunase mõõnani ootama jääda polnud meil plaanis.

St Malost lahkudes sõitsime esmalt üle Rance jõe suudmes asuva tammi. Tammi sees peidab end 1966.a. ehitatud maailma esimene loodete jõul töötav elektrijaam.  Elektrijaama tööpõhimõte on iseenesest lihtne – kui meres vesi tõuseb, jookseb see läbi tammis asuvate turbiinide jõesuudmes asuvasse kitsasse lahte. Mõõna ajal töötavad turbiinid vastupidise veevoolu jõul. Kuna tõusu lõpuosas oli avatud ka tammi ühes otsas asuv lüüs paatide ja laevade läbilaskmiseks, siis kogunes tammile pikk ootavate autode rivi. Ühtlasi oli meil ka võimalus ootamise ajal mõned pildid klõpsida.

Esimese peatuse tegime otse St Malo vastaskaldal asuvas Dinardis. Piki kaljust, linna plaažilt algavalt jalgrada jalutades oli võimalik kaeda eelmisel päeval St Malost nähtud saarekesi ja kindluseid ka teise nurga alt. 

Seejärel jätkasime kulgemist piki rannikut, mida enamasti sügavrohelist värvi mere järgi kutsutakse ka smaragdrannikuks (Cote d'Emeraude). Veidi aja pärast jõudis kohale, et kui tahta veel Atlandi ookeanis ujumas käia, siis ilmselt tuleks see nüüd ära teha kuna edasine teekond viis meid sisemaale.

Nii tegimegi Saint-Briac-sur-Mer linnakeses ujumispeatuse. Kuna ilm oli pigem selline „tavaline Eesti suveilm“, siis tekitas esialgu vette minek mõningaid kõhklusi. Ja ega seal väga kaua olla ei tahtnud ka, pigem sai peale mõningaid kiireid tõmbeid kaldala tagasi tuldud. Aga linnuke oli kirjas, Atlandi ookeanis on nüüd ujumas käidud. Järjest süvenev mõõn pakkus võimaluse kaldalt kõikvõimalikke teokarpe otsida ja selle tegevusega veetsime seal päris mitu aega. Lahkudes avanes aga kõrvallahes hoopis omapärane vaatepilt – järjest taanduv meri oli jätnud sõna otseses mõttes kuivale ankrus olnud sajad paadid ja jahid – nii need seal siis nüüd olid, mõned külje peal kaldu, teised seismas mudasesse liiva vajunud kiilu peal. Täiesti üllatav ja ka veidi naljakas vaatepilt – uhked jahid ja ilma veeta meri. Aga ju siis kohalikele on tavapärane, et osal ajal päevast paadiga ankrukohale ja sealt ära ei saa kui just paati seljas ei kanna. 

Kaarti vaadates ja kaasasoleva kirjandusega tutvudes otsustasime kindlasti ära käia ka Cap Fréhel tipus. See on kindlasti koht, kuhu tasub minna -- kaljune rannik tõuseb pea-aegu püstloodis merepinnast ligi 70 meetri kõrgusele. Neeme tipus asub majakas ning ümber selle lage nõmm, kaljupragudes ning looduslikel terrassidel pesitsevad tuhanded linnud.

Täpselt sel hetkel, kui auto ära parkisime (parkimise eest küsiti ka paar eurot) algas vihmasadu. Varustasime end vihmajopede ja –varjudega kuid õnneks läks sadu peagi üle. Põhimõtteliselt sai ronida ka tuletorni tippu kuid selle eest küsiti raha. Pealegi oli ümbritsev loodus selline, et torn ise oli kõige väiksem vaatamisväärsus. Jalutasime neeme tipuni ja neid vaateid, mis sealt avanesid, oleks võinudki vaatama jääda. Ilmselt oli mõnest lähedasest linnakesest võimalik tulla ka laevaga kaljude jalamile huvireisile – paar sellist laevukest jäi igatahes silma. Põhimõtteliselt oli võimalik ka miskil viisil piki kaljusid alla mere äärde ronida kuid ilmselgelt oli see selline päris ekstreemne ronimine kus kohati tuli turnida mitmekümnemeetriste järsakute serval ja kohal. Vähemalt ühte väikest seltskonda me all silmasime, seega kuidagi pidi nad sinna ju saama ning hiljem tagasi ka. Neemele tiir peale tehtud otsustasime autoga natukene edasi sõita.  Veidi lääne pool parkisime auto tee serva ja tegime ka seal väikese tiiru jalgsi.

Hetk peale seda kui olime taas autosse istunud ja just asunud kaardilt uurima kõige põnevamat teed ära sõitmiseks käis äkki kõva kolakas – üks prantslane soovis ilmselt oma Peugeoti parkida meie auto kõrvale kuid oli veidi kaugust valesti hinnanud. Tulemuseks oli Peugeoti peegliga tõmmatud must kriips meie auto küljel – enam vähem esitiivast kuni tagatuledeni. Sellise asja peale ei osanud esialgu kohe midagi ette võtta ega arvata. Õnneks juht oli härrasmees, jäi seisma ja tuli vaatama. Ning rääkis ka inglise keelt. Tegime koha peal paar pilti ja kuna prantslasel polnud ühtegi dokumenti kaasas, sõitsime tema läheduses asuvasse koju liiklusõnnetuse teatist vormistama. Konsulteerisime ka oma kindlustusega, soovitus oli miski kahepoolne paber vormistada ja palju pilte teha, sealhulgas ka teisest autost ja teise juhi dokumentidest. Alguses ajas selline asi piisavalt vihaseks kuid veidi hiljem täpsemalt järele vaadates hakkas tekkima tunne, et oli väga õnnelik õnnetus – pääsesime vaid plastikust peeglikatte tõmmatud musta kriipsuga, miskeid muid nähtavaid jälgi meie autol ei olnud. Oleks teine auto nii 5 cm lähemalt tulnud oleks ilmselt plekitöid olnud vaja juba tublisti teha. Vormistasime igaks juhuks ka miski prantsuse/inglise keelse paberi ja läksime juba pea-aegu sõpradena laiali.  Lõpliku „autoremondi“ teostasime mõne salvrätiku ja veepudeli abil järgmisel hommikul – peale 10 minutilist näputööd olid avarii jäljed likvideeritud ja lugu lõplikult unustatud. Kindlustuspaberid jäidki mälestuseks – ka kodune autohooldus arvas hiljem, et autol pole ühtegi kriipsu, mida parandama peaks.

Kogu see ootamatu sekeldamine aga röövis mitu head tundi meie ajast ja seetõttu oli selle päeva turismiprogramm lõppenud. Sisestasime GPS-i järgmise hotelli aadressi ja sõitsime kõige otsemat teed pidi minema. Õnneks polnud kaugele sõita – öömajale jäime Rennes äärelinnas hotellis Arcantis Le Voltaire.  Täitsa mõnus hotell oli, saime katusealuse laeaknaga toa. Öö maksis 32€, parkimine maja taga parklas oli tasuta. See oli selle reisi kõige odavam öömaja.

Ootamatu probleem tekkis aga õhtusöögiga – oli pühapäeva õhtu, 10. juuli. Peatselt oli Pariisis algamas jalgpalli EM finaal Prantsusmaa ja Portugali vahel. Lühidalt – kõik prantslased oli seda vaatamas kas siis kodus teleka ees või kuskil eemal kesklinnas ja ümbruskonna söögikohad olid suletud. Hotellistki oleks saanud vaid juua ja heal juhul veidi näkse. Oli päris naljakas, et saime soovituse minna süüa otsima kohalikku McDonaldsisse. See vähemalt oli avatud, sinivalgepunasetriibuliste põskedega tütarlaste käest soetasime endale korralikud eined. Me ei  jäänud siiski koha peale sööma vaid pöördusime tagasi hotelli telekat vaatama. Finaal läks nagu läks ja paraku prantslastel rõõmupidu polnud põhjust seekord pidada.

 

E 11.07.2016 Rennes – Tours

 

Uue nädala saabumisega oli reis jõudnud poole peale. Seda nii ajalises kui sisulises mõttes – Prantsusmaa põhjarannik oli selleks korraks vaadatud, ees ootasid Loire oru (Vallée de la Loire) lossid, veinid ja muu.

Rennes linna külastamise jätsime vahele – ees oli eeldatavasti ootamas nii palju vaatamist väärt kohti, et otsustasime pigem kohe teele asuda. N.ö. hommikuseks soojenduseks aga  tegime kiire põike Rennes läheduses asuvasse Châteaugiron linna.  Esmaspäevahommikune linn oli inimtühi, kohati tundus, et olime ainsad inimesed. Kuna parkla asus kohe postkontori kõrval, siis otsustasime varustada end piisava koguse postmarkidega – et kui järgnevatel päevadel tekib soov mõne château juurest kaart posti panna, oleks kohe postmark omast käest võtta. Lisaks postkontoritele sai Prantsusmaal postmarke alati osta ka tubakakauplutest (Tabac) kuid suveniiripoodidest ja turismiinfost enamasti mitte. Peale lühikest tiiru linnas istusime taas autosse ja reisi „lossiprogramm“ võis alata.

Esimene Loire oru sihtkoht oli Angers ja seal asuv loss või siis château nagu kohalikud seda kutsuvad. Parkimiskoha leidsime hõlpsalt, kohe kui loss tee servas paistma hakkas, oli ka üks väike pooltühi parkla. Ning see parkla oli ka täiesti tasuta. Parkimine Loire orus ja mujalgi oli tegelikult lihtne. Parklaid oli piisavalt, mõned tasuta, mõned tasulised. Avalikes tasulistes parklates oli aga pea igal pool üks meeldiv nähtus – puhkepäevadel oli parkimine tasuta, lisaks oli tasuta tavaliselt ka ajavahemik päeval kella 11 ja 14 vahel ning õhtul  alates kella 18-st. Tänavatel sai tasuda parkimisautomaatides, mis enamasti töötasid müntidega kuid mõnes sai ka kaardiga maksta. Medali teine pool oli see, et kõik sildid ja liiklusmärgid olid loomulikult prantsuskeelsed, seega andis mõnikord ikka mõistatada, mida nüüd öelda tahetakse. Prantsuse keele oskus oleks kindlasti kasuks olnud, sest isegi kui rääkida ei oska, siis kohanimedest arusaamiseks oleks hea teada, kuidas prantsuse keeles sõnu hääldatakse. Mõnede kohanimede nagu Blois ​[blwɑ] hääldus jäi meelde ja sai selgeks, teised nagu Château de Chenonceau  [ʃa.to də ʃə.nɔ̃.so] olid juba edasijõudnutele ☺.

Loire orus on tänaseni säilinud sadu losse, osad neist uhkemad, teised väiksemad. Losside rajamine siiakanti sai alguse X sajandil kui rajati esimesed kindlused. XVI sajandiks oli Loire jõeäärne muutunud Prantsusmaa kuningate ja aadlike lemmikkohaks ja rajama hakati château’sid, mille põhifunktsiooniks oli luksus ja meelelahutus, sõjalise kindlustuste funktsioonid jäid tagaplaanile või kadusid sootuks. Samas ei maksa arvata, et lossid on tänaseni säilinud oma algkujul. Tegemist oli ikkagi eluhoonetega, millede omanikel polnud enamasti rahamuresid ja seetõttu ehitati neid ka korduvalt ümber vastavalt omanike soovidele, muutuvale moele ja arusaamadele.

Prantsuse revolutsioon mõjus enamustele lossidele laastavalt – paljud neist  rüüstati, muudeti vanglateks ja militaarhooneteks, endised omanikud saadeti aga tihti revolutsioonilise giljotiini alla. Revolutsiooniga algas aadli vaesumine ja losside ülapidamine muutus seetõttu järjest raskemaks, nii mõnedki neist jäeti maha lagunema.  Alles XIX sajandi lõpus leiti, et lossid on üks osa Prantsusmaa identiteedist ning vähemalt suuremaid ja tuntumaid neist hakati tasapisi taastama ja vahepeal laiali tassitud sisutust jälle kokku koguma.

Õnneks on tänasel päeval veel piisavalt losse alles, osad riigi omanduses, osad eraomanduses ning vaatamist ja uudistamist jagub küllaga.

Angersi lossi (Château d'Angers) sissepääs maksis 8.50€, kuni 26 aastased EU kodanikud olid tasuta. See château näeb vähemalt väliselt välja veel kui keskaegne kindlus, millisena ta XIII sajandil ka ehitati. Üks asi, mis tasub kindlasti lossis ära vaadata on Apokalüpsist kujutav vaip. Tegemist ei ole mitte ühe katkematu vaibaga nagu Bayeux’s vaid väga paljude samateemaliste vaipade kogumiga XIV sajandi lõpust. Ning samuti on erinevus see, et tegemist on kootud vaipadega. Meie suutsime muidugi esmalt lossist jäbi jalutada ja lossi taganurgas eraldi hoones asuva vaiba tähelepanuta jätta – mis teha, turistidel on tihti pea laiali otsas. Alles peale lossist lahkude linna peal jalutades taipasime oma viga. Peale pisikest arutelu läksime tagasi, näitasime kurva näoga väravas oma juba kord kasutatud piletid ette ning saimegi loa uuesti tagasi minna – vaip tasus kindlasti vaatamist. Boonusena nägime nüüd lossi ka päikesepaistes kuna hommikused pilved olid hajunud. Peale seda kui olime linnas veel ka üle vaadanud katedraali (Cathédrale Saint-Maurice d'Angers) istusime autosse ja pidime otsustama, kuhu järgmiseks minna. Järgnevaks kaheks ööks oli meil broneeritud hotell Toursis, seega sinna pidime lõpuks õhtul kuidagi välja jõudma.

Peale mõningast mõtlemist valisime sihtkohaks Saumuri ja sealse lossi (Château de Saumur). Paraku jõudsime mäe otsas asuva lossi juurde täpselt sel hetkel kui see suleti. Seega sisse me ei saanud, tegime veidike närvilisi ja uksi sulgeda tahtvaid piletimüüjaid ignoreerides vaid õues kiire tiiru ning heitsime ülalt pilgu all voolavale Loire jõele ja sillale. Kohe château kõrval oli üks mõnus restoran kuid paraku pakuti seal sel kellajal vaid juua – juua oleks ka võinud kuid meie esimene eelistus oli siiski õhtusöök. Aga all-linnas leidus piisavalt ka õhtusööki pakkuvaid restorane. Enne autosse istumist jalutasime veel sillale ja siis oligi juba viimane aeg keerata autonina Toursi poole kuna eelinfo järgi oli hotelli check-in lahti kuni kella 22-ni. Kuna GPS järgi läks päris kiireks helistasime igaks juhuks ka ette ja ütlesime, et tuleme kindlasti. Sellest hoolimata otsustasime, et kiirteed pidi me ei sõida vaid valisime piki Loire rannikut kulgeva kohaliku tee. See oli ka õhtuhämaruses kindlasti palju huvitavam valik kui tarastatud noolsirge kiirtee.

Toursi hotell Vendome oli meil broneeritud kaheks ööks. Hotelli kasuks kallutasid otsustama nii hind 49€/öö kui ka ülimalt positiivsed kasutajahinnangud. Samas meie kogemus sellest hotellist oli läbinisti negatiivne – tuba asus tagahoovis, sissepääs oli läbi vannitoa (sic!) ning mis kõige hullem – hotell otse öeldes haises rõskuse järele. Lisaks oli hotelli kodukorras üks eriti Prantsusmaa jaoks ülikummaline reegel – toas polnud lubatud süüa! No kuulge – croissantide, juustu ja veini tõotatud maal ei ole lubatud õhtul peale päevaseid seikluseid oma toas veinipudelit lahti korkida ja juustu kõrvale võtta – pange põlema oma reeglid! Ei saa samas öelda, et me seda reeglit väga südamesse oleks võtnud ;-) Jäime siin sadade varem internetis hotelli hinnanud isikutega eriarvamusele – meie kindlasti ei läheks sinna hotelli tagasi ja me kindlasti ei soovita seda hotelli teistele. Võimalik, et ülejäänud toad olid paremad kuid meie jaoks oli see kahtlemata kõige-kõige kehvem öömaja kogu reisi vältel.

Auto parkimine oli seekord tasuline, koht kõrval asuvas garaažis maksis 10€/öö. 

 

T 12.07.2016 Tours ja ümbrus

 

Kuna eelmisel päeval jäi me château’de „saak“ kesiseks, siis valmistusime päevaks tõsiselt. Hotelli hommikueinet me ei võtnud, õnneks oli kohe nurga taga mõnus värskeid saiakesi pakkuv boulangerie, kust head ja paremat terveks järgnevaks päevaks varusime ning kohe selle kõrval tõeliselt stiilne baar Le Petit Grammont. Stiilseks tegid selle baari nii tugevakasvuline veidi tõmmut verd baarimees oma esspressomasinaga kui baari ees hommikupäikese käes  espressot nautivad ja värsket ajalehte lugevad kohalikud hallipäised vanapapid. Ja mis veel – kui me ka järgmisel hommikul sinnasamasse hommikukohvi nautima läksime, tervitas baarimees meid kui vanu tuttavaid ja tõi pea-aegu tellimata kaks espressot lauda. Vana hea Prantsusmaa!

Château’de nimekirja avas sel päeval Villandry (Château de Villandry). Loss, mille aiad on tegelikult rohkem tuntud ja suurem vaatamisväärsus kui château ise kuigi vaatamist jagus piisavalt ka seal. Aiad olid aga tõesti suurejoonelised ja erinevad. Kunstipäraselt kasvatatati nii ilutaimi kui ka köögivilja. Mis kõige huvitavam – peenarde vahel olid madalad, umbes paarikümne sentimeetri kõrgused põõsad, mis lähimal vaatamisel osutusid õun- ja pirnipuudeks. Need puud olid siis ilmselt kohe varases nooruses esmalt kaheharuliseks aretatud ja siis need harud maa ligi painutatud. Mida kõike kunagi välja ei ole mõeldud! Sissepääs maksis 10.50€, parkimine oli kohe lossi ees ja tasuta.

Järgmiseks märkisime GPS-i läheduses asuva d'Azay-le-Rideau (Château d'Azay-le-Rideau). Indre jõele ehitatud lossi peetakse üheks Loire oru kaunimaks – kahjuks me ei saanud seda ei kinnitada ega ümber lükata kuna lossis toimusid parasjagu restaureerimistööd ja pool lossi oli kilega kinni kaetud, mistõttu välismuljet tegelikult meie külastuse ajal ei jäänud. Kuid vaadata oli sellest hoolimata piisavalt, nii erinevatest ajastutest pärinevaid ruume kui ka uhkeid seinavaipu ja –maalinguid. Ja ka peasissekäigu kohal kõrguv uhke trepikoda (escalier d'honneur). Samas pole halba ilma heata – remondiga seoses maksis sissepääs vaid 6.50€. Parkida sai kõrvalasuvas linnakeses, mälu järgi tasuta. Parkimiskoha leidmisega läks küll veidi aega kuid väga suureks probleemiks see ei osutunud.

Peale lossist lahkumist kellale pilku heites selgus, et aeg oli jälle märkamatult hilisesse pealelõunasse jõudnud ja aeg oli edasi liikuda.

d'Ussé  (Château d'Ussé) lossi peetakse Okasroosikese lossi eeskujuks. Sõitsime küll kohale kuid sisse ei läinud. Oma osa selles  oli ka pileti hinnal 14€ kuid mitte ainult – väike küllastumus oli juba tekkimas. Vaatasime eemalt väljast ja jalutasime veidi niisama. Ja ostsime lossi kõrvalt poekesest esimesed kohalikud Touraine veinid.

Päeva otsustasime lõpetada Chinoni (Forteresse Royale de Chinon) kindluse külastamisega. Tegemist ei ole mitte niivõrd château’ga vaid endisaegse kindluse varemetega. Samas need varemed asuvad kõrgel linna kohal ja on igati vaatamist väärt. Kindluse ajalugu on pikk ja sündmusterohke, üks märkimisväärne fakt on kindlasti see, et just Chinoni lossis peatunud Charles VII juurde saabus 6. märtsil 1429 nooruke tütarlaps, kes olevat näinud ilmutust, mis käskis tal sõjaväe eesotsas minna inglaste vastu võitlema ja ümberpiiratud Orleansi linna vabastama. Ja Charles jäigi peale väikest kaalumist seda uskuma – tütarlapse nimi oli teadagi Jeanne d'Arc.

Paraku jõudsime kohale nii hilja, et saime küll kassast osta 8.50€ maksnud piletid ja veidi ringi jalutada kuid üsna varsti hakkasid valvurid meid välja suunama ja väravatornis jäigi sedasi käimata.

Kindlus külastatud, tegime veel tiiru ka all linnas – linna pääsemine oli lihtne, oli võimalik minna nii trepist kui sõita liftiga. Kuna päeva jooksul oli käidud juba omajagu, siis sõitsime nii alla kui hiljem üles auto juurde tagasi liftiga.

Toursi tagasi jõudes kavatsesime teha veel väikese linnatiiru – ilmselt olid päevased muljed meil mõtted veidi sassi ajanud kuna esmalt otsisime täiesti tõsimeeli kesklinnas jõe ääres parkimiskohta. Seda leidmata tekkis meis järsku arusaam, et me hotell asub ju ka pea-aegu kesklinnas, miks me autot ometigi sinna ei jäta… ☺

Sellise ilmutuse kaudu targemaks saanuna viisime auto ära ja suundusime seejärel jalgsi linnapeale. Paraku polnud meile siiski määratud linnaga tutvuda – veidi aega peale hotellist lahkumist algas tugev vihmasadu ja miskist jalutamisest ei tulnud midagi välja. Käisime kiiresti vihmakiuste raekoja juures ja ka kaldapealsel ning oligi päev õhtus.

 

K 13.07.2016 Tours – Blois

 

Hommikul ei hakanud me enam uuesti linna peale minema. Château’d ootasid, mis sellest linnast ikka enam vaadata. Esimene sihtkoht oli Amboise kuid peale Toursi oli tee ääres ridamisi viinamägesid, veinimaju ja väikeseid veinipoode. Sellisest kohast ei saanud me niisama läbi sõita ning ühel hetkel pidasime me teeäärse poekese ees kinni.  Lisaks tavalistele veinidele valmistatakse Vouvray piirkonnas ka vahuveini, mida küll šampanjaks kutsuda ei tohi kuid mis iseenesest Champagne piirkonna toodangule alla ei jää ja samas hinnalt oli palju odavam. Veinieksperdid võivad siinkohal kindlasti vastuväiteid esitada ☺. Aga poeke oli erinevaid veine täis, valisime siis meiegi nii mõnedki koju kaasa viimiseks, nii mulliga kui mullita, mõned valged ja mõned punased. Oleks rohkemgi võinud valida ja osta, autos oli ruumi piisavalt ja hinnad olid täitsa soodsad. Aga head mõtted tulevad ju tihti liiga hilja.

Amboise linna kohal kõrguv loss (Château d’Amboise) paistis juba kaugele üle jõe. Auto parkimisega polnud probleeme – all linnas jõe ääres leidus hommikul vabu kohti veel piisavalt. Hiljem oli juba keerulisem ilmselt. Lossi sissepääs maksis 11.20€.

Amboise on suursugune ja kuninglik loss, mille sellisel kujul rajas Francois I , kes seal ka mõnda aega koos oma õukonnaga elas. Tänaseks on säilunud vaid väike osa  endisaegsest hiilgusest kuid ka see tasub kindlasti vaatamist nii seest kui väljast. Akendest ja ka hoovist avanevad suurepärased vaated nii all linnale kui Loire jõele. Lossi õues asub ka tagasihoidlik kabel, kuhu on maetud Leonardo da Vinci. Leonardo da Vinci tutvus Francois I-ga Itaalias kus kuningas oli vaimustuses Leonardo talendist. Neist said lõpuks head sõbrad ja Francois kutsus Leonardo enda juurde elama, kinkides talle oma Amboise lossi vahetus läheduses väikese château La Clos Lucé. Loomulikult iseloomustab sõna „väike“ siin suhet Amboisega,  mitte La Clos Lucé mõõtmeid. Leonardo jaoks kaasnesid château’ga kindlasti ka prii ülalpidamine ja teenijaskond.

Amboise lossi kõige eripärasemateks osadeks on kaks torni, mille sees asub mitte trepp vaid spiraalne kivisillutisega tee. Kuningal ei olnud ilmselt sobilik lossitorni jala ronida vaid tal oli võimalus sinna sõita ka ratsa või kaarikuga. Sest kuningas teadupoolest käivat jala vaid ühes kohas ☺

La Clos Lucé’sse me sisse ei läinud. Jalutasime küll lossini ja piilusime värava vahelt kuid sellega ka piirdusime. Kõiki losse ei jõua lihtsalt ära vaadata, pealegi paar aastat tagasi Itaalias me juba Vinci linnas Leonardo sünnikodus käisime. 

Järjekorras järgmine château meie plaanides oli Chenonceau (Le château de Chenonceau). See Cheri jõel asuv nn. naisteloss on kindlasti üks kuulsamaid ja tuntumaid Loire orus. Ning lisaks ka väga elegantne ja omapärane loss väga mitmekesise ajalooga.

Lossi tuntuim omanik oli kahtlemata olnud Diane de Poitiers, Prantsusmaa kuninga Henry II armuke kellele kuningas lossi kinkis. de Poitiers alustas kunagise esialgse lossi laiendamisega, muu hulgas ehitas lossi juurde suurejoonelise silla üle Indre jõe. Peale Henry II surma viskas kuninga lesk ja Prantsusmaa regent Catherine de' Medici de Poitiersi  lossist välja – tõsi, see ei olnud talle kerge ülesanne kuna kuningas oli lossi Diane de Poitiers’le päriseks kinkinud. Omanikuvahetus õnnestus ainult seetõttu, et loss kuulus kinkimise hetkel formaalselt mitte kuningale vaid Prantsusmaa troonile. Just de Medici ehitas sillale täna tuntud kahekordse galerii ning laiendas ka lossi aedasid. de Poitiers ei pidanud siiski kuuse alla kolima vaid sai vastutasuks Chaumont lossi.

I maailmasõja ajal oli lossi galeriis sõjaväehaigla (sellest annab tänaseni tunnistust I korruse galerii seinal olev mälestustahvel), II maailmasõja ajal sai Chenonceau tuntuks eelkõige sellega, et piki Cheri jõge jooksis piir sakslaste okupeeritud Põhja-Prantsusmaa ja vaba Lõuna vahel. Seega asus lossi peauks okupeeritud Prantsusmaal ja tagauks vabal maal ning lossi kaudu toimus päris tihe liikumine.  Château ümber asus ka päris muljetavaldav park – mitte küll nii uhke kui Villandrys kuid igal juhul läbijalutamist väärt. Sissepääs maksis 13€, pileti sai osta mugavalt automaadist ning auto parkimine oli tasuta kuid sellest hoolimata väga hästi korraldatud. Ja hoolimata rahvarohkusest on see loss igal juhul külastamist väärt.

Päeva lossituuri lõpetasime de Poitiers’i jälgedes – külastasime viimasena ka Chaumont lossi (Château de Chaumont-sur-Loire). Erinevalt eelnevatest meenutas Chaumont veidike kindlust – château neljas nurgas kõrgusid massiivsed tornid ning loss ise asus kõrgel Loire kaldapealsel. Tõsi, juba ammustel aegadel lasid omanikud ühe, jõepoolse, lossitiiva lammutada mille tulemusena avanes lossi hoov ja selles asuvate ruumide aknad Loire jõele.  Château ise jättis veidi kaootilise mulje – sisustus oli pärit väga erinevatest ajajärkudest, ülemised korrused olid küll külastajatele avatud kuid täiesti korrastamata. Kindlasti on ka see loss külastamist väärt kuid ära tulles tekkis meis tasahilju mõte, et selle 12€ sissepääsuraha (24€ kahe peale) oleks võinud võib-olla viia pigem mõnda mõnusasse veinimajja ja vahetada seal kasti kohaliku veini vastu… Aga ilmselgelt oli sellises õhtuses mõttelennus omajagu „süüd“ ka kahel sama päeva varasemal lossil – Amboise’l ja Chenonceau’l. Omapärase ajaloolise paralleelina -- ka de Poitiers’le ei avaldanud Chaumont muljet. Tal olid selleks siiski omad põhjused. ☺

Öömaja oli meil planeeritud Blois läheduses, Mont-près-Chambord’s asuvas Le Moulin du Bas Pesé nimelises majutusasutuses. Ülesleidmisega läks veidi aega kuna esimene tee, kuhu GPS meid juhatas, oli teetööde tõttu üles kaevatud ja seetõttu pidime uue variandi välja mõtlema. Samas hotell oli ülilahe – esimene mõte, mis autost välja astudes mulle pähe tuli, oli heas mõttes Pipi Pikksuka Segasumma suvila. Üksinda metsa rüpes jõekäärus asuv suur maja, endine vesiveski, jättis kohe sellise koduse tunde. Lahke pererahvas, mugav tuba ning õues vabalt ringi jooksvad kanad, paabulinnud ja kitsed – nagu maal vanaema juures oleks. Igal juhul oli see koht, mida sinnakanti sattujatele soovitada julgeme. Öö eest maksime 60€.

Öömajale saabumisega polnud aga seekord päev veel mitte läbi. 14. juuli on Prantsusmaal rahvuspüha -- fête nationale , tuntud ka Bastille vallutamise päevana Prantsuse revolutsiooni ajal.  Üks kindel traditsioon pea kõikides linnades sel päeval (või ka eelmise päeva õhtul) on kohalike tuletõrjujate paraad ja sellele järgnev ilutulestik. Ja ilutulestik on ka väikelinnades ikka selline, mis väärib oma nime, mitte miski säästuvärk.

Blois linnakese paraad ja ilutulestik olid sel suvel sobivasti 13.07 õhtul. Ilutulestik pidi algama kell 11, enne seda siis muud üritused. Seega me oma meeldivasse öömajja kaua ringi vaatama ei jäänud vaid asutasime end teele 10 km kaugusele Blois'sse. Kuigi politsei oli juba enamuse linnasüdamest ja silla sulgenud ning rahvas kogunes Loire kallastele, õnnestus meil auto parkida sobivasti jõe kaldapealse lähistele. Veidi ringi vaadates suutsime tuvastada, et ilutulestikku lastakse peamiselt jõe pealt, seega parimad vaatamiskohad olid kaldapealsed ja sild. Silla keskel varus rahvas juba agaralt kohti kuigi eeldatavasti oli ilutulestiku alguseni üle 3 tunni aega. Seega otsustasime esmalt midagi hamba alla hankida ja seejärel edasi  vaadata. Jalutasime üle silla kuid enamus kesklinna söögikohti olid juba sõna otseses mõttes mitmekordselt üle rahvastatud. Ilmselgelt olid kõik Blois ja ümbruskaudsete külade elanikud kokku tulnud ☺.  Üks veidi kesklinnast eemal asuv kebabirestoran tundus lootustandvam – saba lookles küll pikalt ukse ees kuid tellimused õnnestus sisse anda suhtkoht kiiresti. Tellimuse täitmiseni läks küll nii 30 minutit või rohkemgi aega aga lõpuks olid meil toidukarbid ja cocapurgid peos ja jalutasime silla juurde tagasi. Selle ajaga olid sillale hakanud kogunema juba kohalikud päästeametnikud, mõned sõdurpoisid, pritsumeeste orkester ja linnakese ametlikud isikud. Paraad tundus olevat justkui kohe algamas kuid olukord oli parasjagu kaootiline – justkui oodati veel kedagi või midagi, vähemalt mõned lipsustatud härrasmehed rääkisid intensiivselt platsi keskel telefoniga. Aga meil oligi aega oma kebabid ja friikad miski maja aknalauale nõjatudes ära süüa. Ühel hetkel mängiti ja lauldi Marseljeesi ning suhteliselt kirev seltskond tuletõrjujaid, meditsiinitöötajaid, politseinikke ja linnaametnikke marssis sillalt politsei- ja päästeameti autode tulede vilkudes piki kaldapealset ära. Paraad oli seega läbi ja algas õhtu peasündmus – eelneva info kohaselt vähemalt 19 minutit kestev ilutulestik.

Ilutulestik vääris oma nime – oli ilus ja oli palju tuld. Lasti vähemalt kolm n.ö. raundi, korduvalt värvus taevaalune sinivalgepunaseks ja püssirohtu kokku ei hoitud. Tuld anti nii jõe keskelt parvedelt kui teise kalda all olevalt pikalt madalikult. Silla ja kaldapealsete tänavavalgustus lülitati ilutulestiku ajaks välja, et taevased tuled paremini jälgitavad oleksid. Rahvast oli tõeliselt massiliselt, päris jõe kaldale me me ei pääsenudki aga ega midagi suurt nägemata ka ei jäänud.

Peale ilutulestiku lõppu algas kaldapealsel veel suur kontsert kuid seda me enam vaatama ei jäänud – trügisime üle rahvast pilgeni täis kaldapealse ja silla oma auto juurde ning sõitsime tagasi öömajja. Vahva oli see, et keset kõige rahvarohkemat kohta sattusime kokku oma hotelli perenaisega, kes meid ära tundis ja rõõmsalt tervitas.

 

N 14.07.2016 Blois – Orleans

 

Hommikul äratasid meid aias ringi siblivad kanad ning kukk. Jõime köögi ees verandal tassi kohvi ja seadsime end minekule. Kuigi tegemist oli kohaga, kuhu oleks tahtnud kauemakski jääda, polnud parata – järgmised château’d ootasid.

Päeva alustasime sealt, kus eelmisel õhtul lõpetasime – Blois linnast. Erinevalt õhtust oli linn hommikul pea inimtühi, ka auto parkimine kaldapealsel oli pühade puhul tasuta. Enne kui suundusime kuninglikku Blois lossi jalutasime veidi ka linnas, sealhulgas   vaatasime ära kõrgel linna kohal asuva katedraali (Cathédrale Saint-Louis de Blois). Bloisi linna peetakse Loire oru üheks kaunimaks ja Blois on olnud päris pikka aega ka Prantsusmaa kuningate kas siis alaline või ajutine elukoht – alles 1598.a. viis Henri IV õukonna Pariisi. Blois lossi sära ja tähtsus tuhmusid lõplikult peale Versailles lossi valmimist Louis XIV valitsemisajal.

Blois loss (Château Royal de Blois) asub linna kohal mäe otsas ja koosneb neljast erinevast hoonest. Värava kohal asub suur värviline Francois I bareljeef ning hoovi ehib XVI sajandi renessansi meistritöö – Francois I trepp. Loss on sisustatud suures osas ajastukohase mööbliga ning seintel asuvad paljud-paljud maalid kujutavad lossi kirjut ja kohati ka väga verist ajalugu.

Koos 10€ maksnud sissepääsupiletiga saime kaasa ka lossi plaani – esialgu tekitas veidi segadust koht, kust külastus algama pidi kuid peatselt saime järje pealele ja veetsime lossis ikka hea tükk aega – vaadata oli seal piisavalt. Õnneks paranes tasapisi ka ilm – hommikune üksikute vihmapiiskadega sombune ja tuuline ilm muutus järjest päikeselisemaks ja seetõttu nägime lõpuks lossi ja linna ka päikesesäras.

Loire oru viimaseks meie poolt külastatavaks château´ks  olime jätnud Chambord lossi (Château de Chambord ) – justkui magustoit pika meeldiva õhtusöögi lõpetuseks või kirss tordil ☺ . Enne lossi käisime veel läbi ühest tee peal ette jäänud poekesest ja varusime nii kohalikke küpsiseid kui ka peale veidikest mõtlemist kastitäie (6 pudelit) kohalikku veini.

Chambord on kindlasti kõige tuntum ja kuulsam Loire oru loss. Lossi laskis ehitada väikese jahimajakese asemele ei keegi muu kui Francois I. Lossi üheks arhitektiks peetakse Leonardo da Vincit, arvestades, et ta vahetult enne ehituse algust naabruses Amboises elas, võib see olla vägagi tõenäoline. Kindlasti on Leonardo projekteeritud lossi keskel asuv kahekordne keerdtrepp – imepärane trepp, mida pidi liikudes alt üles tulijad ei kohtunud kunagi ülalt alla tulijatega (või siis siniverelised teenjaskonnaga). Trepi saladus on tegelikult lihtne (ja see lihtsus oligi Leonardo geniaalsus) – ühes trepikäigus on kaks ülestikku poole korruse võrra nihkes olevat keerdtreppi, mis avanevad igal korrusel teineteise vastasküljele. Chambord lossil ei ole kunagi olnud miskit sõjalist tähtsust ega kaitseotstarvet – algusest peale on tegemist olnud lihtsalt kuningliku eluasemega.  Omaette vaatamisväärsus nii alt kui ülalt on lossi katus, mis koosneb kümnetest erikujulistest ja erisuurustest tornikestest. Lossi eest voolab läbi kanalisse surutud Cossoni jõgi. Üks legend räägib, et Francois I olevat tegelikult soovinud esialgu oma lossi ette voolama Loire jõge kuid siis (ilmselt sadade ja tuhandete kohalike labidameeste õnneks) otsustanud piirduda Cossoni jõega. Kas see legend tõele vastab ja kas ka puht geoloogiliselt oleks olnud võimalik Loire jõest Chambordi kanal kaevata, ei oska kahjuks öelda.  Prantsuse revolutsiooni käigus loss rüüstati ja see seisis seejärel tükk aega mahajäetuna enne kui tasapisi jälle kasutusse võeti.

Chambordi külastamiseks tasub varuda vähemalt pool päeva – aeg kulus seal märkamatult.  Sissepääs maksis 11€, parkmine paarsada meetrit lossist eemal asuvas parklas 6€. Veidi kaugemal oleks saanud ka 4€ eest parkida. Üks huvitav fakt on ka see, et 2016.a. juunis tabas lossi Cossoni jõe üleujutuse tagajärjel tõsine uputus ja loss oli ligi nädal aega suletud.  Sellesama üleujutuse jälgi nägime eelmisel päeval ka oma ööbimiskohas Le Moulin du Bas Pesé’s – ka seal olid esimese korruse seintel umbes 1,5 m kõrgusel veetriibud. Üle kallaste oli tõusnud kohalik jõgi, mis meie seal viibides vaid pea-aegu kuiva kraavi meenutas.

Sellega oli meie château programm läbi. Kindlasti jäi suur hulk losse vaatamata kuid me ise usume, et tegime hea valiku. Puht ajaliselt ja ka füüsiliselt poleks rohkem jõudnud – Loire org on koht, kust ei tasu niisama läbi kihutada vaid seal tuleb lihtsalt aega võtta ja veidi pikemalt nautida – nii ümbrust, elu-olu kui ka loomulikult château’sid

Järgmine öömaja oli meil broneeritud Orleansis, seega heitsime veel viimase pilgu Chambordile ja asusime teele. Taaskord eelistasime jõeäärset kohalikku teed veidi eemal asuvale kiirteele – kiiret meil ju ei olnud . Enne Orleansi jõudmist tegime peatuse veel Cléry-Saint-André’s – esmalt äratas juba kaugelt tähelepanu katedraal (Basilique Notre-Dame de Cléry-Saint-André), peale peatumist leidsime kohe sealtsamast ka mõnusa pitsatöökoja, kus õhtusöögiks pitsad tellisime.

Ja seejärel oli Orleans juba pea-aegu et kiviga visata – oma öömaja Le Nid Bord De La Loire leidsime pea-aegu et esimesel katsel, väheke segadust tekitas vaid see, et tänavalt polnud ühtegi silti märgata kuigi aadress oli õige. Hotell (või külalistemaja) asus tegelikult vaikses hoovis, kuhu sai ka tasuta auto parkida. Ööbimise eest maksime 49€ ja taaskord oli valik täppesse läinud – hoolimata välisest tagasihoidlikkusest oli tegemist ülimõnusa öömajaga, kis asus kesklinnast kiviviske kaugusel. Toas tervitasid meid voodil šokolaadikommid ning olid olemas kõik tee ja kohvi valmistamiseks vajalikud vahendid. Peremees tahtis meiega lisaks inglise keelele väga ka vene keeles rääkida – mis meil selle vastu sai olla ☺

Ühe vea me siiski tol õhtul tegime – jäime liialt uskuma, et ka Orleansis oli rahvuspüha tähistamine ja ilutulestik toimunud juba eelmisel õhtul.  Ilmselt oligi kuid ka 14. juuli õhtul algas pimeduse saabudes paugutamine – oleks võinud ikka välja vaatama minna…

Nizza sündmustest lugesime öösel ja hommikul internetist – raske oli uskuda, et nii sõbralikul ja turvalisena tunduval maal midagi sellist juhtuda sai – maailm on tõesti hulluks läinud…

Samas igas halvas on alati ka veidike head – kaks järgmist päeva olid Eesti mobiilioperaatorite klientidel Prantsusmaal nii mobiilne andmeside kui kõned Eestisse tasuta.

 

R 15.07.2016 Orleans – Vert-Toulon

 

Alustasime hommikut sealt, kus eelmisel õhtul käimata jäi – pärast toas valmistatud hommikukohvi kiiret ärajoomist märkisime majutuse peremehe lahke abiga Orleansi linnaplaanile peamised vaatamisväärsused, jätsime oma auto öömaja hoovile meid ootama ning suundusime linna avastama. Orleansi linna vaieldamatu „täht“ on Jeanne d’Arc, talle on siia püstitatud nii monument kui tema järgi on nimetatud katedraali eest algav peatänav – Rue Jeanne d’Arc.

Nagu eespool öeldud oli meie öömajast Loire jõe sillani napilt paarsada meetrit ja peale silla ületamist olimegi vanalinnas. Sillalt vaadates tundus, et Loire jõgi siinkandis enam laevatatav(paaditav) küll ei ole, pigem oli vesi ikka väga madal ning silla all ka kärestikuline.  Linnaga tutvumist alustasime katedraalist (Basilique Cathédrale Sainte-Croix d'Orléans). Taaskord oli tegemist väga-väga suure kirikuga kus tükk aega sai pea kuklas ringi käidud ja pilte klõpsitud. Paraku ei suuda pildid suurust ja avarust eriti edasi anda… Loomulikult oli kirikus eraldi Jeanne d’Arc altar ja silma jäid ka kaks hoopis hilisemast ajast pärit mälestustahvlit – üks ligi poolele miljonile USA sõdurile, kes hukkusid Prantsusmaa pinnal I ja II maailmasõjas ning teine I maailmasõjas hukkunud miljoni Briti alama mälestuseks. Mõtlemapanevad arvud eelmise sajandi kahest suurimast sõjast… Seejärel jalutasime piki Jeanne d’Arc nime kandvat tänavat Jeanne d’Arci ratsamonumendi juurde. Vahepeal põikasime ka väheke väiksematele tänavatele. Ratsamonumendi läheduses asub ka Jeanne d’Arc maja – seal on tänapäeval muusem, kuhu me siiski sisse ei läinud. Lisaks oli Orleansis veel üks Jeanne d’Arc’i kuju – ratsamonumendist palju väiksem kuid samas väga sümpaatne kuju asus katedraali vahetus läheduses Hôtel Groslot ees.

Peale paaritunnist jalutuskäiku otsustasime Loire ääres otsad lõplikult kokku tõmmata ja sõita edasi viimasesse külastatavasse Prantsusmaa maakonda – Champagnesse. Millega siis ikka Prantsusmaa reisi lõpetada kui mitte šampanjaga ☺.

Öömaja oli meil broneeritud Epernay lähistele Vert-Touloni linnakesse kuid sinnani oli veel terve pikk päev aega. GPS joonistas meile oma tarkuse kohaselt marsruudi piki kiirteid ja läbi Pariisi – see meile ei sobinud, märkisime hoopis vahepeatuse kohaks Troyes linna ja otsustasime taaskord vältida suuri kiirteid. Rahaline võit selle juures polnudki kõige olulisem, pigem lootsime, et väiksemad teed on huvitavamad sõita. Samas need n.ö. kohalikud teed olid ka väga tihti 2+2 eraldatud sõiduradadega teed, kus lubatud sõidukiiruseks oli 110 või isegi 130 km/h. Erinevus suurtest magistraalidest oli pea-asjalikult selles, et need teed läbisid asulaid, kus siis kahanesid tavaliseks tänavaks ning ka osad ristmikud olid lihtsad ringristmikud.

Meie reisiplaani sattus Troyes täiesti juhuslikult kuid järgnevatele minejatele võime seda kindlasti soovitada. Väga vahva ja väga hästi säilunud vanalinnaga linnake. Teegime päris pika tiiru kitsastel tänavatel ning vaatasime üle mitmed kohalikud vaatamisväärsused, sealhulgas ka kohaliku katedraali (Cathédrale Saint-Pierre-et-Saint-Paul de Troyes). Ning kuna me olime jõudnud juba Champagne piirkonda, siis ostsime ühest vahvast väikesest poest miski 14€ eest ka ühe šampanja – et oleks vähemalt üks olemas. Lisaks meil ja ka mujal laias maailmas tuntud maailmakuulsatele nimedele on kohapeal ka palju väikseid tegijaid – iga kohapeal õigel moel valmistatud vahuvein on ju šampanja.

Aeg kadus taas märkamatult ning oligi aeg hakata mõtlema hotelli jõudmisele. Entre Vignes Et Marais oli taaskord väga vahva hotell. Selle otsimine lõppes küll veidi koomilise olukorraga – nii GPS koordinaatide kui aadressi järgi olime kohale jõudnud kuid meie ümber oli vaid õhtuselt inimtühi ja enamasti suletud luukidega majadega ümbritsetud Prantsuse küla. Ei ühtki viidet, et kusagil miski öömaja olla võiks. Peale seda kui nii GPS koordinaadid kui aadress olid üle kontrollitud sai välja otsitud mobiiltelefon (kuidas me küll ilma selleta hakkama saaksime) ja hotelli numbrile helistatud. Miski pigem aimdus registreeris, et samal ajal kui telefon kutsus, siis kusagil lähikonnas justkui telefon helises. Toru võtnud väga sõbralik ja lahke naisterahvas (hotelli perenaine) rääkis väga vähe inglise keelt – hiljem selgus, et pea-aegu ei rääkinudki. Õnneks sai ta aru, et ma olen see isik, kel õhtuks broneering on  ja peale mõneminutilist mitte väga tulemuslikku vestlust, kus mina ei osanud täpselt seletada oma asukohta kuna ma ei suutnud prantsuse keeles hääldada väljaku servas oleval sildil olnud kohanime ja tema ei suutnud aru saada, sellest, et ma omast arust olen kohal taipas ta lõpuks ukse lahti teha – ja nii siis selgus, et me seisime teineteisest umbes kümne meetri kaugusel ☺ Naerda saime kõik tublisti. Tegemist oli mitte niivõrd hotelliga kui pigem kodumajutuse või külalistemajaga – ülalkorrusel oli paar tuba külalistele, allkorrusel, nagu hommikul selgus, suur juuksuritöökoda ja ilusalong. Aga tuba oli mõnus ja kodune. WC ja vannituba asusid küll koridoris kuid sellest polnud probleemi, 35€ eest oli siin hotelli küll ja veel. Kui keegi satub sinnakanti, siis soovitame. Meie muuseas olime esimesed eestlased – koos perenaisega oli meil võimalus seinal rippuval kaardil Eesti kohta märge teha, et ka selle kandi inimesed on seal nüüd käinud.

 

L 16.07.2016 Vert-Toulon – Liege

 

Hommikul ärkasime pea-asjalikult akna alt mööda vuravate traktorite müra peale – olime ju keset viinamarjakasvatuse piirkonda ja põllutööd viinamägedel ja mujalgi olid täies hoos.

Öömaja valik ei olnud tegelikult väga juhuslik. Päevaplaan viimaseks Prantsusmaa pinnal veedetud päevaks nägi ette kahe väga olulise ja huvitava koha külastamist – esmalt Epernay, teada-tuntud „šampanjapealinn“ ning seejärel Reims.

Lisaks asus meie pisike külake otse n.ö. šampanjatee (La Route touristique du Champagne) ääres. Hommikul saime perenaiselt veel hulka häid nõuandeid kohtade kohta, mida enne ja pärast Epernayd külastada. Samuti täiendasime 12€ eest oma varusid ostes ühe kohaliku šampanja. Kaasa saime veel õpetuse, et šampanjat tuleb hoida soovitavalt pikali asendis ja enne joomist 24h külmas. Seejärel asusime teele. Ja see oli tõeliselt nauditav tee erinevate lõpmatute viinamägede ja väikeste külakeste vahel. Esimese peatuse tegime Vertuses, seejärel Ogeris.  Pea kogu vaba maa asulate vahel oli täis viinamarjakasvatusi – kohati tundus, et sirged taimede read kaovad lausa silmapiiri taha. Kõik põõsad olid korrapäraselt ja ühtlaselt lõigatud kuna põõsaid pole mõtet kasvatada liiga kõrgeks ning teisalt pole mõtet lasta taimedel end kulutada ka väätide kasvatamise peale. Marjad olid põõsastel juba küljes kuid alles väikesed ja toored – viinamarjade valmimiseni oli veel tükk aega. Samas oli näha, et põldude ja taimede eest hoolitseti tublisti – inimesi oli põldudel palju. Lapiti heleroheliste põldude vahel paistsid ka mustjaspruunikad laigud – seal olid vanad taimed eemaldatud ja uued asemele istutatud. Üle paari rea kasvas viinamarjataimede rea otsas roosipõõsas. Õitsvad roosid viinamarjade vahel mõjusid kahtlemata efektselt kuid tegelikult olid roosid seal vähemalt vanasti hoopis asisemal eesmärgil – roosid olid kui indikaatorid mõnede kahjurite ja haiguste tuvastamiseks ja nende viinamarjadele leviku ennetamiseks. Tänapäeval küll otseselt seda vajadust enam ei ole kuid traditsiooniliselt on roosid viinamarjaistandustesse alles jäänud. Sedasi viinamägede vahel vaateid nautides jõudsime peatselt Epernaysse.

Épernay külastuse peamine mõte ja eesmärk on enamasti linnakese keskel asuv nn. Šampanjaavenüü (L'Avenue de Champagne). Tegemist on siis tänavaga, kus asuvad enamuste maailma suurimate šampanjatootjate peakorterid ja ka osad keldrid. Nii mõnedki šampanjamajad korraldavad ka oma keldritesse ekskursioone.

Suurim ja kohe esimene šampanjamaja avenüü alguses oli Moët & Chandon. Samale ettevõttele kuulub tänapäeval ka Dom Pérignoni kaubamärk ning nii seisiski maja ees ka lõbusa munga, Dom Pérignoni kuju.

Vahele üks väike küsimus -- mis on ühist Moët & Chandonil, Luis Vuittonil, Hennessyl, TAG Heueril, Christian Dioril ja veel paljudel ülemaailmselt tuntud eelkõige luksusega seostatavatel kaubamärkidel? Õige vastus on, et nad kõik on täna ühe suurkorporatsiooni -- LVMH Moët Hennessy Louis Vuitton SE omanduses.

Külastasime esmalt suurt „tehasekauplust“ ja seejärel ostsime piletid ka tunniajalisele giidiga ekskursioonile šampanjakeldrites. Kui juba Epernaysse on tuldud, siis mõne keldri külastus on juba pigem „must“. Enne ekskursioonile minekut käisime veel auto juurest läbi ja võtsime kaasa soojad fliisid – keldrites on nimelt päris jahe.

Moët & Chandonil on Champagne piirkonnas üle 28 kilomeetri keldreid. Kohalik pinnas, lisaks sellele, et on soodus viinamarjade kasvatamiseks, on soodus ka keldrite rajamiseks.  Kuigi ka šampanja valmistamisesse on tulnud kaasaegne tehnoloogia, on vähemalt kaks asja läbi sajandite olnud muutumatud – kvaliteetne šampanjaviinamari korjatakse käsitsi ja šampanja valmib aastate jooksul keldrites pudelites käärides. Šampanja valmistamine on iseenesest lihtne, vaid kannatust peab olema ☺ Lühidalt – esmalt valmistatakse viinamarjadest tavalisel meetodil vein. See villitakse pudelitesse, lisatakse suhkur ja veinipärm, suletakse pudel tavalise metallkorgiga (nagu limonaadipudel) ja laotakse pudelid lamavas asendis keldrisse ühtlasel temperatuuril käärima. Sõltuvalt margist tuleb seejärel paar kuni paarkümmend aastat lihtsalt oodata. Selle aja jooksul käärivad suhkur ja pärm pudelis süsihappegaasiks kuid pudelisse tekib jääkidest ka märgatav sete. Sette eraldamiseks tuleb see esmalt korgi juurde kokku koguda – sellel eesmärgil tõstetakse pudelid kork allapoole püstisesse asendisse ja sette pudeli seinalt lahtiloksutamiseks keeratakse pudeleid iga päev. Tänapäeval oskab seda teha ka masin kuid traditsiooniliselt tehti seda käsitsi – kogenud mees suudab päevas keerata mitutuhat pudelit… Kui sade on kogunenud ilusti korgi juurde, siis tuleb see eemaldada – tänapäeval külmutatakse lihtsalt pudeli kael ära ja võetakse metallkork maha – pudelis olev surve pressib sette välja ning seejärel suletakse pudel uuesti juba traditsioonilise korgiga. Alternatiiv on lihtsalt „nobedad näpud“ – kork maha ja kohe kui sete on välja lennanud, uus peale.

Jalutuskäik keldrites oli muljetavaldav – läbisime küll vaid napi kilomeetri keldreid kuid ka seal oli ilmselt miljoneid pudeleid – kümnete ja sadade kaupa keldrilööve, kus siltide järgi otsustades oli igaühes 40 kuni 70 tuhat pudelit – ühtlastes virnades maast laeni. Giid oli väga asjatundlik ning kogu ekskursioon äärmiselt huvitav.

Ekskursioon lõppes degusteerimisega – iga osaleja sai pokaalitäie Moët & Chandon Imperial Brut šampanjat. Me ei ole küll eksperdid kuid on küll parem kui Sovetskoje Igristoje ☺. Üks huvitav fakt, mis ekskursiooni käigus vähemalt meile uudisena teatavaks sai -- Moët & Chandon Imperialil ei ole aastakäike. Keldriülema (sisuliselt siis šampanjameistri) ülesanne on igal aastal kokku segada sama kvaliteediga segu erinevatest viinamarjasortidest valmistatud erineva aastakäigu veinidest. Teatud valitud aastatel võib aga keldriülem otsustada ka n.ö. aastakäigušampanjat – vintage – valmistada. Selleks kasutatakse siis vaid ühe kindla aastakäigu marju ja seda kääritatakse keldris 7 aastat. Vintagei ei tehta igal aastal.

Keldrikülastuse pilet koos järgneva degusteerimisega maksis 23€ -- hinnakirjas olid ka kallimad variandid kuid need erinesid sellest 23€ maksvast vaid selle poolest, et lõpus pakuti mitut erinevat marki šampanjat. Kuna aga degusteerimise aeg oli sama, siis mitme klaasi puhul pidi lihtsalt kiiremini jooma -- mis pole just parim mõte degusteerimise juures...

Peale ekskursiooni lõppu kaalusime sealsamas poes pikalt käes Moët & Chandon Imperial pudelit … ja ei ostnud … ja õigesti tegime☺ Moët & Chandon poes maksis pudel 34€, Epernay kohalikus Carrefouris 27€ -- sealt ostsimegi. Et aus olla – tagasiteel Tallinki Victoria I tax-free poes maksis sama pudel 29€ ja Tallinnas augustis Selveris 35€ ☺.

Meie viimane sihtkoht Prantsusmaal oli Reims – eelkõige Reimsi katedraal (Notre-Dame de Reims). Olles ära näinud paljude kuningate erinevad lossid oli lõpuks paslik ära vaadata ka kirik, kus nad kõik kunagi kuningateks kroonitud olid saanud. Kiriku fassaadist oli kahjuks märgatav osa kilega kinni kaetud -- restaureerimistööd. Kuid sellest koolimata oli tegemist väga silmapaistva ehitisega, mille pärast tasub kindlasti Reimsi külastada.

Tegime veel lühikese jalutuskäigu ümbruskonnas ning oligi kõik – selleks korraks oli Prantsusmaa nähtud. Õhtuks plaanisime jõuda juba Belgiasse, Liege lähistele, kus meil oli broneeritud öömaja Hotel Class'eco Liège’s. Tegemist oli endise F1 keti hotelliga, mille opereerimise kohalikud olid üle võtnud. Üheks ööks ja 39€ eest oli seal hotelli piisavalt – eriti kui hilja saabuda ja vara lahkuda.

 

P 17.07.2016 Liege – Maribo

 

Päeva ainus eesmärk oli jõuda õhtuks Taani, Maribo lähedal asuvasse hotelli kuid selleks oli vaja esmalt läbida üle 700 kilomeetri autoga pluss laevasõit Puttgardenist Rødby-sse. Tagasitee koju oli meil planeeritud läbi Taani ja Rootsi ning lõpuks Stockholmist laevaga koju. Selline variant oli meie jaoks palju mõistlikum kui autosõit Saksamaa – Poola – Leedu – Läti – Eesti.

Alusatasime vara ning Belgia, Hollandi ja Saksamaa kiirteedel kulusid kilomeetrid päris nobedasti. Pühapäevase päeva puhul olid enamus veoautosid parklates, seega oli teedel ruumi mõnevõrra rohkem ja liiklus sujuvam. Samas ilmselt tulenevalt Hollandis ja Saksamaal alanud puhkuste kõrgajast olid teed vallutanud kõikvõimalikud automajad. Neid oli küll vähem kui veoautosid kuid sujuvat liiklust segasid nad mõnevõrra ikkagi.

Meie ainus ajaline eesmärk oli jõuda õhtul kella 7 ajal Puttgardeni sadamasse – eelmisel õhtul ostsime internetist pileti marsruudil Puttgarden – Rødby ja Helsingør – Helsinborg. Pileti hind oli 130€ -- mitte just väga odav. Alternatiiv Taani ja Rootsi vahelisele laevasõidule oli Öresundi silla ületus, pileti hind sellest ei sõltunud.

Kuna kilomeetrid kulusid kiiresti, siis tegime lõunapausi Bremenis – vaatasime üle nii moosekandid, mis küll kõrvalasuva kiriku remondi tõttu kuidagi armetult ehitustellingute vahele olid jäänud kui ka raekoja ja katedraali. Pikka peatust ei teinud vaid istusime taas autosse ja sõitsime edasi.

Puttgardenist laevale pääs läks hõlpsalt, kassas loeti probleemideta telefoniekraanilt salvestatud pileti andmed ning olimegi laeval ja seejärel juba Taanis. Õnneks hotelli polnud enam pikalt sõita. Otel Våbensted Bed & Breakfasti võime samuti Taani kaudu Saksamaale sõitjatele soovitada – mõnus kodune hotell kiirtee vahetus läheduses. Erinevalt Prantsusmaa hotellide tavast kuulus siin hinna sisse ka hommikusöök. Hind, tõsi küll, oli mõnevõrra kõrgem kui viimase kahe nädala jooksul olime harjunud maksma – 81€. Aga Taani pole ka Prantsusmaa ☺

 

E 18.07.2016 Maribo – Stockholm

 

Kuna Stockholmini oli 760 km sõita ja erinevalt eelmisest päevast pidime õhtul kindlasti juba kell 4 kohal olema, siis olime varakult kella 7 ajal hommikust söömas ja peale kerget einet asusime kohe ka teele.

Sõita oli mõnus – esialgu piki pea-aegu tühja kiirteed kuni Kopenhaagenini ja sealt edasi siis põhja poole Helsingøri. Põnev oleks olnud sõita üle Öresundi silla kuid kaardilt vaadates oli Helsingør – Helsinborgi kaudu minev tee ikka oluliselt otsem. Pealegi võimaldas 20 minutiline laevasõit peale paari esimest sõidutundi sobivasti jalgu sirutada ning soovi korral ka ühe kohvi juua. Hamleti lossi pildistamise võimalus veel peale selle.

Rootsi jõudnuna me enam aega ei raisanud vaid sõitsime pea-aegu ühe jutiga Stockholmi välja. Mis viga sõita kui tegemist on korraliku kiirteega -- Tallinna ja Kaunase vahelise distantsiga võrreldav teekond sujub kiiresti ja muretult ilma liigsete möödasõitude ja pidurdamisteta. Ja oligi kõik -- reisi lõpetuseks veel õhtusöök Victoria I rootsi laua restoranis ning hommikuks kodus. ☺

 

Kokkuvõte

 

Tasus käimist. Läheks kohe uuesti kui vaid aega ja raha piiramatult oleks. Normandia rannik oli huvitav, Bretagne rannik kaunis ja Loire lossid vapustavad.

Hotellides ööbimine oli ühelt poolt mõnus – aega kulus õhtul ja hommikul vähem kui kämpingus, mugavam oli ka. Ning oluliselt vähem asju oli vaja kaasa vedada – auto pagasiruum oli kohe harjumatult tühi. Teiselt poolt määrasid ette broneeritud hotellid suuresti ära igapäevase teekonna ja vabadust käigult marsruuti muuta oli vähem.

Laevapiletid Lätist/Leedust Saksamaale tuli varakult ära osta, Stockholm – Tallinn liinil polnud probleemi. Hotellid broneerisime veebruaris-märtsis kuid kõik broneeringud olid võimalikult pika tasuta tühistamise võimalusega. Mõned hotellid olid esialgu broneeritud ka topelt – see jättis mõningase vabaduse teekonda hiljem ümber sättida ja sihtkohti muuta. Mingeid probleeme hotellidega ei olnud, kõik broneeringud toimisid ja tegelikult jäime ka hotellidega rahule kui Tours välja arvata -- Ibise ja F1 ketihotellid olid täpselt nii isikupäratud kui oodata võis ja ülejäänud väikesed majutuskohad just nii omapärased kui loota oli. Eelnevalt mainitud hotellihindadele lisandus Prantsusmaal tavaliselt miski väike turismimaks – mälu järgi ei olnud see kusagil suurem kui 1€ inimene/öö. Tasuta wifi oli olemas kõikides hotellides, hommikusöök enamasti mitte.

Marsruudi koostamine ei olnud keeruline, Internetis on materjali piisavalt ja ka raamatupoed on nii Internetis kui (Tallinna) kaubanduskeskustes olemas.

Suurlinnu külastasime vaid põgusalt – Amsterdami ja Brüsselisse saab kiirelt ja mugavalt ka lennukiga, mõne pika nädalavahetuse sealkandis võiks edaspidi täiesti plaani võtta. Selle reisi rõhk oli mujal.

Veini oleks võinud rohkem osta, autos ju ruumi oli ☺ Kodust algaval ja kodus lõppeval autoreisil on kindlasti omad eelised – näiteks ei pea muretsema pagasilimiidi ja igasuguste piirangute pärast.

Eesti asub autoreisi seisukohast väga vales kohas – asukohta me muuta ei saa (ja ega tegelikult tahagi) aga head riigiisad ja teised otsustajad – äkki siiski mõtleks ümber ning ehitaks selle ei-tea-kellele-ja-ei-tea-milleks-vajaliku hüpoteetilise Rail Balticu asemel Tallinnast Varssavini korraliku maantee – sellise, kus on pidevalt vähemalt 2+2 sõidurada ja kus vabalt vähemalt 120 km/h sõita saab. 1000 km on küll päris pikk vahemaa kuid vaadates maanteede taset ja ehitamise tempot meist lääne pool asuvas Euroopas pole see ju midagi märkimisväärset.

4950 km autoga – sellest 1500 km kahe viimase päevaga Liegest Stockholmi.

368 l bensiini keskmise hinnaga 1,3 €/l – bensiini hind oli nii Prantsusmaal, Saksamaal kui Belgias praktiliselt sama, vaid Hollandis oli kallim aga seal me ei tankinud. Bensiinijaamu me eriti ei otsinud, kui paak hakkas tühjaks saama, siis pidasime enam-vähem esimeses ettejuhtuvas kinni.

Keskmine kütusekulu 7,4 l/100km.

Kuhu järgmisena – pikk talv on ees, on aega plaane koostada ja raha koguda.

 

Veidi rohkem pilte

 

Saksamaa-Holland, Brüssel, Normandia, Mont Saint-Michel, Bretagne, Loire org, Champagne, kodutee

 

Jutt ja pildid: © Alar 2016