Alar Jõeste
alar.planet.ee

Lihtsamaks navigeerimiseks kliki vahepealkirjadel.

 

Eellugu

 

Ühel hetkel tekkis mõte, et Euroopa on juba läbi reisitud maanurk, seega on aeg veidi kaugemale vaadata ja Aasia tundus olevat täiesti huvitav sihtkoht. Formaalselt olime ju Aasias juba käinud – paariaastatagune Türgi reis paotas meile veidi selle maailmajao ust.

Mõeldud, tehtud. Jätsime valikust välja eestimaalaste lemmiku Tai, viimase aja moeröögatuse Bali ning orienteerusime esmalt kahele suurlinnale – Hongkongile ja Singapurile. Eeldatav ajaplaan oli kaks nädalat, lühemaks ajaks ei tundunud olevat mõistlik nii kaugele sõita. Teine soov oli, et reisimisega ei oota me seekord mitte suveni vaid reis saagu täiesti isiklikel põhjustel toimuma märtsi lõpus – aprilli alguses.

2016. aasta sügisel internetis ringi surfates selgus, et nii Finnair kui Turkish Airlines pakuvad konkurentsivõimelise hinnaga lennupileteid soovitud sihtkohtadesse ning mitte ainult edasi-tagasi lennuna vaid võimalusena lennata näiteks algul Tallinnast Hongkongi ja seejärel Singapurist tagasi Tallinnasse. Selline lennuplaan andis üsna märkimisväärse ajalise võidu kohapealse edasi-tagasi lendamise arvelt ning seda võidetud aega oli palju mõistlikum ringivaatamiseks kasutada. Septembris 2016 oli Finnairi pakkumine nii hinnalt kui lennugraafikult oluliselt parem kui Turkishil, seega ühel kenal hommikul klõbistasin vahetult enne tööleminekut veidi klaviatuuri ning Finnairi piletid marsruudil Tallinn – Hongkong ja Singapur – Tallinn kahele inimesele olidki e-postkastis olemas. Ühe inimese pileti hind oli 511 eurot. Ei olnud ei ostuhetkel ega ka hiljem üldse paha kaup.

Kaheks nädalaks kaks linna tundus aga veidi vähevõitu. Kuna Hongkongist Singapuri tuli nii ehk nii lennupilet hankida, siis küpses järgmine idee – me ei lenda Hongkongist mitte otse Singapuri vaid teeme vahepeatuse Malaisias. Vaatame põgusalt ära pealinna Kuala Lumpuri ning korraks võiks ka varbad kusagil sooja merre kasta kui juba lõunamaale on tuldud. Google ja erinevate reisifoorumite arvamuste kohaselt jäi esmalt silma Langkawi kuid veidike edasi uurides tundus Tioman palju vahvam ja ka ülejäänud marsruudiga enam sobivam olevat.  Seega jäi plaanidesse Tioman ja ette öeldes – see oli üks väga-väga hea valik.

Hongkongile liitus sujuvalt plaane tehes ka Macau – lähinaabruses asuv endine Portugali koloonia, kuhu sarnaselt Hongkongile Eesti passiga viisat vaja pole. Ja ka see oli üks äraütlemata hea valik.

Reisis kondikava selliselt koos, soetasime sügiseselt AirAsia soodusmüügilt (mis küll meile vajaliku  pileti hinda eriti ei mõjutanud) piletid kahele inimesele Hongkongist Kuala Lumpurisse kokku 180 euro eest. See hind sisaldas siis ka miskit lisapaketti äraantava pagasi, eelneva kohavaliku ja pardavõileiva osas.

Kokkuvõttes sai kogu reis selline (kaart on suumitav):

Raha vahetamisest Eestis me loobusime, kohapeal oli sularahaautomaate piisavalt ja Swedpanga kaardiga raha saamisel probleeme ei olnud. Vahetustasud ja teenustasud küll lisandusid kuid polnud just väga märgatavad muuga võrreldes. Sularaha oli samas igal pool vaja, paar korda jäime hätta kuna ei taibanud lennujaamas esimesest ettejuhtuvast automaadist kohe endale raha varuda. Raha kurss oli meie reisi alguse hetkel selline: 1€ = 8.35 HK$ = 4.76 MYR = 1.5 SG$. Lihtsuse huvides võis igapäevaelus arvutada, et 10 HK$ = 5 MYR = 1.5 SG$ = 1€

Kuidas kõik tegelikult välja tuli, sellest lähemalt allpool.

 

R. 24.03, L. 25.03 Tallinn – Hongkong

 

Finnairi lennugraafik Tallinnast Hongkongi oli meie jaoks ülisobiv – reede õhtul kell 21:35 Tallinnast start, napilt pooleteisetunnine peatus Helsinkis ja seejärel 9 ja pool tundi lendu Hongkongi, et sealse aja järgi laupäeval kell 15:30 kohal olla.

Tallinna ja Helsinki vahel lendas tavapäraselt pisike ATR-72, edasi Hongkongi juba uus Airbus A350. Öine lend oli üsna rahulik – vahetult peale õhkutõusmist pakuti veel õhtueinet ja seejärel saigi silma looja lasta. Finnairi uus A350 oli ka economy’s reisides päris mugav, istme laiuse ja jalaruumi üle ei saanud just kurta. Igaühel oli kasutada eesistme seljatoes asuv personaalne ekraan, kust nägi nii lennuinfot kui ka päris suurt filmivalikut. Piloodid olid Soome lennufirmale iseloomulikult soomlased, samas pardapersonali hulgas polnud minu tähelepanekute järgi mitte ühtegi soomlast – ainult Aasia päritolu inimesed.

Lennuk startis küll keskööl kuid ida suunas lennates saabus uus päev kiiresti. Seetõttu palus pardapersonal peale õhtusööki  aknakatted alla tõmmata, et salongis öine meeleolu luua. Me küll vahepeal sikutasime oma aknakatte jälle üles aga kuna istekohad olid just tiiva peal, siis suurt seal aknast näha ei olnud. Selle asemel sai ekraanilt vaadata kaamerapilti lennuki kõhu alt ja saba pealt. Siber jäi kahjuks nägemata (sai lihtsalt maha magatud ning suures osas oli ka pilves), Gobi kõrbe nägime seevastu ära. Hiljem Hiina koha oli ilm jälle pilves, ka Hongkong jäi õhust nägemata – lennuk lihtsalt supsas ühel hetkel pilvest välja ja pani rattad maha.

Maandumine Hongkongi Chek Lap Kok lennujaamas oli sujuv, pagasi saime kätte kiiresti. Tegemist on üle 70 miljoni reisija aastas teenindava maailmas suuruselt 8. lennujaamaga – seega Helsinkiga (17 milj. reisijat), Tallinnast (2 milj. reisijat) rääkimata, võrreldamatu kogemus.  Piirikontroll sujus kiirelt, enne piirivalvuriga kohtumist tuli täita migratsioonikaart, mille ühele osale tempel löödi ja mis passi vahele jäi. Lahkudes võeti see kaart ära.

Lennujaamast linna saamine oli lihtne – kohalikul metrool (MTR) on omaette kiirliin Airport Express, mis viib 25 minutiga lennujaamast Hongkongi keskusesse (Hong Kong Central). Airport Expressi piletisüsteem on veidi erinev MTR omast – ilmselgelt lähtutakse eeldusest, et lennujaama kaudu reisijatel raha on. Kui muidu on MTR kasutamine Hongkongis odav, siis lennujaama liin maksab umbes 4 korda rohkem kui tavapilet sama vahemaa korral maksta võiks – 100 HK$ inimese kohta – mis tegelikult ei ole ka just eriti suur väljaminek. Kasutada saab Octopus kaarti (linnaliikluses väga mugav) kuid juhul kui reisite mitmekesi (ka kaks on juba piisavalt mitu ☺ ), siis osutub mõistlikuks osta ühekorrapilet. Kahest inimesest koosnev „grupp“ sai osta grupipileti maksumusega 170 HK$. Ning mis peamine – selle grupipileti sai osta ka kaardimaksega. Octopus kaardi saab osta (tegelikult pole see enamasti ostmine vaid rentimine, ära minnes võib kaardi tagasi anda ning tagastatakse nii deposiit 50 HK$ kui ka kaardil olev kontojääk) vaid sularaha eest ning ka laadida sai seda vaid sularaha eest.

Kuna Airport Expressi piletiga ja ka rongile saamisega läks nii lihtsalt, siis jäi lennujaamas pangaautomaat külastamata ning sellest tekkis Hong Kong Centralis ka mõningane probleem. Hotelli jõudmiseks oli meil vaja sõita veel üks jaamavahe teise liiniga. Soovisime osta Octopus kaardi ning selleks oli sularaha vaja. Veidikese sahmerdamise, mis tähendas Hong Kong Centrali erinevatel korrustel seiklemist ja mitmekordset klienditeeninduse sabas seismist,  järel saime hakkama ja edasine läks juba lihtsalt. Sheung Wan jaamast polnud hotelli Butterfly on Hollywood enam pikk maa minna, pealegi aitasid meid tänavanurkadel olevad teeviidad. Hotelli enese leidisime booking.com abil – hotelle on Hongkongis küll lõputult ja igale maitsele kuid üldine hinnatase ei ole just odavapoolne. Valikus lähtusime nii hinnast kui asukohast, hea asukoht kaalus üles ka veidi kallima hinna. Lisaks valisime väheke parema toa ning mis põhiline – toa hinna sisse kuulus selles hotellis ka piiramatu andmesidega nutitelefon ning 4G kaasaskantav wifi ruuter oma telefonide ja muude seadmete internetiga ühendamiseks mitte ainult hotellis vaid kogu Hongkongi territooriumil. Igati head ja kasulikud vidinad olid mõlemad. Bookingust Hongkongi hotelle broneerides on kasulik tähele panna väikses kirjas infot, et kohapeal lisanduvad maksud – meie poolt broneeritud hotelli hinnaks oli umbes 360€ (3017 HK$) 4 öö eest, sellele lisandus veel 10% teenustasu kohapeal. Tuba oli korralik, asus 10. korrusel ja nurgapealse toa vaade oli ühelt poolt väikesele pargile ja teiselt poolt naabruses asuvatele kortermajadele. Seda hotelli võime igati soovitada teistelegi.

Kuna õhtu oli alles noor, ei jäänud me hotelli istuma vaid asusime Hongkongi avastama. Otsustasime üle vaadata esmalt kaks n.ö. kohustuslikku vaatamisväärsust – Star Ferry ja Symphony of Lights. Esimene oli igati tasemel, teise kohta võis öelda vaid – nojah… Oodatud etenduse ajal (kell 8 oli Tsim Sha Tsui kaldapealsel vaatajaid murdu) oli veidi raske aru saada, kas nüüd midagi toimub või mitte. Hongkongi kaldapealne oli igati vaatamisväärne ka niisama ja tuledes säravatest pilvelõhkujatest seal õhtuti puudust ei ole. Aga miskit sünkroonset tuledemängu ja muud seesugust me küll tuvastada ei suutnud. Selle oleks võinud ju panna eelneva lennukiöö arvele kuid ka ülejäänud publik lahkus suht kiiresti… Star Ferry oli seevastu tasemel. Kiire ja samas veidi nostalgiahõnguline mereületus pea-aegu olematu raha eest. MTR-ga sai kindlasti kiiremini kuid emotsioone ja naudingut oli laevas palju rohkem. Kasutasime seda järgnevatel päevadel veel korduvalt, nii pimedas kui ka päevavalges. Ning ülesõidul ei tasu piirduda vaid ülemise dekiga, alumine on mõnes mõttes veel põnevamgi.

Edasi jalutasime piki Nathan Roadi põhja poole, eesmärgiga jõuda välja Temple Street Night Marketile. Kaardi pealt tundus see vahemaa esialgu päris pikk kuid tegelikult oli vägagi jalutatav. Ööturg oli väga lahe. Esmalt hankisime miskist nurgapealsest letist enesele suupoolist (kalapallid, kalmaarirõngad ja veel miskid tundmatu sisuga asjad) – eelistasime letti, kus sai näpuga näidata. Hongkong on vägagi inglisekeelne linn kuid toidukohtades polnud sellest tihti abi kuna asjade nimetused lihtsalt ei ütle midagi. Eelnevalt näpuga näidatud asjad visati siis kuuma õli vanni ning mõne aja pärast pakiti paber- ja plasttopsides kaasa. Mugav ja odav. Ning ka maitsev. Tänavasöök tasub igal juhul söömist isegi kui toiduvalmistamise kohad ja viis esialgu veidi omapärased tunduvad – euroopalik tervisekontroll jms. ilmselt minestaks kuid õnneks ei ela kogu maailm euroreeglite järgi.

 

P. 26.03 Hongkong – Hollywood road, The Peak, Ding Ding tramm, botaanikaaed

 

Üllataval kombel polnudki erilist ajavööndite vahetusest (Eestiga võrreldes +5 tundi) tingitud väsimust – kell 8 ärgata tundus täiesti normaalne olevat.

Hotellis endas hommikueinet ei pakutud seega jõime hommikukohvi naabertänavas asuvas kohvipoes. Ja seejärel alustasime lähiümbruse avastamist. Esimene oluline meeldetuletus oli kohe hotelli ette asfaldile kirja pandud – ülekäigurajal asus suur kiri Look right!  Hongkong endise Briti kolooniana on vasakpoolse liiklusega (nagu ka kõik järgnevad sellele reisil külastatud riigid). Paari esimese tänavaületuse järel sai selgeks kuivõrd automaatne on tänaval esmalt vasakule vaatamine – aastakümnete jooksul sisse harjunud komme. Esimene pilk läks automaatsel vasakule isegi siis kui mõistus selgelt ütles, et paremale on vaja vaadata… Kuna aga ülejäänud „päris“ Hiina on parempoolse liiklusega, siis sellest ka need vihjed, mis kasulikud ka meiesugustele, ülekäigukohtadel.

Hollywood roadi ümbruses leidus hulganisti kõikvõimalikke vanakraami ja antiigikauplusi. Kohe tänavate kaupa. Ja nagu mujal Hongkongis, siis loomulikult lugematu kogus kõrghooneid. Kõrghoonetel ja kõrghoonetel oli selge vahe – mere ääres asusid enamasti kontorihooned – üks uhkem ja säravam kui teine. Tagapool olid elumajad – umbes nagu kodune Lasnamäe ainult et majad on vähemalt kolm korda tihedamini ehitatud ja vähemalt 4 korda kõrgemad. Elumajade juures arhitektuuriga vaeva ei nähta, kõrgustesse pürib konkreetne betoontorn, mille torustik jms. paikneb tihti välisseinal, korterite kütte ja jahutusküsimus on igaühe enese lahendada – majadel on enamasti lihtsalt akna kohale ehitatud betoonriiulid, kuhu soovijad oma isikliku konditsioneeri asetada võivad. Korterid on ilmselgelt väikesed – pole ime, et ka näiteks 45. korrusel ripub akna taga raamil kuivav pesu ning akna juurde välisseinale on riputatud veel erinevaid hetkel mitte vaja minevaid asju – turulkäimise käru näiteks… Samas kõrghooned ja ehitiste tihedus ei välista rohelust – seda leidub majade vahel piisavalt. Eks omaette teene selles ole ka kliimal, kus piltlikult öeldes iga maasse löödud kepp kasvama ja õitsema läheb.

 Ja veel– ehitustegevus on lakkamatu, betoonist pilvelõhkujaid ehitatakse pidevalt juurde. Kraanad ja kõikvõimalik ehitustehnika olid väga igapäevased osad linnapildist. Samas omal kombel võis ehitamist ka looduslähedaseks pidada – kui on vaja maja ümber ehitada tellingud, siis need tehakse eranditult kohalikust looduslikust materjalist – bambusest. Seda ka Nathan roadil ja ka 40+ korruseliste kõrghoonete ümber. Ramirendil poleks siin ilmselgelt turgu, tellingumaterjali saab igaüks enne ehituse algust laenutamise asemel platsil ise valmis kasvatada ☺. Hiljem Singapuris loomaaias pandat külastades ja nähes kuidas see elukas bambust murdis tekkis mõte, et kui Hongkongis tahaks mõni ehitaja konkurendile väikese vimka keerata, siis ilmselt oleks parim võimalus naabri ehitusplatsile öösel panda lahti lasta… ☺

Esimese n.ö. ametliku vaatamisväärsusena jäi meile teele Man Mo tempel. Väljast on hoone suht tähelepandamatu kuid seestpoolt vägagi muljetavaldav. Kullast ja muidu sädelevaid Buddhasid igal juhul jagus. Ja samuti jagus viirukisuitsu – templi katus oli ettenägelikult ehitatud poollahtine, et vähegi hingamise õhku jaguks. Kuna see oli meil elus esimene budistlik tempel külastada, siis kulus seal aega omajagu. Silma jäi ka paar kommet lisaks viirukisuitsetamisele – Buddha altarile tuuakse toitu, valdavalt õunu ja apelsine ning templi ees asus ka suur ahi, kus iga soovija sai oma palved esmalt paberile kirja panna ja seejärel suitsuna taevaste jõudude poole teele lähetada.

Järgmisena otsisime üles väidetavalt maailma pikima eskalaatori ja sõitsime sellega mitu tänavavahet üles. Hongkongi saarel tuleb arvestada, et tasast maad praktiliselt ei ole ning seetõttu on põiktänavad enamasti väga järsud, jalakäijate läbipääsud tihti ka trepid. Eskalaator oli seega hea võimalus väiksema jalavaevaga alt üles jõudmiseks. Loomulikult ei ole tegemist ühe katkematu eskalaatoriga vaid lühematest juppidest koosneva süsteemiga.  Eskalaatori lõpust oli hea jätkata teekonda Peak Tram’i poole aga enne seda jäi sobivasti teele Hongkongi botaanikaaed. Botaanikaaed, kus on ka veidike loomaaia elemente pea-asjalikult ahvide ja erinevate lindude näol, tasus külastamist. Külastamine oli tasuta, park ise oli huvitav ning leidus hulk varjulisemaid ja vähem varjulisemaid kohti jalgade puhkamiseks.

Victoria Peak on Hongkongi saare kõrgeim tipp.  The Peak on seda ümbritsev ala ja The Peak Tower on tipu lähedusse ehitatud imposantne hoone, mis sisaldab eneses esmalt vähemalt 5 korrust kaubamaja ja seejärel katusel vaateplatvormi. Just siit vaateplatvormilt on tehtud enamus Hongkongi tuntud fotodest. Tuntuim ja kindlasti soovitatavaim viis üles jõudmiseks on The Peak Tram. Tegelikult saab ka tavalise bussiga aga see on hoopis teine asi. Peak Tram alumine jaam asub botaanikaia vahetus läheduses, seega sinnani jõudmine ei olnud keeruline. Jaamas kohtasime ka esimest järjekorda, siiski õnneks mitte väga pikka. Pilet koos vaateplatvormi külastamisega maksis 77 HK$, ostsime trammisõidu vaid ühes suunas, mäest üles. Pileti saab osta nii Octopus kaardiga kui ühekordse piletina. Alla plaanisime tulla jalgsi. Peak Tram tasus kindlasti sõitmist, vahepeal tekkis tunne, et tramm muutus sõna otseses mõttes liftiks ehk liikumine oli pigem vertikaalne kui horisontaalne. Trammil ongi nii tõusul kui laskumisel abiks trossisüsteem, st. tramm ei sõida mitte oma mootori jõul vaid see sikutatakse trossiga mäest üles ja lastakse siis ka trossi otsas mäest alla. Hiljem jalgsi alla tulles oli meil võimalus seda trossisüsteemi ja trammi lähemalt uurida.

Peak Toweri tipust avanes tõesti hea vaade Hongkongile. Kahjuks ei soosinud meid ilm – kui hommikul oli lihtsalt pilves, siis lõunaks oli pilvisus juba väga paksuks läinud ning kaugemad saared olid seetõttu mattunud ühtlasesse udusse. Lisaks tegi tugev ja jahe tuul olemise päris kõledaks. See kõik aga ei vähendanud vaadete ilu ja mõju ning veetsime vaateplatvormil tublisti aega. Veidi üllatuslikult ei olnudki me seal sel hetkel ainsad eestlased – ühel hetkel ütles üks abielupaar meile tere kuna oli meid kuulnud omavahel eesti keeles arutlemas. Ja teine tähelepanek oli see, et reisifotograafia on viimasel ajal ikka täiesti omapärase suuna võtnud – kui vanasti tehti reisil pilte kohtadest, kus käidi, siis nüüd teeb enamus pilti iseendast ja heal juhul jääb siis pildile veel ka veidike kohti kus käidi.

Kui olime juba piisavat jaheda tuule käes ringi vaadanud ning avanevad vaated vähemalt kolm korda ära pildistanud, asusime alla tulema. Kuna meil trammipilet oli ostetud vaid üles, siis tuli hakata jala laskuma. Infopunkt jagas lahkesti kaarte – allatulekuks on põhimõtteliselt soovitatud kaks varianti – üks veidi pikem, teine lühem. Ajakulu on umbes 45 min kuni tund, meil läks veidi rohkem kuna vaatasime vahepeal ka ringi. Loomulikult võib ja saab sama teed pidi ka üles matkata. Üles matkamine võtab kindlasti naha märjaks, ka allatulekul hakkas peagi palav ja vaateplatvormil selga aetud kampsuni võis peatselt kotti tagasi toppida.

Alla jõudnuna jäi meile varsti teele ette trammipeatus. Kuna trammiliin oli olemas ka meie hotelli lähistel, siis osutus võimalikuks veel üks n.ö. kohustuslik Hongkongi atraktsioon – sõit Ding-Ding trammiga – ära teha. Trammipilet maksis 2.30 HK$, seega pea-aegu mitte midagi. Ronisime kahekordse trammivaguni  ülakorrusele, rahvast väga palju ei olnudki. Vagun ise ülemäära avar ei olnud, pigem kohalike mõõtudele vastav. Paari peatusevahe järel saime istuma vaguni etteotsa ning nautisime ümbritsevaid vaateid. Täiesti äge viis teha linnaekskursiooni.

Õhtusöögiks valisime kohaliku söögikoha Ding Dim 1968. Otsustasime tellida n.ö. näidiskomplekti, mis sisaldas mitmeid erinevaid kohalikke roogasid – valmistatud peamiselt mereandidest, riisist, vetikatest, miskist murust jne. Osad olid täitsa head, osad seevastu – ütleme, et huvitavad proovida. Kõige omapärasem osa söögist olid kahtlemata kana jalad – just jalad, mitte koivad ;-). Kui olime söömise lõpetanud, siis hiinlannast ettekandjaneiu imestas, et me neid sõime – tal enesel ei minevat need kuidagi suust sisse ☺. Aga me oleme nüüd vähemalt maitsnud.

Õhtu lõpetuseks sõitsime veel kord Star Ferryga Kowlooni poolele ning otsisime üles kohaliku tähtede avenüü (Avenue of Stars). Selle ülesleidmisega läks veidi aega kuna Tsim Sha Tsui kaldapealsel toimuvate ehitustööde tõttu oli see kolitud eemale parki. Tegemist on siis Hollywoodi stiilis tähtede avenüüga, kus erinevad kohalikud filmistaarid on jäädvustanud oma käejäljed ja mõningate auks on välja pandud ka kujud. Ilmselgelt on Hiina ja üldse Aasia filmimaailm suur ja oma staare neil jagub lõputult kuid nagu suurt osa eurooplasi kõnetasid meidki vaid Bruce Lee ja Jackie Chan...

 

E. 27.03  Macau – vanalinn, kasiinod ja tantsiva vee maja

 

Hongkongi n.ö. naaber on kohe teisel pool lahte asuv endine Portugali koloonia Macau. Täna saab Hongkongist Macausse veel laevaga kuid peatselt see muutub. Praktiliselt on juba valmis Hongkongi ja Macau vaheline sild – kokku 42 km üle mere. Google kaardil seda kevadel 2017 veel ei ole kuid satelliitpildilt on see juba täiesti leitav. Silla algus on Hongkongi lennuvälja juures, Lantau saare läänetipu juures läheb sild korraks (6,7 km) üle tunneliks suurte laevade läbilaskmiseks, edasi jätkub jälle sillana. Macau ja Zhuhai juures on merre rajatud uus suur saar piiri- ja tollikontrolli teostamiseks. Kui hiinlased juba midagi ette võtavad, siis suurelt. Vahemaa on iseenesest pea-aegu võrreldav Tallinna ja Helsinki hüpoteetilise tunneli pikkusega kuid on ka üks erinevus meie oludega – Pärlijõe (Pearl River / Zhujiang) deltas elab silla lähipiirkonnas kokku rohkem kui 45 miljonit inimest, mida on mõnevõrra enam kui Eestis ja Soomes kokku.

Macau terminali oli meie hotellist jala umbes 15 minutit jalutada. Piletit me ette ei ostnud, lootsime, et saame sadamast. Laevad sõidavad iga 15 minuti tagant, seega mahajäämise hirmu ei ole – äärmisel juhul tuleb veidi oodata. Sõiduaeg on umbes tund.

Piletite hankimisega ei tekkinudki probleeme, küll aga esmalt piletikassa ülesleidmine oli veidi aeganõudev kuna otse loomulikult asus Macau ferry nimelises terminalis kaubanduskeskus, mille kõrgemal korrusel ühes nurgas siis ka pileteid müüdi ja laevale sai. Pilet maksis 164 HK$ inimese kohta ning saime pileti ülejärgmisele laevale.

Macausse sõitmine tähendas Hongkongist lahkumist, seega passi ei tohtinud hotelli jätta. Sarnaselt Hongkongiga on Macau Hiina „üks riik kaks süsteemi“ põhimõttel toimiv erihalduspiirkond ning Eesti passiga pole sinna reisimiseks viisat tarvis, küll oli aga vaja läbida nii Hongkongist lahkudes kui Macausse sisenedes piirikontroll.

Macausse tasub minna kui Hongkongis pikemalt kui paar päeva peatuda kuna see on tükike ajaloolist Portugali keset Hiinat ning see on ainus piirkond Hiinas kus hasartmängud on lubatud ja seetõttu on tegemist miski Las Vegase sarnase paigaga. Samas Macau areneb tormiliselt, uusi lukshotelle ja kasiinosid kerkib järjest ja Cotai piirkond on saanud seetõttu juba hüüdnime Vegas on steroids.

Aga kõigist järjest – peale umbes tunnist laevareisi läbisime kiirelt Macau passikontrolli ning otsustasime esmalt minna ja üle vaadata ajaloolise osa – Largo do Senado väljaku ning ümbruse ja Pauluse kiriku varemed. Sadamas kleepus meile kohe külge üks kohalik ekskursioonipakkuja, kes esmalt meile kaardil huvitavad kohad kätte näitas ja siis lootusrikkalt pakkus, et tal on suurepärane auto, millega me saaksime kõik soovitud kohad läbi sõita. Kuulasime ta juhtnöörid tänulikult ära ning lahkest pakkumisest loobununa läksime küsisime turismiinfost, kuidas ühistranspordiga nimetatud kohtadesse saab. Sai päris lihtsalt ja odavalt, bussid väljusid kohe sadama eest. Macaus on tegelikult käibel oma raha pataka (MOP) kuid kuna 1 HK$ = 1 MOP, siis käibib igal pool paralleelselt ka Hongkongi dollar. Buss sadamast kesklinna maksis (kui ma nüüd õigesti mäletan) 4.30 HK$, kesklinnast Cotaile 6.40 HK$, seega enam-vähem olematu summa. Kui tahta kohe Cotaile kasiinodesse suunduda, siis lähevad sinna sadamast tasuta mugavad otsebussid – istu vaid sisse ja sõida kohale. 

Largo do Senado ja seda ümbritsev piirkond oli selline armas vana Euroopa keset hiinakeelseid silte ja pisikeste asiaatide sagimist. Tasub läbi jalutada kuigi jalutamine tähendas nii mõneski kohas parajat trügimist. Ühelt tänavanurgalt ostsime kaasa mõningase koguse bak-kwa’d – väga maitsvat kohalikku vinnutatud liha. Valikus oli nii sealiha, linnuliha kui loomaliha, olid magusamad ja teravamad variandid. Ostsime ühe teravama, ilmselt oli tegemist sealihaga. Hind oli suhteliselt odav, tagantjärgi tarkus oli, et oleks võinud osta ka kaasa kuna ostetud kaup pakendati korralikult vaakumkilesse. Meie aga rebisime pakendi kohe jälle lahti ja lasime hea maitsta.

Pauluse kiriku varemed tasuvad ka vaatamist kuigi ega peale treppidega väljaku seal midagi erilist ei ole – vaid üks säilinud kiriku esisein künka otsas. Rahvast oli aga piisavalt. Kohe kirikuvaremete kõrval asub endisaegna kindlus Fortaleza do Monte, jalutasime sealtki läbi. Ülalt müüridelt avanes hea vaade ümbrusele, erinevalt Hongkongi pilvelõhkujatest on Macau enamuses madal linn. Ning kohati ka üsna räämas olemisega. „Päris“ - Hiina paistis samuti kätte ära lähedusest kitsa meresiilu tagant. Rohkem tähelepanu pälvisid siiski hoopis Macau lõunaosas asuvad suured hotellid, eelkõigu erilise kujuga kuldne Grand Lisboa. Vaated vaadatud ja fotoka mälukaardile jäädvustatud, siirdusime hotelle lähemalt uudistama. Tasus vaatamist, naabruses asuva Wynn hotelli ees toimub purskkaevude show, mida tasub samuti vaadata.

Liiga kauaks me siiski uudistama ei jäänud kuna Macau külastamisel oli meil ka üks väga konkreetne eesmärk – The House of Dancing Water show. See jäi reisiplaane tehes silma juhuslikult, uurides enne reisi internetist, mida Macaus ette võtta.  Nüüd, seda külastanuna, saame kindlalt väita, et see üksi on juba piisav põhjus Macau reis ette võtta. Piletid ei ole väga odavad (alates 580 HK$) kuid  odavamatel ja kallimatel kohtadel ei ole eriti vahet, seega võib raha mõningase kokkuhoiu nimel osta odavamad piletid. Samas odavamad piletid on enim nõutud, mistõttu tasub need mõni päev enne etendust internetist ära osta. Kuigi ilmselt saab ka koha pealt alati midagi.

Esimene ülesanne oli aga kohale jõuda. Show toimumise kohaks oli internetist ostetud piletitel märgitud The City of Dreams. Peale mõningast uurimist suutsime välja selgitada, millise bussiga võiks kohale jõuda. Õnneks olid bussis ka mõned meiesarnased turistid, kellest üks paar oli City of Dreams silti oma hotelli läheduses näinud ning seetõttu oskasid nad meile juhatada, kus umbes bussist väljuma peaks. Igatahes kohale me jõudsime. Internetivoucherid tuli esmalt piletiteks vahetada ja see oli omaette teema – millegipärast küsiti lisaks väljatrükile näha veel dokumenti (passi ☺) ning ka piletite eest tasumisel kasutatud krediitkaarti. Viimase kohta öeldi küll, et kui ei ole sama kaart, siis kõlbab ka mõni teine. Ja enne piletiletini jõudmist õnnestus meil läbida veel tohutu suur kosmeetikapood, seejärel kasiino ja seejärel veel mõned poed – lihtsalt hoone ülesehitus oli selline.

Algus oli kell 5. Päevas on tavaliselt kaks etendust, kell 5 ja kell 8 õhtul kuid siiski mitte iga päev. Täpse ajakava leiab kodulehelt. Kuna meil olid piletid olemas ja võis eeldada, et peale show lõppu on väljas juba pime, siis kasutasime aega Cotai Stripiga (jah, hiinlased ehitavad Macausse Las Vegase eeskujul oma Strippi) päevavalges tutvumiseks. Kohe City of Dreams taga asub Wynn Palace, mille ees asub samuti vigurpurskkaevudega tiik. Ning et veel i-le täpp peale panna, siis on võimalus otse hotelli vastuvõttu sõita ka köisraudteega – jah, tänavalt võid astuda köisraudtee gondlisse, mis seejärel ümber purskkaevude tiigi elegantse ringi teeb ning sujuvalt hotelli lobby’sse siseneb. Kuna niisama uudistajatelt küsiti sõidu eest raha, siis jätsime selle seekord vahele. Teisel pool asub The Venetian – Veneetsia doodžide palee välimusega hoone, mille küljes on olemas ka Marcuse väljaku torn ning Rialto sild, mis siinmail viib otse Veneetsiast Pariisi ehk siis The Venetianist The Parisian’i. The Venetian’s heitsime esmalt pilgu peale fuajeele – tohutule, läbi mitme korruse ulatuvale Itaalia stiilis laemaalingutega saalile, mis viib sissepääsu juurest kasiinosse. The Parisianil on vastu panna oma Eiffeli torn. Jätsime põhjalikuma tutvumise hilisemaks ja siirdusime tagasi City of Dreams’i  etendust vaatama.

The House of Dancing Water on lühidalt öeldes vee peal, vee all, kuival maal ja õhus toimuv tsirkuseetendus. Kogu etendusel oli ka miski vaevumärgatav süžee kuid see polnud peamine. Show numbrid olid peadpööritavad ja kaelamurdvad, nägime nii vettehüppeid, kõikvõimalikku akrobaatikat nii õhus, vees kui maal, hüppavaid ja lendavaid mootorrattaid, tantsunumbreid, vee alt ja õhust ilmuvaid artiste ja rekvisiite, erinevaid purskkaeve, kuulsime head muusikat ja mida kõike veel. Lisaks esinejatele oli kindlasti üks oluline tegelane ka etenduse areen, mis oli kord sügav bassein, kuhu vettehüppeid tehti ja kust laevad ja majad kerkisid, seejärel muutus madalaks veega kaetud väljakuks või hoopis kuivaks maaks ja mitmetasandiliseks lavaks – ning seda kõike korduvalt ja vaid loetud minutite jooksul. Omaette mehhanismid olid ka areeni laes, mis võimaldasid esinejatel nii ringi lennata kui kõikvõimalikke rekvisiite ümber paigutada. Kogu pooleteisetunnise show jooksul keerles pidevalt peas mõte, et see on nagu muinasjutt, mis ei tohi veel ära lõppeda, tahaks veel ja veel näha järjest pöörasemaid numbreid… Tagantjärgi mõeldes võib olla omajagu tõtt arvamuses, et sellise show korraldamine Euroopas vaevalt et õnnestuks, läänemaailma turvanõuded mõningaid numbreid tõenäoliselt ei võimaldaks ning ka eelarve oleks ilmselt pöörane. Aga Hiinas oli see võimalik ja igal juhul tasus see vaatamist ning oli kahtlemata väärt igat piletile kulutatud dollarit ja senti.

Paraku lõpevad ka parimad asjad ükskord ning nii saigi etendus ühel hetkel läbi. Ülemäära kurvastada selle üle ei olnud aega, peale pisikest ringkäiku nännipoes läksime nüüd juba pimedas ümbrust uudistama. Nagu arvata võis, olid valgustatud hooned kordi efektsemad kui päeval. Kuna Veneetsiasse olime ennist juba sisse vaadanud, siis  jalutasime edasi Pariisi poole. Hoone ise ei jäänud ei oma välimuses ega ka sisemuses Veneetsiale loomulikult alla – näiteks leidub hoone sees Vendome väljak koos selle keskel kõrguva Napoleoni sambaga, fuajee laemaalidest ja purskkaevust rääkimata. Eiffeli torni sai samuti sisse, pilet maksis mälu järgi 100 HK$. Jätsime minemata ning õues pingil jalgu puhates õnnestus meil ära näha tornis toimunud muusikaline valgusetendus. The Parisianist edasi on järgmine Studio City, veel üks tohutu meelelahutuskompleks. Studio City vastas asus praegu küll tühermaa kuid kuna sellele oli juba plank ümber ehitatud, siis tõenäoliselt see pikaks ajaks tühjaks küll ei jää – juba mõne napi aasta pärast võib seal olla paar järgmist uut luksushotelli ja kasiinot.

Ühel hetkel hakkasime aga paratamatult mõtlema Hongkongi tagasipöördumisele. Selleks tuli kuidagi sadamasse saada –City of Dreamsist väljuvad tasuta bussid. Enne lahkumist tuli aga ühtäkki meelde, et The Venetianis peaks justkui olema ka Suur Kanal koos gondlite ja muu juurde kuuluvaga. Kuna esmakülastusel meile see silma ei hakanud, siis otsustasime igaks juhuks tagasi minna ja üle kontrollida. Lühidalt – Suur Kanal oli seal olemas. Kanalil sõitsid gondlid ja gondoljeerid laulsid. Päriselt, mitte lindi pealt. Ja see kanal asus kasiino kohal hoone kolmandal korrusel ning oli loomulikult ümbritsetud lugematute valdavalt luksusbrändide kauplustega… Kõike oleks veel ette kujutanud kuid kolmandal korrusel asuv läbi maja ulatuv mitmesajameetrine kanal kippus juba veidi kujutlusvõime piire ületama… Ühes pisiasjas andis Parisiani Vendome väljak Venetianile silmad ette – nimelt Vendome väljaku kohal „taevas“ pilved liikusid, kanali kohal seisid paigal ☺. Kõige juba nähtu taustal ei suutnud kanali kõrval samuti sisetingimustes asuv San Marco väljaku koopia enam väga üllatadagi. Kõige lihtsamini leiab kanali kui minna läbi kasiino ja sõita seejärel eskalaatoriga üles.

Õnneks asus sealsamas kanali kõrval ka suur-suur söögiala, mis oli ümbritsetud kõikvõimalike kiirsöögikohtadega – McDonaldsist „hiinakateni“. Ühest sellisest hiinakast, kus ka kohalik õlu saadaval, võtsime päeva lõpetuseks portsu nuudleid ja muud juurdekuuluvat. Ning seejärel otsisime ilmse kahetsustundega üles City of Dreams  keldrikorrusel asuva bussijaama ning sõitsime tasuta bussiga otse sadamasse ning seejärel laevaga tagasi Hongkongi. Macau oli kindlasti üks koht, mis jäi meelde ning kuhu tahaks tagasi. Sest nii palju jäi ju veel vaatamata ja kogemata…

 

T 28.03 Hongkong – Lantau saar, Tian Tan Buddha,  Po Lin klooster ning matkarajad

 

Reisiplaane tehes oli järgmine koht, mida kindlasti külastada soovisime Lantau saar ja seal asuv maailma suurim istuv Buddha. Lisaatraktsioon pidi olema sõit köisraudteega üle mere ja mägede Tung Chung MTR jaama juurest otse Buddha kuju juurde. Paraku ilmus jaanuaris köisraudtee veebilehele lakooniline teade, et seoses kandetrossi vahetusega on köisraudtee suletud eeldatavalt kuni suveni. Seega jäi see atraktsioon siis plaanist välja. Samas pole halba ilma heata – kui väidetavalt pidid Buddha juures tunglema suured massid, siis meie külastuse ajal oli seal rahvast äärmiselt vähe ja ruumi ringi uudistada piisavalt. Kohale saamiseks olid meil mitu ideed – neist parim tundus olevat laevaga Hong Kong Centralist Lantaule Mui Wosse, sealt edasi bussiga nr. 2 kas otse Ngong Pingi või siis bussiga nr. 3 Pak Kung Au peatusesse ja edasi piki Lantau Peak matkarada üle Lantau kõrgeima tipu jalgsi Buddha juurde. Viimane variant oli ilmselgelt põnevam ja ka esialgu eelistatuim. Paraku oli see ka väga ilmastikutundlik variant. Hommikune ilm Hongkongis oli selline mittemidagiütlev – valdavalt pilves kuid samas üksikute päikeseliste hetkedega. Lisaks oli tõusnud tugev tuul. Veel Mui Wo sadamas maabudes ja sadamaesiselt bussi otsides olime valmis minema matkarajale. Samas tuul ja madalad pilved ning asjaolu, et buss nr. 2 läks varem kui buss nr. 3 panid meid otsustama otsebussi kasuks. Tagantjärgi ei oska öelda, kas see oli õige või vale otsus – ühelt poolt avanevad 934m kõrguselt Lantau Peak tipust suurepärased vaated lennuväljale ja tervele Hongkongile, teiselt poolt madalate pilvede korral oleks kindlasti olnud tipp pigem pilvede sees ja seetõttu vaade nullilähedane. Lisaks pelgasime, et lagedal mäeharjal hakkab tugeva tuule käes lihtsalt külm. Väikene kahetsus jäi igatahes hinge, eks siis kunagi tuleb sinna tagasi minna ja rada läbi käia. Matkaradadega on Hongkongis üldse hästi, neid on seal palju, kirjelduste järgi üks põnevam ja ilusam kui teine. Seega pole Hongkong üldse ainult ülerahvastatud pilvelõhkujaid täis kivikõrb vaid vägagi roheline ning looduslähedane piirkond.

Buddha juurde ronisime meiegi pikast 286 astmega trepist üles, ilm oli küll tuuline kuid päikegi piilus aeg-ajalt pilve tagant. Lähedalt oli Buddha hiiglasuur – ega muud pole öelda kui au hiinlastele, kes selle kuju 1993. a. valmis ehitasid. Otse Buddha kuju vastas asub Po Lin klooster. Enne selle külastamist otsustasime jalutada Wisdom path’ ni ((elu)tarkuse rajani) ning ühtlasi ära vaadata ka Lantau Peak matkaraja siinpoolse otsa. Wisdom Path’lt  Buddha kuju ei paista kuid kui raja kaugemast otsast veidi edasi põõsaste vahele minna, siis jõuab peatselt lageda kaljunukini, kust nii Buddha kui ka ümbritsev piirkond suurepäraselt näha on.

Kuna tuul oli teiselt poolt mäge, siis otsustasime veidi ka matkarada avastada. Matkasime umbes kilomeetri jagu – tõusumeetreid kogunes selle ajaga üle 250 kuid kuna tipuni jäi ikka veel minna, siis keerasime ühel hetkel lihtsalt otsa ringi. Samas tipu poolt tuli järjest inimesi, seega oli rada täiesti läbitav ja hiljem GPS jälge kaardile pannes tundus, et päris vähe jäi tegelikult tipuni minna. Vähe on teisalt suhteline, distantsilt küll vähe kuid tõusumeetreid oleks tulnud võtta veel ligi 300.

Klooster tasus samuti külastamist. Mitmes erinevas saalis asus sadu ja tuhandeid Buddhasid, osad neist suured ja kuldsed, osad väikesed ja seinaplaatidele joonistatud. Kloostri poest ostsime kaasa ka mõned suveniirid. Tagasiteel otsustasime laeva asemel MTR kasuks. Ngong Pingist sai bussiga otse Tung Chung MTR jaama. Buss, kuhu sattusime, oli selline hiinapärane – tavalisse bussi olid pandud 3+2 paigutusega istmed – ilmselgelt olid need istmed laiuselt mõeldud pigem kohalikele inimestele kui veidi suurematele eurooplastele...

Kuna õhtu polnud veel kuigi hiline, leidsime, et enne hotelli naasmist on paras aeg minna teisele suurele tänavaturule – Ladies’ Street Marketile. Iseenesest oli tegemist veel suurema turuga kui Temple Streetil, keskendudes põhiliselt riietele ja muule tränile. Mis iseenesest siiski ei tähendanud, et toidukohti poleks seal leidunud. Turg tekitas ka soovi ostmise järele – kui üldse Hiina träni osta, siis ikka originaale ja kui originaale, kust siis mujalt kui mitte siit. Turu hinnatase oli selline kõikuv. Kindlasti oli võimalik osta asju ka kauplemise järgselt kallimalt kui poest ja sama kindlasti leidus seal asju mida poest osta ei saanud. Hindadest ja nende paindlikkusest annab mõningase ülevaate järgmine seik – väikese ostlemise tulemusel oli mul rahakotti jäänud ainult 20 HK$ rahatäht ja peotäis münte. Jäime vaatama miskeid Hiina söögipulkade komplekte – müüjaneiu pakkus hinnaks alguses 120 HK$, seejärel „ainult meile“ 70 HK$. Kui me ikka ei ostnud, siis võttis lõpuks õrnalt varrukast kinni ja palus pakkuda meiepoolse hinna. Seepeale näitasin oma rahakoti sisu ja neiu arvas, et las olla, kõlbab ka nii. Kogu rahakotis olnud Hongkongi raha ülelugemisel tuli kokku ca 34 HK$, neiu küll ohkas kuid kaup oli tehtud. Järgmisel päeval jäi ühes suveniiriletis enam-vähem samasugune pulkade komplekt silma hinnaga 40 HK$, seega oli selles ohkes parasjagu teatrit ning kahjudega turul ilmselgelt ei kaubeldud. Liiga palju põdeda polnud ka mõtet, 10 HK$ on ca 1€ ☺.

Hinnad tekitasid mõningaid mõttemänge – kui Hongkongi tänavalt õnnestub ilma kauplemata osta 6 (või ka 8) t-särki hinnaga 100 HK$ (ca 10€), siis mis on särgi tegelik hind? Kui soovida osta näiteks 600 särki, siis sellise koguse puhul on ühe särgi ostu hind tõenäoliselt tublisti alla euro. Kui see kogus viia Türki, siis saab seal need särgid maha müüa ilmselt paari euroga tükist. Türgist kokku ostetud särgid saab kuskil Poolas maha müüa eeldatavasti 5..6 euroga. Ja Poolast kokku ostetud särgid saab näiteks Eestis maha müüa juba ligi 10 euroga tükist… Ma küll tegelikult ei tea, palju t-särk Tallinnas turul maksab kuid selline mõttekäik tahes tahtmata tekkis. Ja lõpuks – sealtsamast turult ostetud Hongkongi logoga särgiga õnnestus ka petta saada. Müüja kinnitas, et tal on kõiki numbreid ja andis pakendis särgi. Hiljem kodus pakendit avades selgus, et särgi suurus oli põhimõttel one size fits all – tahtsid L suuruses särki ja saidki selle, vähemalt jutu järgi. Pea-asi, et ostja uskus ja maksis ☺.

Teine tähelepanek oli kaubamärkide alane – mistahes tänavaturul võis olla 100% kindel, et hoolimata tootel olevast kaubamärgist ei ole kaubamärgi tegelikul omanikul selle tootega midagi pistmist. Samas sealsamas turu kõrvaltänavatel leidus ka täiesti ametlikke brändikaupu müüvaid poode – hinnatase seal oli loomulikult hoopis teine maailm. Ning kliente jätkus ka neile – igaüks sai ise valida, kas ostab pealtnäha sama logoga toote 10HK$ või 500HK$ eest…

 

K. 29.03 Hongkong, lend Kuala Lumpurisse.

 

Reisi planeerides valisime Hongkongist Kuala Lumpurisse teadlikult õhtuse lennu – päeva polnud mõtet lennujaamades seiklemisele ja lennukiga sõitmisele kulutada. Seega pakkisime oma asjad hommikul kokku ja jätsime hotelli hoiuruumi. N.ö. klassikaliste lennufirmade puhul on võimalik pagas juba Hong Kong Centrali Airport Expressi jaamas ära anda kuid paraku AirAsia ei kuulu nende klassikaliste lennufirmade hulka. Ning sel juhul oleks pidanud käsipagasisse võetavat seljakotti ikka terve päeva kaasas kandma, seega oli kogu pagasi hotelli jätmine tegelikult kordi parem lahendus.

Viimaseks päevaks meil erilisi suuri avastamisplaane enam ei olnud. Selge, et kogu Hongkongi ei olnud me suutnud eelnevatel päevadel ära avastada ja ka selle viimase poole päevaga midagi erilist lisada oli keeruline. Seega võtsime vabalt – alustasime taas Hollywood roadi kandist, jalutasime piki kitsaid, taevani ulatuvate majadega ääristatud tänavaid ja leidsime pilvelõhkujate vahelt ärirajooni piirilt vahva toiduturu. Turul kaubeldi nii puu- ja juurviljade kui kõikvõimaliku lihakraamiga – ja seda otse tänaval, mille teisel küljel kõrgusid klaasist säravad pilvelõhkujad. Ning kõige lõpuks toimus turukauplemine ka kitsal põiktänaval, mille kummalgi küljel parasjagu ehitati uusi pilvelõhkujaid. Elu ja äri käis täie rauaga.

Ühel hetkel leidsime end taas Star Ferry kai pealt ja sõitsime seekord päevavalges üle mere.  Tsim Sha Tsui  kaldapealsel tasub läbi jalutada Nathan Roadi  alguses asuva The Peninsula hotelli eest ning üle vaadata kohe sealsamas kõrval asuv ülemöödunud sajandi lõpust pärinev endine merepolitsei peakorter – suurepärane koloniaalstiilis, kunagi ilmselgelt suursugusel üle linna merele paistnud, täna ümbritsevate pilvelõhkujate vahel surutud nostalgiline hoone koos majaesise pargiga. Endistel aegadel oli merepolitseil vähemalt kaks väga olulist igapäevast rolli kohalikus elus – hoiatada taifuunide eest ja teavitada õigest ajast. Pargis on säilinud endisaegne infosüsteem, mille abil laevadel anti teada täpne aeg. Võimalus peale pikka reisi laeva kellasid kontrollida oli äärmiselt oluline – navigeerimine käis tol ajal taevatähtede järgi ja sekstandiga asukoha määramisel võis ka väike viga kellaajas tähendada sadade miilide võrra kursist kõrvalekaldumist. Igal hommikul heisati masti suur kera, mis täpselt kell 1 päeval Hongkongi observatooriumist telegraafi teel saabunud signaali tõttu automaatselt alla langes, võimaldades sel viisil laevakellad täpseks panna.

Lennuk väljus kell 17:50. Kella kolme ajal võtsime hotellist kaasa kõik oma asjad ja hakkasime lennujaama poole liikuma. Tee oli seekord tuttav – esmalt metrooga üks peatus Hong Kong Centralisse, seejärel Airport Expressiga lennujaama. Airport Expressi sõiduaeg on 25 minutit. Ostsime taas 170 HK$ eest kahe inimese „grupipileti“ ning lennujaama jõudnuna andsime tagasi ka oma Octopus kaardid – saime tagasi nii deposiidi 50 HK$ kaardi kohta kui kaardil oleva kontojäägi. Vaid 9 HK$ võeti tagastamise teenustasuks.

AirAsia lend väljus lennujaama T2 terminalist – seega saime veel esmalt lennujaama sisese tasuta rongiga tükk aega sõita, enne kui hiiglasuurde T2 lahkuvate lendude halli kohale jõudsime. Kuna meil oli check-in varasemalt internetis tehtud ja pardakaardid juba kodus välja trükitud, siis oli vaja vaid pagas ära anda. AirAsia pagasi äraandmise leti järjekorras oli 2 inimest, check-in leti järjekorras umbes 200, seega tasus varasem check-ini internetis tegemine end kuhjaga ära – meil läks kiiresti ja lihtsalt ning jäi aega veel lennujaamas ringi jalutamiseks.

Lennuk väljus terminali kõige kaugemast väravast ja õigeaegselt. Nii kitsa istmevahega lennukit ei ole varem kohanudki, ikka tõeliselt kohalike inimeste mõõtude järgi. Lennuk oli pea-aegu täis kuid õnneks jäi meie kolmeses reas vahekäigupoolne iste tühjaks, seega saime natuke ruumi juurde. Muud lennust suurt meelde ei jäänud – peale starti läks kiiresti pimedaks, seega aknast midagi näha ei olnud. Vahepeal pakuti ka süüa – esmalt vaadati igaühe pardakaarti ja siis vastavalt sellele anti söök. Selgus, et meie „paketis“ sisaldus miski võileib – söödav, kuid ei midagi erilist. Kohvi sai paraku eraldi raha eest.

Kuala Lumpuris (KLIA2 – odavlendude terminal) maandusime mõni minut enne kella 22 peale 4 tunnist lendu. Passikontrollini andis küll astuda kuid kontroll läks kiirelt – vaid tempel passi ja tere tulemast. Pagasi kättesaamine nii lihtsalt enam ei läinud. Esmalt ootasime mõnda aega, seejärel hakkasid lindilt Hongkongi lennu kotid saabuma. Lindi kohal oli edev tabloo, mis pidevalt teatas, et Hongkongi lennu viimase koti saabumiseni on 10 minutit, 5 minutit ja siis ühel hetkel, et kõik kotid on saabunud… See oli meile halvaks üllatuseks kuna meie pagasit lindil ei olnud. Ilmselt me ei olnud ainsad, mõnevõrra nõutuid kahvanägusid seisis seal teisigi. Asja uurima minnes klõbistas lennujaama tütarlaps veidi arvutis ja teatas siis, et „Go back and wait!“… Kiri „Last bag arrived“ pidavat olema automaatne, see tuleb 15 minutit peale lindi käimalülitamist ega näita seda, palju kotte on juba tegelikult lennukist maha laaditud. Tõeliselt kasulik ja reisija jaoks informatiivne süsteem – samas päris mitu inimest saab pidevalt tööd olukorra selgitamisel ☺☺☺. Läks veel veidi aega ja lõpuks saabusidki meie kohvrid. Järgnevas tollikontrollis toimus tõeline rahvuse ja nahavärvi põhine segregatsioon – kohalikud toppisid oma pampe läbivalgustamise masinasse ning pakkisid lahti, heledama nahavärviga isikutel paluti ühel hetkel lihtsalt järjekorrast välja astuda ja juhatati kontrollist mööda. Me ei hakanud valjuhäälselt võrdset kohtlemist nõudma ega protesteerima – ilmselt pole meid veel läänelik võrdõiguslikkuse pisik nakatanud…

Kiireim ja mugavaim viis lennujamast linna saamiseks oli KLIA Ekspres, iga 15..20 minuti tagant väljuv kiirrong, mis peatub nii KLIA2 kui KLIA1 terminalis ja seejärel sõidab otse KL Sentralisse. Sõiduaeg on 28 minutit ja pilet maksab 35 MYR. Osad rongid kannavad nime KLIA Transit, need sõidavad paar minutit kauem ja teevad teel paar lisapeatust –vahet ei ole kummaga sõita.  Piletikassast ei olnud võimalik lennujaamas seda märkamata mööda minna ja pileti eest sai maksta ka kaardiga.

Mõned minutid enne keskööd olime lõpuks KL Sentralis – uues Kuala Lumpuri keskraudteejaamas. Ja siis läks uuesti põnevaks – hotelli oli meil kaardi järgi vaja sõita kohaliku kergraudteega (LRT) veel üks peatus. Selgus, et LRT toimib keskööni ja seega olime viimasest just maha jäänud. Raudteejaama ukse kõrval oli takso lett – sealt sai fikseeritud hinnaga voucheri – sõit meie hotelli oleks maksnud 19 MYR. Kuna olime jätnud taaskord lennujaamas pangaautomaadi külastamata, siis oli meil rahakotis vaid 13 MYR, mille saime lennukis kohvi ostes vahetusrahana tagasi. Pangaautomaate oli läheduses mitu ja tundus, et probleemi ei ole… Aga oli – Kuala Lumpuris (vähemalt raudteejaamas) ei toimi ükski sularahaautomaat keskööst alates „umbes kolmveerand tundi“ – süsteemi hooldatakse ☺. Seega ei olnud meil piisaval kohalikku raha voucheri ostmiseks. Üks taksojuht pakkus, et võib meid 10 USD eest ära viia. Veidikese mõttepausi järel sobis talle ka Hongkongi rahas maksmine ja kokkuvõttes oli aus kaup – saime sõidu lõpus 100 HK$ sedelist isegi 5 MYR tagasi. Taksojuht teenis võrreldes fikseeritud hinnaga üle kahe korra enam kuid eurodesse ümber arvestades maksime 4€ asemel 10€ – seega meie eelarvesse  selline priiskamine suurt auku ei tekitanud ja ega meil tol hetkel muid häid valikuid peale jala minemise, mis esmakordsel Kuala Lumpuri külastusel oleks veidi komplitseeritud olnud, ei olnudki ☺.

Hotelliks olime broneerinud kohe keskturu (Pasar Seni) kõrval Hiinalinna serval asuva Geo. Kaks ööd maksis umbes 59€ (280 MYR). Hotell oli suhteliselt askeetlik, nägi päeval väljast hulka parem välja kui seest ja oli kindlasti klass allpool kui Hongkongis. Kavatsesime seal peatuda vaid kaks ööd, selleks sobis ta suurepäraselt ning asukoht oli samuti väga hea. Taksost välja astudes jõudis lõpuks kohale ka see, et olime jõudnud troopikasse – kui eelnevate päevade Hongkongi ilm oli olnud selline „tavaline Eesti suvi™“ siis Kuala Lumpuri öö oli palav ja väga niiske. Õnneks aitas toas konditsioneer mõistlikku temperatuuri hoida.   

 

N. 30.03 Kuala Lumpur – Batu koopad, Merdeka väljak, Petronase kaksiktornid, Hiinalinn

 

Hommikuks oli meil plaan paigas – esimene atraktsioon oli Batu koopad.  Tegemist on Kuala Lumpurist veidi põhja pool asuvate koobastega, kuhu on rajatud ka hindu templid ning mida peetakse hindude pühapaigaks. Kohale sai väga lihtsalt,  otse koobaste kõrval on linnalähirongi (KTM Komuter) jaam ja kesklinnast sinna sõit võttis umbes pool tunnikest aega. Rongid sõitsid tihti, eriti oodata polnud vaja. Rongi ja LRT-ga sõites on hea teada, et KL Sentral on uus raudteejaam ja Kuala Lumpur ajalooline raudteejaam. Ning need on erinevad jaamad.

Piletisüsteem nõudis aga esialgu veidi uurimist ja kohanemist. Osutus, et mõistlik on sõita üksikpiletitega, mille hind oli suhteliselt sümboolne. LRT pileteid sai automaadist, Komuter rongide omi lisaks ka kassast. Pileti ostmisel saime kumbki ühe žetooni, mida esimese hooga kasutada ei osanud – tegelikult tuleb lähtejaama sisenedes väravas see žetoon kaardilugeja kohal registreerida. Sihtjaamas lahkudes tuleb žetoon pista väravaautomaadi pilusse ja seejärel avaneb värav. Esimese hooga jäi meil enne rongile minekut žetoon registreerimata ja seetõttu väljudes võttis masin žetooni ära, kuvas teate „Error“ ning väravat ei avanud. Edaspidi olime targemad ning registreerisime žetooni ka lähtejaamas. LRT piletiautomaadid olid omaette teema – maksta sai müntide, 1 ning vahest ka 5 MYR paberrahaga. Piletiautomaat oskas raha ka tagasi anda, seetõttu täpse summa olemasolu ei olnud vajalik. Pangaautomaat väljastas enamasti aga 50 MYR paberraha. Igas  jaamas olid olemas klienditeeninduse kioskid, mille põhifunktsiooniks tunduski olevat suuremate rahatähtede väiksemateks vahetamine – kõrvalt vaadates oli see justkui miski omapärane tööhõive programm kus üks isik tegeles automaadist 1 MYR sedelite väljavõtmisega,  järgmine isik nende automaadist võetud väikeste rahasedelite reisijatele vahetusrahaks jagamisega ja reisijad siis omakorda toppisid need rahatähed jälle automaati tagasi pileti lunastamiseks. Miks piletiautomaat ei võinud ka suuremaid rahatähti aktsepteerida ja siis vastavalt rohkem raha tagasi anda jäi mõnevõrra arusaamatuks. Tehnoloogilises võimekuses vast küsimus ei olnud, vähemalt osadel LRT liinidel sõitsid ilma juhita rongid… Komuteril oli ka üks kohalik omapära – Malaisia on islamimaa ja rongides on eraldi vagunid naistele. Mingit kontrolli ei olnud kuid kirjad vaguni seintel palusid meestel liikuda teistesse üldvagunitesse. Nendes üldvagunites võisid viibida ka naised, st. meiesugused uskmatud ei pidanud eraldi vagunites sõitma. LRT linnarongides eraldi naistevaguneid ei olnud, seal olid kõik läbisegi.

Batu koobaste näol on tegemist Kuala Lumpurist põhja pool asuva loodusliku koobastikuga. Üle-eelmise sajandi lõpus rajasid hindud sinna jumal Murugani pühakoja. Sama jumala 43 m kõrgune kuldne kuju valvab tänapäeval ka koobaste sissepääsu. Koobastes, millest suurim on üle 100m kõrgune ja ülalt lahti, asub mitmeid hindu templeid. Peale hindu templite on koobastiku suurimaks vaatamisväärsuseks kohapealsed vabas looduses elavad ahvid. Inimestega ilmselgelt harjunud ahvid ei lase end tuhandetest külastajatest segada vaid sagivad häirimatult inimeste vahel ringi, osadel pojad seljas, ütlemata ära ka toidust. Samas toiduga käitusid ahvid nagu … tõelised ahvid. Paaril pärdikul oli õnnestunud kätte saada miski söögikohast üle jäänud keedetud riisi kott – selle asemel, et riis lihtsalt ära süüa loopisid nad selle esmalt tänavale laiali ning noppisid seejärel terahaaval.

Hindu templid nii siin kui hiljem jätsid sellise veidi kahetise mulje – jah, nad olid huvitavad, värviküllased, tseremooniad olid häälekad ja lõbusad, külastajad tõid kaasa värskeid lillevanikuid, mis siis jumalakujudele kaela riputati, sisenedes tuli jalanõud jalast võtta ja keegi pühkis kogu aeg põrandat. Aga vähemalt osad neist tundusid olevat sellised veidi räpased – närtsinud lillevanikud ja põrandalt pühitud sodi lendas enamasti lähima nurga taha, templites ringi liikuvad pühamehed olid muude kohalikega võrreldes sellised päris heas toitumuses meesterahvad ja vähemalt mõned neist ei olnud just ülemäära lahked külastajate vastu. Buddha templid jätsid kokkuvõttes parema mulje. Aga Batu koopad tasuvad igal juhul külastamist. Lisaks suurtele peakoobastele, kuhu pääseb tasuta, on veel paar väiksemat kõrvalkoobast – looduslik Dark Cave, mille sissepääs asub kohe põhikoobastesse viiva trepi ülemise otsa juures ja kuhu pääseb vaid grupiekskursiooniga ning kohe raudteejaamapoolse sissepääsu kõrva asuv väike koobastik, kus näeb hulgaliselt erinevate hindu jumalate värvilisi kujukesi erinevatest legendides kirjeldatud tegevustes. Sinna viimasesse pääses mäletamist mööda 2 MYR eest, esimesse minekuks on tark enne põhikoobastes käimist miskisse gruppi nimi kirja panna ja aeg reserveerida. Kuna meie seda teha ei taibanud, siis jäi meil Dark Cave külastamata, sest järgmise grupi väljumiseni oli üle kolmveerandtunni aega ja meil olid juba põhikoopad selleks ajaks vaadatud.

Tagasi linna jõudnuna võtsime järgmisena ette Merdeka (iseseisvuse) väljaku. Väljak ise on suur muruplats, kus varasemalt toimusid kriketivõistlused ja paraadid. Muruplats traditsioonilise sillutatud linnaväljaku asemel on igavesti lahe idee – inimesed kõndisid ringi, puhkasid jalga, tegid pilti (selfisid) jne. Platsi ümbritsevad tänavad olid paraku suures osas üles kaevatud – käis tohutu ehitamine. Nii ei õnnestunudki meil Masijd Jameki mošeed lähemalt kaeda kuna kogu selle ümbrus oli üles kaevatud ja jäetud vaid kitsas läbipääs usklikele. Ning ka Sultan Abdul Samadi hoone esine kõnnitee meenutas rohkem kevadist põllumaad. Samas eemalt vaadates oli kõik väga OK ning ka fotodel ei pane ehitustöid tähele. Merdeka väljaku otsast oli võimalik teha pilt, kus Kuala Lumpuri n.ö. ikoonilised hooned korraga pildile jäävad – Sultan Abdul Samadi hoone, Menara torn ja Petronase kaksiktornid. 

Ehitati aga Kuala Lumpuris kesklinnas palju – ühe kohalikuga vesteldes saime teada, et veel paar aastat tagasi ei saanud kesklinnas kohati pea-aegu üldse liikuda, nüüd pidi juba palju parem olema. Võta sa siis kinni – Malaisial läheb järelikult siis ju hästi. Seesama kohalik aga ütles, et näiteks söök ja igapäevaelu olla viimaste aastate jooksul varasemaga võrreldes tublisti kallimaks läinud ja eks see hästiminemine ole alati selline suhteline.

Kui raudteejaama ja Hiinalinna ümbrus jättis Kuala Lumpurist mulje kui suhteliselt madalast linnast, siis Petronase kaksiktornide ümbrus seda arvamust kindlasti muutis. Pilvelõhkujaid jagus siia küllaga ja neid ehitati aina juurde. Tornide ühendussillale ja vaateplatvormile me lõpuks ei läinudki – pealelõunal oleks piletid saanud ilma järjekorrata kuid kuna ilm oli parasjagu udune ning hakkas kergelt vihma tibama, siis ei leidnud asjal mõtet olevat. Kõrval pargis olid kohalikud leidnud enesele nutika äriidee – nad pakkusid abivahendeid turistidele, kelle telefonikaameratesse tornid mahtuda ei tahtnud. Lahenduseks oli osta lainurk lisaobjektiiv iPhonele. Pakkumises oli mitmeid erinevaid mudeleid ja pildistajaid vaadates tundus, et äri õitses – erinevas suuruses lisavidinaid oli nii mõnegi pildistaja telefoni küljes.

Petronase tornide all asub suur, läbi 4 korruse ulatuv kaubanduskeskus Suria KLCC, kust võis leida taaskord lugematu hulga erinevate luksusbrändide poode. Ning nendes poodides oli ka ostjaid – mitte küll murdu kuid oli piisavalt näha, kuidas enamasti kaetud nägudega naisterahvad näiteks Diori või Louis Vuittoni poes kaupu valisid ja seejärel kaasasolnud meesterahvad kassas rahulikult ilmselt mitte just väikeseid arveid maksid. Väheke lihtsam rahvas poodles pigem H&M-s ning Zaras ;-).

Üks atraktsioon, mis kindlasti tasub KLCC pargis ära vaadata on purskkaevude etendus Lake Symphony. See toimub iga päev ning on hea vaheldus ringijalutamisele – võib lihtsalt istuda otse kaubanduskeskuse peaukse ees trepile ning vee, värvide ja muusika mängu jälgida. Elamus on garanteeritud.

Kõikvõimalikud kaubanduskeskused ning kontorihooned andsid võimaluse ka palavuse eest veidi varju saada. Kui me kodus oleme harjunud, et õues on enamasti jahe ning ruumis sees saab varju ja sooja, siis troopikas, kus ööpäevaringselt on temperatuur umbes 30⁰C ringis ja õhuniiskus 90% ligi, saab ruumis sees hoopis jahutust. Vahest ei pidanud isegi hoonesse sisenema – suure kontorihoone avatud ustest juba kümnekonna meetri kaugusel tänaval langes temperatuur oluliselt. Kohati tundus, et konditsioneeridega õhu jahutamine oli justkui jõukuse ja võimu näitaja – mida rohkem ja tugevamalt, seda uhkem. LRT rongis tekkis mul kohati tahtmine omada miskit sooja kampsunit ja mütsi – laes olev ventilatsioon puhus nii, et juuksed lehvisid. Õnneks oli alati võimalus külmetamine lõpetada ja õue sooja minna ☺      

Õhtu lõpetasime hotelli lähedal Chinatownis. Petaling Streetil ning ümbruses on võimalik oma ostupalavikku ravida kümneid kordi väiksema raha eest kui suurtes kaubanduskeskustes. Ja isegi kui parasjagu ostupalavikku ei ole, siis läbi jalutada ja järgi kaeda tasub kindlasti. Saad vähemalt teada, kui palju on maailmas erinevaid asju, mida sul kindlasti kunagi vaja ei lähe ☺. Söögikohti on Chinatownis samuti igale maitsele. Keskenduda on kaval pigem söömisele, mitte niivõrd toidu valmistamisele – see valmib nii nagu siin kombeks on – siinsamas tänaval. Ka nõusid pestakse tihti siinsamas tänaval ja kui mõned toidupalad maha kukkusid, siis need, mis katki ei läinud, rändasid letile tagasi – seda me nägime küll juhuslikult järgmisel päeval. Tänavatoidu hind oli odav.

 

R. 31.03 Kuala Lumpur – KLCC akvaarium, Bukit Bintang, bussisõit Mersingusse

 

Hommikul tegime esmalt veel ühe tiiru ümbruskonnas ja külastasime meie hotelli aknast paistvat Sri Mahamariammani templit. Seegi tempel jättis kahetised muljed – vaieldamatult huvitav kogemus kuid teisalt sisemus oli küll täis kõikvõimalikke jumalaid ja muid tegelasi ja ei jätnud erilist muljet. Võrreldes piltidelt nähtuga oli ka väravatorn oluliselt värvivaesem (pleekinum ☺ ).

Järgmisena otsustasime ära käia Bukit Bintangi piirkonnas – tänapäevases kõrghooneid ja peeneid poode-klubisid-restorane täis linnaosas. Kaardi järgi tundus see olevat mõnevõrra eemal aga ühel hetkel kui linnast ülevaade hakkas tekkima, siis sai selgeks, et tegelikult mitte. Bukit Bintang tasus kindlasti läbi jalutamist. Olid kõrged klaasist majad ja muidu väga edevad hooned. Jalan Sultan Ismaili tänava keskel liikus selline veidi futuristlik monorail, millega samuti lõpuks paar peatusevahet sõitsime. Hoolimata oma omapärasest välimusest on monorail üsna aeglane sõiduvahend – seega kui vaid üks peatusevahe sõita vaja on, võib vabalt ka jala käia.

Majade ja tänavate vahel seigeldes jõudsime tagasi Petronase tornide juurde ning otsustasime ära käia KLCC Akvaariumis. Asus see KLCC pargi servas ning oli samuti väärt külastamist. Kõikvõimalikke lõunamere mereelukaid seal ikka jagus vaadata, suurim atraktsioon oli vast basseini alune mitmekümne meetri pikkune tunnel, kus oli võimalik nii haisid kui ka raisid (need olid eriti ägedad) altpoolt kaeda. Väljapanekust miski osa rääkis ka vajadusest merd kaitsta ja vähendada prügi sattumist merre kuid teisalt praktikas toodeti seda prügi ikka massiliselt – igasugused take-away plastnõud ja kilekotid olid vägagi tavapärased, 7Elevenis näiteks Cocat ostes võis pea-aegu kindel olla, et pooleliitrine pudel pistetakse omaette kilekotti jne. Aga vähemalt teadlikkus ja tahe olid juba kohati olemas.

Akvaarium üle vaadatud, otsustasime hotelli poole tagasi sõita ning külastada ka raudteejaama ja selle kõrval asuva uut rahvusmošeed. Viimane oli nii väljast kui ka kuuldavasti seest imposantne ehitis. Kuuldavasti seest seetõttu, et hetkel kui me kohale jõudsime, algas järjekordne jumalateenistus ja uskmatuid enam niisama sisse uudistama ei lubatud. Tegime siis lihtsalt väljast tiiru ümber ja jalutasime edasi raudteejaama uudistama.

Vana raudteejaam on mauri stiilis ehitis ning vägagi ilus väljast vaadata – mõne kandi pealt ei oskakski kohe arvata, et tegemist on raudteejamaga, pakuks pigem miskit lossi või pühakoda. Seest oli ta nagu üks raudteejaam ikka.  

Enne lahkumist tegime veel Hiinalinna serval asuvas Leaf & co kohvikus kerge eine.

Buss Mersingusse väljus kell 21:30. Bussijaam Terminal Bersepadu Selatan (lühidalt TBS) asub Kuala Lumpuri lõunaosas, kohale sai mugavalt Komuter rongiga. Kuna sõitmist ja seiklemist tundus olevat omajagu, siis otsustasime umbes kella 6 ajal hotellist asjad võtta ning teele asuda. Bussipiletid olid meil internetist varasemalt ostetud ja see oli mõistlik tegevus. Piletite ostmiseks leidsime eelnevalt internetist kaks lehte – easybook.com ja BusOnlineTicket.com. Mõlemad olid täiesti toimivad, esimesest ostsime Kuala Lumpur – Mersingi, teisest Mersing – Singapur bussi pileti. Suur osa busse olid olemas mõlemal lehel aga siiski mitte kõik. Seega tasub mõlemat vaadata. Neid veebilehti on tõenäoliselt veel kuid enne ostmist tasub veidi ringi vaadata ja mõelda – osad on kuuldavasti miskid vahendajad, kes müüvad pileteid kallimalt kui need tegelikult maksavad. Malaisia sisesed liinid on väga odavad, meie pilet KL-st Mersingusse maksis 40 MYR inimese kohta. BusOnlineTicket.com oli eelnevalt mainitutest veidi keerulisem kasutada kuna seal oli see ostmine mitmetasemeline protseduur, kus vahepeal saadeti e-postile miskeid kinnitusi jne. Aga ei midagi müstilist, krediitkaardiga sai maksta ja probleeme ei olnud.

Bussijaama kohalesaamine sujus kenasti. Tegemist oli väga-väga suure bussijaamaga. Meil oli olemas e-posti teel saadud piletite kinnitus, mis esmalt tuli piletiteks vahetada. See läks üsna kiirelt, esialgu otsisime küll bussifirma letti nagu broneeringu kinnitusel kirjas aga seejärel saime info abil teada, et sissepääsu kõrval olevate roheliste laudade juurest saab kõikide firmade piletid kätte.

Buss ise oli mugav – laiade 2+1 istmetega ja piisava jalaruumiga. Väljus õigeaegselt, eeldatav sõiduaeg pidi olema 5 tundi. Mõeldes kohalike konditsioneeriarmastusele sai igaks juhuks seljakotti käepärast pandud ka soe fliis. Seda läkski kohe vaja – konditsioneer huugas nii, et soojas ja niiskes troopikaöös langes temperatuur märgatavalt mitte ainult bussi sees vaid ka bussi ümber. Igatahes läksid bussi aknad vahepeal väljastpoolt uduseks ☺, mille peale bussijuht mitte ei keeranud konditsioneeri tasasemaks vaid pani lihtsalt kojamehed tööle ☺. Sõidustiili alusel võis arvata, et bussijuht oli tulihingeline vormelifänn, kes ei jäta naljalt vahele ühtegi Kuala Lumpuri F1 etappi ja käib vähemalt üle aasta ka Singapuri etappi vaatamas ning kogu vahepealse aja veedab nähtud vormeliroolimise võtteid bussiroolis harjutades.

 

L. 01.04 Mersing – Tioman

 

Buss jõudis Mersingusse umbes kella poole 3 ajal öösel. Tiomani laev  väljus hommikul kell 10:30. Selle Tiomani laevaga oli omajagu tegemist – nimelt ei ole neil püsivat pikaajalist graafikut kuna väljumine sõltub tõusu ja mõõna aegadest, päevavalgusest ja ilmast. Selline on vähemalt laevafirma põhjendus – minu iidvanade kooligeograafia teadmiste kohaselt peaksid tõus ja mõõn olema aastaid ja aastakümneid ette ennustatavad kuniks Maa ja Kuu oma orbiidil püsivad ning päeva pikkus muutub sealkandis aasta lõikes umbes veerand tundi. Aga kuna sõidab vaid üks firma, siis valikut ei ole ja ei ole ka mõtet selle üle pead murda. Iga kuu keskpaiku avaldatakse järgmise kuu graafik. Mõnel päeval väljub laev juba varahommikul aga on ka päevi, kus laev läheb alles pealelõunal. Selle graafiku ülesleidmine internetist oli samuti väikese uurimistöö mahus ülesanne, üks sukeldumisklubi veebileht tundus nii jooksva kui järgmise kuu graafikuid enam-vähem järjekindlalt avaldama. Laevapiletite ostmisel ei tasu samuti kohe esimesest ettejuhtuvast kohast osta, lõigu alguses viidatud link peaks õige koht olema – edasi-tagasi pileti hind oli 77 MYR (35 MYR üks suund + miskid tehingutasud) inimese kohta.

Pileti ostmine oli paras tsirkus – esmalt tuli valida päev, millal minna ja tagasi tulla. Seejärel sai maksta ning alles peale maksmist saadeti e-posti teel link, kust olid näha nende päevade laevade graafik. Seejärel sai valida konkreetse laeva väljumisaja juhul kui neid oli päevas mitu. Selline väga kliendisõbralik ja intuitiivne süsteem ☺. Kui valik tehtud, saadeti e-posti teel tellimuse  kinnitus, mis tuli välja trükkida ja kaasa võtta. Iseenesest oli võimalik sadamast ka pileteid osta kuid ette ära broneerida tundus veidi kindlam olevat.

Selline esialgne teadmatus laevapiletitega tekitas väikese viivituse bussipiletite hankimisel kuna neid polnud mõtet enne laevapiletite osas selguse saamist osta. Igal juhul broneerisime Kuala Lumpurist tulles Mersingus eelnevaks ööks hotelli kuna hommikuse bussiga ei jõua enne laeva väljumist kindlasti kohale. Mõistlik oli teha broneering, mille sai veel paar päeva enne ööbimist tasuta tühistada ja siis jääda ootama laevagraafiku selgumist. Kui laevagraafik oli lõpuks teada, siis selle järgi ostsime esmalt laevapiletid ja seejärel ka bussipiletid. Juhul kui hommikune laev väljub kella 7 ajal pole põhimõtteliselt hotelli vaja – viimane buss Kuala Lumpurist väljub enne südaööd, Mersingusse jõuab see nii 5 ajal hommikul. Sel juhul võib siis hotelli lihtsalt ära tühistada. Kuna meie laev väljus 10:30, valisime veidi varasema bussi ja jätsime ka hotelli broneeringu alles.

Hotell Mersing asus sobivalt umbes poolel teel bussijaama ja sadama vahel ning öö maksis 72 MYR (umbes 15€). Kell 3 öösel saabudes ning kell 9 hommikul lahkudes oli enam-vähem ükskõik kuidas hotell välja nägi või milline vaade aknast avanes. Pea-asi, et oli olemas voodi, WC ning hommikuks dušš. Need kõik olid olemas (kauba peale ka väike sisalik aknalaual ☺ ), seega täiesti soovitame seda hotelli. Sarnaseid leiab Mersingust ilmselt veelgi.

Hotell pakkus ka lisateenust – free shuttle bus to jetty – tasuta buss sadamasse. Hiljem selgus, et see oli sama vajalik teenus kui KLIA2 terminali pagasi infotabloo. Hotellist sadamasse oli Google kaardi järgi 450 m ehk siis umbes 5 min jalutada. Aga kui midagi on tasuta, siis on ju patt see kasutamata jätta – nii olime me kell 9:15 hotelli ukse ees valmis nagu õhtul saadud info ette nägi. Mida ei olnud, oli shuttle bus. Hotelli vastuvõtus istuv härra arvas, et probleemi pole, tuleb oodata, buss tuleb kell 9:30. Kui lubatud bussi või bussilaadset sõiduvahendit kell 9:40 ikka veel ei olnud, siis hakkas meil tasakesi närv üles ütlema. Oodatud aja jooksul oleks esiteks jala juba umbes paar korda sadamasse ja tagasi jalutada jõudnud ning teiseks tuli broneerimiskirjal oleva info kohaselt sadamas olla vähemalt 1,5 tundi enne laeva väljumist – sellest 1,5 tunnist oli nüüd saanud juba vähem kui 50 minutit. Pärast mõnda vastuseta telefonikõnet võttis vastuvõtulaua meesterahvas sahtlist võtmed ja viis meid oma isikliku autoga sadamasse – kas see teenus pidigi nii välja nägema, selles võis küll kahelda kuid au inimesele, kes probleemi olemasolevate vahenditega edukalt lahendas. Puändina võttis autosõit sadamasse samuti umbes 5 minutit aega kuna hotelliesine tänav oli ühesuunaline ning sõita tuli ringiga. Seega bussiteenust sadamasse on mõislik ignoreerida – isegi kui see tasuta on ☺

Sadamas tungles rahvamass juba laevale mineku väravate juures. Mersingus laevale saamine oli samuti väheke omapärane – esmalt tuli ühe akna juures saada oma broneeringu väljatrüki alusel piletid, siis teise akna juures näidata oma passi ning saada piletile istekohad, seejärel kolmanda akna juures maksta miski kohalik kaitseala maks (70 MYR kahe peale??) ja seejärel neljanda akna, pretensioonika nimega chek-in, juures saada eelnevatest akendest kogutud paberite alusel miskid värvilised paberiribad – pardakaardid siis. Miks neid korraga anda ei võinud ja miks seda kaitseala maksu koos piletiga ära maksta ei saanud, jäi veidi arusaamatuks kuid ega sellegi üle juurdlemisele polnud mõtet pikalt aega raisata. Kui nii, siis nii. Hilise saabumise hea külg oli see, et 1,5 tundi enne laeva väljumist tungles tõenäoliselt see mass, kes meie saabudes juba väravate juures ootas, alles nende nelja eelpoolmainitud akna juures ja me oleksime saanud samuti tublisti sabades seista. Nüüd aga polnud enam kusagil vaja midagi sabatada, käisime kõik nimetatud kohad kiiresti läbi – nagu alati pole halba ilma heata.

Mersingust läks Tiomanile sel hommikul tegelikkuses mitte üks vaid korraga mitu laeva. Need värvilised paberiribad tähendasid laeva, millega sõita. Esimesele laevale kutsuti kollaste paberiribadega inimesed, meil aga olid sinised. Ühtäkki küsiti ka meie sihtkohta (Tiomanil on mitu sadamat, kus peatutakse) ning saadeti meid paberi värvist sõltumata esimese laeva peale. Seal oli lihtsalt kaks vaba kohta jäänud ning laev tahtis minema sõita. Meile see sobis.

Sõit Mersingust Tiomanile kestis umbes 2 tundi. Esialgu piilus pilvede vahelt veel päike kuid peagi läks pilve, hakkas sadama ning merigi loksutas meid päris tublisti. Sadu oli nii tugev, et Tiomani saart me merelt praktiliselt ei näinud – maa hakkas paistma vahetult enne Air Batangis sildumist. Koukisime kotist kodust ettenägelikult kaasa võetud vihmakiled ja asusime oma majutuspaika otsima. Eksida polnud võimalik – Tiomanil ongi enamasti rannikul vaid üks tee, seega tuleb lihtsalt õiges suunas minna kuni kohale jõuad. Kõndida tuli meil umbes 5 minutit ja seejärel jõudsimegi Tioman Restu Chalet’i nime kandvasse majutusasutusse. Meie broneeritud tuba asus õuepealses kivimajas – maja ümber palmid ja banaanid, õue peal ringi jalutamas kanad ning kassid, mõnikord ka ahvid. Mereni oli umbes paarkümmend meetrit. See oli koht, mida julgeme samuti soovitada.

Air Batang (mõnikord ka Ayer Batang, ABC village jne.) on Tiomani saare põhjosas asuv eelviimane küla. Sellest lõunas asub Tekek, n.ö. Tiomani keskus. Air Batangi ja Tekeki vahel  saab vabalt liikuda nii jala kui jalgrattaga – Google kaardi ja street view andmetel on seal vahel üks väike lõik treppe ja metsarada kuid tegelikkuses on täiesti korralik betoontee. Autod Air Batangi ei pääse, ainsad sõiduvahendid on mootorrattad kuid ka mootorrattad ei pääse ühest külast teise – teel on tõke ees. Kuna vahemaa ei ole suur, siis pole see ka miski probleem. Air Batangi rand on kohati kivisem kui mujal kuid selle kaalus meie jaoks üles vaikne ja rahulik ümbrus. Merre ujumaminek ei valmistanud probleemi ja küla lõpus, vahetult enne Panuba Inni asusid väga lahedad korallid ja snorgeldamiskohad. Air Batangist edasi korralikku teed ei lähe. Küll aga on võimalik piki elektriliini alust rada matkata nii Panubani kui edasi Ahvilaheni (Monkey bay) ja Salangini. Seda rada tasus matkata – kasvõi ainult Panubani. Raja kirjeldamiseks võiks öelda, et keskmise ujumisoskusega inimene pääseb Air Batangist Panubasse ujudes kiiremini kui rada mööda läbi metsa ☺. Aga metsas sai veidi turnida kaljudel ning näha erinevaid taimi ja piki elektriliine jooksvaid ahve. Ning lõpuks Panubas oli olemas ka baar, kust sai külmi jooke (kahjuks mitte õlut) osta.

Meie esimese päeva tegevus piirduski jalutamisega Tekeki ning õhtuse ujumisega ja merepõhja avastamisega. Kalu oli tõesti palju ja erinevaid ning korallid algasid samuti kohe ranna lähedalt. Korallidega tutvumiseks on parim aeg mõõn – tõusu ajal on veepind tubli paar meetrit kõrgemal, seega tuleb siis sügavamale sukelduda, mis snorkliga pole nii mugav. Aga ujuma võis sealkandis jäädagi – vesi oli kristallselge ja nii soe, et ujudes hakkas pigem palav ning merepõhi vapustavalt vahva. Õhtu lõpetasime Aquiss Rock Beach Bistros – sadamakai läheduses otse rannaliival asuvas söögikohas. Mere loksumise, kerge sooja tuuleõhu ning horisondil pimedas välkuvate piksenoolte taustal maitses kohalik toit imehästi. Ainus pisike miinus oli, et ka selles toidukohas ei müüdud alkoholi, seega külma õlle asemel tuli piirduda külma Cocaga. Muu aga oli kõik 5+.

 

P. 02.04 Tioman – snorgeldamisretk

 

Tiomani põhiline tõmbenumber on kristallselge merevesi ja seetõttu ka igasugune veealune tegevus. Sukeldumislitsentsi (PADI) meil ei ole (selle tegemine on samas Tiomanil täiesti võimalik, sukeldumisklubisid jagub seal igale maitsele), seetõttu piirdusime snorgeldamisega. Ka snorgeldamiseks tasus osaleda vähemalt poolepäevasel paadiretkel põnevamatesse kohtadesse. Hind oli 85 MYR inimese kohta.  Tellimine oli lihtne – ütlesime vaid oma soovi eelmisel päeval majutuskoha perenaisele ning ta ise leidis meile paadi. Varustuse saime oma majutuskohast ning kella 10 ajal võttis kiirpaat meid rannast peale. Peale snorgeldamisvarustuse tasus kaasa võtta raha ning juua – raha lõunasöögiks Salangis ning juua juhuks kui soolast vett suhu läheb ☺. Riietusega pole sealkandis muret – olukorras kus nii vesi kui õhk on pidevalt +30⁰C ei ole riietus probleem – ujumisriietus on piisav. Ujumisriietuse mõiste oli sealkandis lai – islamiusku naisterahvaste täispikast riietusest kuni uskmatute turistide bikiinideni välja – seega kõik riided, millega parasjagu tuleb pähe vette minna on sobivad. Kui juhtumisi õnnestub sattuda paati, mille ülejäänud reisijad on moslemid ning ei ole soovi ülejäänutest liiga erineda, siis liibuvad lühikesed jooksupüksid ja spordisärk on väga sobiv snorgeldamisriietus. Vette võis minna nii lestadega kui ilma ja kui ujuda kas ei viitsinud või ei osanud, siis ka päästevestiga. 

Esimene peatus tehti Pulau Tulai (Korallisaar, Coral Island) helevalge liivaga lahesopis. Tunnine peatus kulus imekiiresti, vaadata oli piisavalt – merepõhjas leidus palju koralle ning erinevas suuruses värvilisi kalu jagus igale poole. Korallide seisukorda ei osanud võhikuna hinnata – lähtudes kusagilt meelde jäänud tõdemusest, et pruunid korallid on surnud ja värvilised elusad, oli elusaid koralle piisavalt. Surnuid samas samuti. 

Paadijuht soovitas ujuda ka eemale kaljude juurde kus hea õnne korral pidi nii kilpkonni kui raisid leiduma. Paraku mul ilmselt ei olnud seda head õnne kuna kilpkonnad ja raid mõlemad jäid nägemata.

Järgmine peatus tehti järgmises lahesopis, kus korallid olid veidi teistsugused ja asusid veidi sügavamas vees kuid ka siin jagus uudistamist küllaga. Seejärel tegime Salangis lõunapeatuse, sõime kaldal miskis pisikeses baaris fish-and-chipsid  ning lõpetasime snorgeldamistuuri Ahvilahes. Igal juhul oli see paadituur asi, mis tasus ette võtta. Võimalik oli ka teha päevane erinevate peatustega tuur ümber terve saare – sellest olime kahjuks sunnitud loobuma kuna viibimine Tiomanil oli planeeritud vaid paaripäevaseks ja aega jäi lihtsalt väheseks.

Salangist jäid peale chipside meelde jõekäärus ringi ujuvad varaanid ning mäeküljel asuvad mahajäetud hooned, ilmselt kunagi rajatud puhkemajad. Miks see majutusäri tühja oli läinud, kes sellest aru sai. Igal juhul oli üks mäekülg täis majakesi, mille vahel džungel vääramatult oma osa tagasi võttis.

Peale paadireisi lõppu tegime veel pisikese jalgsimatka Panubasse ning avastasime uuesti sorgeldades koduriffi. Õhtu lõpetasime sealsamas Aquiss Rock Beach Bistros
.   

E. 03.04 Tioman – džunglirada Tekekist Juarasse

 

Juara on ainus Tiomani idarannikul asuv küla. Sinna jõudmiseks on kaks võimalust – kas Tekekist džiibiga (kohalik „takso“) või jalgsi läbi džungli. Retk läbi džungli Tekekist Juarasse on üks asi, mida tuleks Tiomanil teha. Tiomani loodus on iseenesest kuuldavasti suhteliselt inimsõbralik – erilisi ohtlike loomi ja roomajaid seal ei olevat. Ega 100% ei oska küll öelda kuid näiteks kohalikud käisid ka neil džungliradadel plätudes või suisa paljajalu. Me panime siiski tossud jalga. Teel ei näinud me kahjuks ühtegi looma, vaid üks tilluke heleroheline madu jäi lehtede vahel silma ning enne Juarat jalutas üle tee üksik varaan.  Varaanid tundusid eemalt vaadates olevat sellised rahulikud ja uimased loomad kuid pildistamiseks lähemale hiilides kadusid nad kiirelt põõsastikku.

Tekekist Juarasse oli umbes 6 kilomeetrit. Rada läks üle saare keskel asetseva mäeaheliku. Esimese 2,5 kilomeetrit jooksul tõusis rada merepinnalt 350 m kõrgusele ja seejärel laskus jälle merepinnale tagasi. Juara poolne laskumine oli piki autoteed, Tekeki poolne tõus aga kitsas rada vihmametsas ja pea-aegu täies ulatuses võrdlemisi järsust mäest üles minek. Ja see ei olnud väga lihtne minek – üle +30⁰C  temperatuur ja väga niiske õhk tegid nii naha kui ka särgi momentaalselt märjaks. Juua tasub igatahes tublisti kaasa võtta. Samas see oli väga huvitav rada ja tasus käimist, eksimist karta ei olnud – kohatised trepiastmed, tähistuslindid ning elektriliin olid need, mille järgi lihtsalt orienteeruda sai. Raja kõrval oli ka oja, kust Tiomanile joogivett korjatakse. See, kuidas see vesi sinna ojasse tekib, on veidike müstiline kuid samas järele mõeldes ja vaadates täiesti arusaadav – pea igal hommikul olid mäetipud pilvedes (Tiomani kõrgeim mäetipp on üle kilomeetri kõrge). Väga suure õhuniiskuse tõttu moodustuvad pilved suhteliselt madalal – mäekülgedel kasvavad taimed aitavad õhuniiskusel ja pilvedel tagasi veeks kondenseeruda ning see vesi voolabki pidevalt piki mäekülgi ojadena alla.

Nagu öeldud, oli lisaks jalgrajale Tekeki ja Juara vahel ka autotee – mitmete 45% tõusude-languste ja serpentiinidega betoontee. Autotee on pikem ja läheb üle aheliku tunduvalt kõrgemalt kui jalgrada seetõttu jalgsi pole seda mõtet läbida – vähemalt tund aega pikem tee pidi olema. Ka jalgrattaga pole mõtet – enamus laenutustes nähtud rattaid polnud seda moodi, et nendega mäkke kannataks sõita ja ka järsul langusel oleks ilmselt raskeks läinud. Autoteel sõideti džiipide ja mootorratastega – kuidas need külgkorvidega pisikesed võrrid mõnest nõlvast üles ronisid oli kohati raske aru saada aga seal nad sõitsid.

Poolel teel Tekekist Juarasse asus teest veidi eemal väike kosk. Kose all oli looduslik jaheda veega bassein, kus oli imehea end veidi jahutada. Kose ülesleidmine ei olnud probleem, orientiirideks oli tee ääreas asuv majavare ja ka üks veidi ajahambast puretud silt.  

Džunglirada ise oli päris populaarne, me ei olnud sugugi ainukesed – oli nii möödujaid kui vastutulijaid. Mõnedega nendest kohtusime me korduvalt.

Juara oli hästi vaikne ja rahulik küla. Rand oli pikk ja liivane kuid ilmselt just liiva tõttu tundus vesi olevat veidi sogasem kui teisel pool saart. Väga pikka retke me Juaras enam ette ei võtnud kuigi ka seal oleks avastamist veel küllaldaselt jagunud – näiteks ranna lõpus asuv kilpkonnakasvatus. Katsusime end meres veidi maha jahutada, mis küll veetemperatuuri tõttu väga ei õnnestunud ja kuna kell hakkas samuti õhtusse kanduma, siis otsisime tagasisõiduks transpordi. 35 MYR/inimene eest saime Tekeki tagasi sõita autoga. Auto leidmine polnud keeruline – astusime lihtsalt esimesse ettejuhtuvasse puhkemajja sisse ja küsisime – auto tuli umbes 15 minuti jooksul, tegemist oli džiibiga, kus ees kabiinis mugavad istmed ja taga kast. Sõita võis nii kabiinis kui kastis – viimane oleks olnud hea võimalus pildistamiseks või video tegemiseks.

Õhtust sõime taas oma külas – seekord ABC Chalet & Restaurant söögikohas.  Ka siin ei müüdud alkoholi kuid tundus olevat üsna tavapärane praktika, et sööjad käisid veidi eemal asuvast naaberbaarist söögi juurde õlut toomas. Söök oli maitsev ja koht ise küll mitte nii stiilne kui eelmisel õhtul kuid siiski nauditav.

 

T. 04.04 Tioman – Mersing – Singapur

 

Laev väljus plaani järgi kell 11. Seega kahjuks me hommikul peale ujumise midagi enam ette võtta ei jõudnud. Sadamas soovitati olla vähemalt pool tundi või enamgi varem kuna see väljumisaeg oli selline veidi soovituslik ja sõltus ka sellest, kust sadamast peale soovisid minna. Enam-vähem kell 11 laev tuligi. Tõeliselt kahju oli lahkuda ning hinge jäi tunne, et siin võiks sedasi igal aastal veidike suvitada. Maakaarti (või õigemini gloobust) vaadates saame muidugi aru, et see ei ole just väga lihtsalt teostatav plaan ja seetõttu jääbki pigem unistuseks.

Laevasõit tagasi mandrile läks sujuvalt – meri oli vaikne ja ilm selge. Nii õnnestus meil ka merelt Tioman lõpuks ära näha. Ilmaga meil üldse vedas – kõik meie Tiomanil oleku päevad olid olnud sademeteta, saabumise hetk välja arvatud. Ja täpselt Mersingus sildumise hetkel algas paduvihm, mis sarnanes ajuti pigem duššiga. Õnneks see ei kestnud kuigi kaua ning oli pigem huvitav ja värskendav vahepala.

Singapuri buss väljus Mersingust kell 17, seega oli meil peale laeva sildumist võimalik päris mitu tundi mittemidagitegemisega sisustada. Paraku hilisema laevaga poleks me enam õhtuse bussi peale jõudnud ning varasemat bussi ei olnud samuti. Ning kindlasti oli kohaliku laevaliikluse eripäradega arvestades mõistlik jätta väheke varuaega laeva ja bussi vahele. Vaatasime siis üle sadama kõrval olevad müügiletid ning kasutasime juhust proovida lähedalasuvas söögikohas järgi Nasi Lemak . Omaette teema oli bussi väljumise koht – piletil oli kirjas Mersing jetty ehk siis sadam. Täpset asukohta ei osanud keegi nimetada, valitses arvamus, et kuskilt siitsamast läheb. Lisaks oli internetist saadud tellimuse kinnitusel kirjas, et pool tundi enne bussi väljumist tuleb see kuskil counteris piletiteks vahetada. Tegelikkus oli palju lihtsam – buss tuli enam-vähem sadama ette ning midagi polnud vaja kusagil eelnevalt vahetada – piisas lihtsalt e-kirja väljatrüki ettenäitamisest.

Mersingust (ja ka näiteks Kuala Lumpurist) Singapuri bussiga sõitmiseks on kaks võimalust – kas osta pilet otse Singapuri või hoopis Malaisia piirilinna Johor Bahrusse. Viimasel juhul tuleb siis Johorist ühistranspordiga minna üle silla Woodlandsi (Singapuri piiripunkt) ja sealt juba kohaliku transpordiga edasi sõita. Mersingust maksis pilet nii Johor Bahrusse kui Singapuri enam-vähem sama palju … kui hinnanumbreid vaadata. Erinevus seisnes selles, et Johori pileti hind oli Malaisia ringitites, Singapuri pilet Singapuri dollarites. Eurodesse ümber arvutades on hinnavahe veidi enam kui 3 korda ☺. Seega Johorisse sõiduga saanuks teoreetiliselt säästa hulga raha  kuid see sääst oleks tulnud mugavuse arvelt ning tegelikult ka kohalik transport Johorist edasi Singapuri maksis midagi. Valisime  mugavuse ja ostsime piletid Singapuri bussile – pileti hind oli 25 SG$ inimese kohta.

Buss oli veidi uuem kui Kuala Lumpurist tulles ja samamoodi laiade 2+1 istmetega. Esimese rea istmeid teinekord enam ei valiks, seal oli vähem jalaruumi kui järgnevates ridades. Konditsioneeri kasutus selles bussis oli väheke tagasihoidlikum, nii et polnudki põhjust seljakotti tagavaraks pakitud fliisi välja otsida. Sõidustiil eelneva bussi omast väga palju ei erinenud – kõik pedaalid, käigukang ja rool said tõsise koormuse.

Umbes 2 tunniga olime Johoris, Malaisia piiripunktis. Tegemist oli küll tohutu ehitisega kuid kontroll läks kiiresti ja lihtsalt – reisijatel tuli bussist väljuda ja läbida passikontrolli hoone teisel korrusel, buss sõitis selle aja jooksul samuti läbi passikontrolli ja ootas reisijaid teisel pool piiri. Pagasi võis bussi jätta. Singapuri poolel Woodlandsis enam nii lihtsalt ei läinud – eelnevalt tuletas reisisaatja (jah, mõlemas bussis oli olemas ka reisisaatja, kelle põhitegevuseks tundus olema juhiga sõidu ajal lakkamatult lobiseda) kõigile meelde, et Singapuri ei ole lubatud Malaisiast viia alkoholi, sigarette ja närimiskummi (alkohol tegelikult vist on lubatud aga tuleb maismaapiiri ületades täies mahus deklareerida ja arutult kõrge tollimaks tasuda) ning seetõttu võib need kõik talle anda või ära visata. Keegi ei andnud, ilmselt polnud kellelgi kaasas. Seejärel tuli võtta kõik oma asjad ja koos nendega esmalt läbi piirikontrolli ja siis ka läbi tollikontrolli minna. Kui Malaisia piirikontroll toimis ülikiiresti – tempel passi ja nägemist – siis Singapuri omal oli aega laialt käes – mittekohalike järjekord oli ülipikk, igalt piiriületajalt võeti sõrmejäljed ja tehti pilt ning seda kõike sellises vägagi rahulikus tempos. Seejärel tuli veel ka kogu pagas läbivalgustamise masinasse toppida ning alles seejärel sai  bussi tagasi. Kogu tegevus Singapuri piiril võttis aega tublisti üle tunni.  

Singapuris tuli meil esmalt üles leida hotell. Chinatown Hotel, nagu nimigi ütleb, asus Hiinalinnas. Buss peatus kesklinna lähedal, Bugis MRT jaama kõrval, seega oli meil võimalus kohe ka mõned peatused MRT-ga sõita.  Traditsiooniliselt (õppimisvõimega on ilmselgelt kehvad lood ☺) saime seegi kord veidi jahmerdada sularahaautomaadi ja piletiautomaadi vahel kuna piletimüük toimus siingi ainult sularahas. Kasutasime üksikpileteid, mis oli mugav ja ka üsna soodne. Üksikpilet oli samas veidi lohisev mõiste – esmakordsel ostmisel said piletiautomaadist pileti (papist RF-ID kaardi tegelikult), mida võis kasutada kokku 6 korda. See 6 korda kasutamist tähendas seda, et enne iga järgmist reisi sai samale piletile raha peale laadida. Pileti hind sõltus läbitud vahemaast, seega iga kord tuli automaadis esmalt valida jaam, kus maha kavatsed minna ja seejärel vastav summa tasuda. Peale 6. korda algas asi jälle otsast peale, st. tuli osta uus pilet. Seejuures esimese reisi ostmisel küsiti lisaks pileti hinnale ka 0.10 SG$ deposiiti, mis tagastati 3. reisi eest tasumisel (siis sai 10 senti odavamalt) ning 6. reisi eest sai juba 10 senti allahindlust. Selline huvitav lähenemine. Kohalikud kasutasid siiski miskeid plastkaarte, kus vastavalt läbitud vahemaale lihtsalt raha maha läks.   

Hotelli valik oli päris õnnestunud – sarnaselt Hongkongiga on Singapuris hotellivalik lõputu kuid hinnatase pigem kallis. Valitud hotelli peamine pluss oli asukoht – Merlioni parki oli napp pooltund jalutada, Chinatowni metroopeatus asus aga 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tuba – valisime Deluxe toa – oli mitte üleliia avar kuid konditsioneeriga ja aknaga. Paraku see aken avanes hotelli tagahoovi ning oli poolenisti luukidega suletud.  Samas ega millegi üle kurta ka ei saanud – päeval polnud meil plaanis hotellis viibida, ööbimiseks oli hotell aga täiesti sobiv. 4 ööd maksis 467 SDG (305 €), millele lisandus koha peal veel 10% ja 7% miskeid makse. Positiivne üllatus oli see, et kuigi hotelli tutvustuses ei räägitud midagi hommikusöögist, olid fuajees olemas nii kohviautomaat kui rösterid ning hommikul ka saiad, moos ning või. Kõik hotellis peatujad võisid seal tasuta endale kohvi ja röstsaia valmistada. Rohkem polnud päeva edukaks alustamiseks tarviski.

Õhtu lõpetuseks tegime väikese jalutuskäigu linnas – vaatasime üle Merlioni, uudistasime üle lahe paistvad Marina Bay Sands hotelli ja kesklinna pilvelõhkujaid ning lõpetasime õhtu Boat Quai ühes söögikohas. Toidu hinnas oli võrreldes Malaisiaga suur erinevus – taldrikule pandi oluliselt vähem ja hinnanumber oli sama või suuremgi kui Malaisias – kursivahe sinna juurde veel. Kuid mõned grillvardad ja paar külma õlut kannatas päeva lõpetuseks ühes vahvas Boat Quai restoranis võtta küll.

 

K. 05.04 Singapur – Hiinalinna templid, Gardens by the Bay

 

Meie hotelli vahetus läheduses asus suur budistlik tempel – Buddha Tooth Relic Temple. Nähtud budistlikest templitest oli tegemist kahtlemata suurimaga ning ka ühe huvitavamaga. Lisaks templile, kus taaskord arvutu hulk igas suuruses Buddha kujusid leidus, asus samas hoones ka muuseum, mis tutvustas nii budismi kui ka erinevaid rituaale, pühamehi ja mida kõike veel. Hoone katusel asus aed, mille keskel oli veel üks pisike tempel ja seal sees suur palveveski, millega igaüks võis tiiru või mitugi teha ja oma palved ning soovid sealjuures teele lähetada. Kogu kompleksi külastus oli seejuures tasuta ning kindlasti tasub see külastamist.

Kohe paar kvartalit edasi asus Singapuri suurim hindu tempel – Sri Mariamman Temple. Nagu hindu templile kohane tuli jalanõud tänavale jätta – miskit süsteemi siin ei olnud, lihtsalt ukseesine oli hunnikus erinevaid jalavarje täis. Huvitav ja omapärane tempel oli seegi – aga nagu ka varem öeldud, siis budistlikud templid jätsid parema mulje. Võib-olla oli asi selles, et Buddha templites suitsetatakse pidevalt viirukit – iga palvetaja omas suurt peotäit viirukipulki – ja seetõttu on seal lisaks ümbrusele ka selline omapärane ja hea lõhn ning õhk. Hindu templites seda ei olnud. Mariammani templi ukse juures üritas üks ilmselt korravalvurist meesterahvas meilt ka raha nõuda – külastamine oli tasuta kuid pildistamise eest olla tasu ette nähtud. Nojah – panime seepeale väheke demonstratiivselt kaamerale katte ette … et see siis paar sammu eemal uuesti ära võtta ja pilti edasi teha. Ka ülejäänud külastajad ei tundunud seda pildistamise tasu asja just väga tõsiselt võtmast. Templis iseenesest viidi parasjagu läbi teenistust – pillimehed mängisid ning pühamehed toimetasid. Ei oska täpselt sellele tegevusele nime anda, kuna pole varem hindu templitega kahjuks kokku puutunud. Tasus kindlasti vaatamist kuid eriti sügavat muljet kokkuvõttes ei jätnud.

Templist väljudes olid me jalanõud ilusti alles ja meil igasugusest religioonist mõneks ajaks isu täis, nii et veel paar kvartalit edasi asuva mošee jätsime pikemalt mõtlemata vahele. Jalutasime selle asemel edasi kesklinna poole, kus kontoriinimestel oli parasjagu lõunatund, mistõttu kõik pilvelõhkujate vahelised tänavad ning söögikohad olid täis kontoririietuses mehi ja naisi. Avatud ustest tulvas ka siin tänavale konditsioneeritud jahedust kuid ikkagi jäi arusaamatuks, kuidas 30⁰C kraadises troopikas on võimalik igapäevaselt tööl käia mustades pükstes ja seelikutes ning tumedates kinnistes kingades. Aga ju siis on võimalik kui tööandja nõuab, J.P. Morgani või HSBC finantsanalüütik ei paistaks muidu  ilmselt piisavalt soliidne välja… ☺

Meie nii ranget etiketti mõistagi jälgima ei pidanud, lühikesed püksid ja t-särk on ainsad riietusesemed,  mis sealkandis (reisija) garderoobis vajalikud on. Müts tegelikult ei ole ka paha – umbes 100 km ekvaatorist põhja pool paistab päeval päike otse lagipähe. Seniidis päike ekvaatoril on kooligeograafiast tuntud fakt kuid ikkagi oli see mõningane üllatus kui ühel hetkel paremat pildistamispositsiooni valides avastasin, et päike ei paista ei eest ega tagant vaid lihtsalt ülalt. Ning su enese vari on su all, see tähendab seda suurt ei olegi.   

Kesklinnas vaatasime nüüd juba valges üle Fullertoni hotelli ja Merlioni ning neid ümbritseva pargi. Seejärel jalutasime ümber lahe Marina Bay Sandsi poole. Teele jäid esmalt kaks sätendavat ümarjat hoonet – Theatres on the Bay – väidetavalt on hoonete eeskujuks durian. Veidi edasi on meres jalgpalliväljak – The Float. Tegemist ongi ujuva väljakuga, millel vaid tribüünid asuvad kuival maal. Kuigi väljakut ümbritses võrk, võib arvata, et pallimängu ajal on seal pallide kulu mõnevõrra suurem kui tavalisel staadionil. The Float rajati kunagi ajutise ehitusena kuid praegu kipub temaga minema pigem nagu Eiffeli torniga – ajutisest saab alaline, sest keegi ei kujuta enam ette, et seda ei ole.

Marina Bay Sands hotellini viib kohe The Floati kõrvalt algav Helix Bridge  – näiliselt katkematutest roostevabast terasest spiraalidest koosnev jalakäijate sild.

Marina Bay Sands ei ole ainult hotell vaid samal ajal ka suur kaubandus ja meelelahutuskeskus. Hotellikompleksi alla asub korruste ja hektarite kaupa kaubandust ning meelelahutust. Esimene, mis põhjapoolsest otsast sisenedes silma jäi, oli suur liuväli. Efektne kuid paraku jäi seal i-le täpp panemata – liuväli oli kaetud tehismaterjaliga, mitte päris jääga. Aga uisutajaid jagus, ka kohalikud tegid proovi. Kohalike uisusammud  nägid küll veidi naljakad välja aga ega samas saa seda ka neile ette heita – uisutamine on troopikas ikka üks väga eksootiline tegevus. Veel eksootilisem oleks saanud olla vaid see, kui oleksime läinud neile seletama, et tuleme maalt, kus talvel külmub meri ära ja siis saab uisutada mitte vaid kaubanduskeskuse tehisväljakul vaid otse õues merejääl. Lisaks liuväljale leidus Marina Bay Sandsi all veel mitu teatrit, kasiino, konverentsikeskus, hullumeelne kogus poode ning söögikohti ja otse loomulikult ka kanal, kus paadid ringi sõitsid.

Meie esialgne plaan oli minna Marina Bay Sandsi vaateplatvormile kuid sattusime kuidagi märkamatult Gardens by the Bay sillale ja seetõttu alustasime sealt. Tegemist oli siis veidike futuristliku alaga, kus lisaks lokkavale troopilisele taimetikule leidus ka hulk tehislikke objekte – silmapaistvaimad neist olid superpuude salud (Supertree Grove), hiiglaslikud Flower Dome ja Cloud Florest ning veel suur hulk muid atraktsioone. Tore oli see, et enamus sellest fantaasiamaailmast on külastajatele täiesti tasuta – lihtsalt lähed ja naudid. Ning võid viita seal oma aega päevade kaupa. Päevadeks meil sinna jääda küll võimalik ei olnud kuid kogu ülejäänud kolmapäeva pärastlõuna ja õhtu me seal veetsime küll.

Kui esimesed ohhoo elamused olid möödas, siis ronisime superpuude võrade vahel olevale jalutusteele (OCBC Skyway). Sinna saamiseks tuli lunastada pilet – 8 SG$ / inimene. Avanevad vaated tasusid seda raha kuhjaga.

Samuti ei saanud külastamata jätta kahte hiiglaslikku klaashoonet – eelpool juba mainitud Flower Dome ja Cloud Florest. Ühine pilet maksis 28 SG$ / inimene. Alustasime oma külastust Cloud Florest hoonest. Tegemist oli tehistingimustesse loodud loomutruu loodusliku kooslusega, mida kohtab Aasia ja Ameerika troopilistes pilvemetsades – metsades, mis kasvavad umbes 2000 m kõrgusel mägedes. Kogu väljapaneku eesmärk on näidata kuidas troopilises metsas toimub vee ringlus – kuidas vesi aurustub allpool ja seejärel kõrgemates kihtides õhuniiskus ning pilved taas veetilkadeks ning –niredeks kondenseeruvad. Kohe sissepääsu juures asus 35 m kõrgune kosk, sealt edasi kõrgus üle 40 m kõrge mägi, mille ümber ja sees keerles jalgrada, mida mööda kõndides erinevaid looduslikke kooslusi täpsemalt kaeda sai. Omaette pluss kogu asja juures oli see, et ka temperatuur oli sellistele metsadele vastav – kogu hoones valitses stabiilne 23⁰C .. 25⁰C, mis oli välisele enam kui 30⁰C palavusele mõnus vaheldus.

Cloud Foresti kõrval asus Flower Dome – esimesega mõõtmetel võrrelav klaashoone, kus leidus kõikvõimalikke taimi nii Aasiast kui Ameerikast. Ning kõige selle keskel kevade puhul ka värviküllane tulbinäitus Hollandist.

Pimeduse saabudes toimub igal õhtul superpuude juures kaks (kell 19:45 ja kell 20:45) suurejoonelist muusika ja valgusetendust Garden Raphsody. Etenduse jooksul kõlas suurepärane muusika ning superpuudel vilkusid tuhanded tuled, moodustades erinevaid kujundeid ja mustreid. Ning kogu see etendus oli kõikidele kohalviibijatele tasuta – tuli vaid valida enesele sobiv koht, maha istuda ning nautida. Ja veel – kuigi muusikavalikuga üritati ilmselt panna kohalviibijaid kaasa elama, siis jäi see tagasihoidlikuks. Ei usu, et tegemist oli inimeste loomuliku tagasihoidlikkusega – pigem takistasid kaasa plaksutamast sajad käes olevad nutitelefonid, millega kohalviibijad etendust jäädvustasid. Moodne aeg, mis parata…

Vaateplatvormil jäigi sel päeval käimata. Kahjuks jäi ka nägemata Marina Bay Sandsi esisel toimuma pidav vee ja valguse show – Wonder Full. Lakooniline silt ukse kõrval teatas, et korraldajatel on rõõm ette valmistada veel vägevamat etendust ja seetõttu show hetkel ei toimu. Kaks kuud hiljem jäi silma, et show on uuesti avatud ja kannab nüüd nime Spectra. Eks ka seda tuleb siis kunagi uuesti vaatama minna.

 

N. 06.04 Singapur – Orchard road ja loomaaed

 

Singapuri loomaaia vaieldamatuteks staarideks on pandad. Loomaaia piletid tasus varem internetist ära osta – siis polnud koha peal enam piletitega sahmerdamist vaid võis otse väravast sisse minna. Loomaaed koosnes tegelikult mitmest osast – loomaaed ise, River Safari ja Night Safari. Neile lisandus tegelikult ka eraldi eemal asuv Jurong Bird Park. Sai osta eraldi piletid kuid juhul kui tahta külastada vähemalt 3 nendest, oli ühine pilet soodsam – koos Amazon River Quest paadisõiduga maksime pileti eest 70 SG$ / inimene.

Teel loomaaeda tegime põgusa jalutuskäigu Orchard roadil, Singapuri suurimal ja uhkeimal poetänaval. See tänav koos oma lugematute pilvelõhkujate, roheliste parkide ja uhkete kaubanduskeskustega tasub kindlasti läbi jalutamist kuid ka loomaaeda tasub minna varakult, seal on piisavalt palju vaatamist ja uudistamist.

Loomaaeda kohale jõudmine ei osutunud mõneti üllatuslikult eriti lihtsaks. Kui üldiselt võis Singapuri ühistransporti selle loogilisuse, lihtsuse ja tiheda graafiku eest vaid kiita, siis kesklinnast loomaaeda jõudmine nõudis esmalt sõitmist metrooga ja seejärel veel bussiga. Orchardi jaamast saime juhtnöörid sõita esmalt MTR-ga kas Ang Mo Kio või Khatibi jaama. Esimesest sai loomaaeda nr. 138 liinibussiga, teisest väljuvat shuttle bus. Khatibis oskas sellest lubatud shuttlest midagigi arvata vaid üks peatuses mõnevõrra nõutu näoga seisnud tütarlaps, kes samuti seda taga otsis. MTR jaama infoleti töötaja pakkus vaid, et „bussid lähevad jaama eest“. Peale umbes 10 minutilist ringivaatamist oli meil selge, et ka seekord ei maksa shuttle peale loota ning peatasime esimese möödasõitva takso ning meiega ühines ka peatuses oodanud neiu. Taksosõidu hinnaks tuli 9 SG$, kolme peale jagatuna umbes bussisõidu hind ja kohale saime vähem kui veerandtunniga.

Kuna piletid olid meil juba olemas, siis siirdusime joonelt pandat vaatama ehk River Safarile. River Safari on kui retk piki maailma suuri jõgesid – Amazonas, Niilus, Ganges, Mekong, Jangtse jt. Näha saab nende jõgede elustikku ja ümbritsevat loodust. Samas olid kõik need kalad, roomajad ja krokodillid vaid soojenduseks ekspositsiooni lõpus asuvatele „peaesinejatele“ – Jangtse ülemjooksult pärit hiidpandadele. Kuna pandad ei ole loomult troopika loomad, siis oli neile loodud kodune tehiskeskkond ehk lihtsamalt öeldes suur konditsioneeritud klaasist maja. Lisaks hiidpandadele elutsesid seal ka punased pandad, kassisuurused, nagu  nimestki arvata võib, pruunikaspunase kasukaga elukad. Kui hiidpanda oli pigem rahulik ja vaat et laisapoolne loom, siis punased pandad lippasid üsna vilkalt nii maas kui eelkõige puuokstel ringi.

Singapuri loomaias on kaks hiidpandat – Kai Kai ja Jia Jia. Loomult eraklike loomadena elavad nad eraldi, vaid pulmaperioodil kohtuvad. Esialgu tundus, et kumbki neist ei taha eriti vaatajate ette tulla kuid nii see õnneks siiski ei olnud. Meie ja ka kohaliku lastegrupi suureks rõõmuks väljus esmalt üks pandadest ja siis ka teine. See viimane oli eriti edev – pealtvaatajatest ning plõksuvatest fotokatest ja mobiilikaameratest välja tegemata heitis ta mugavalt valmis seatud bambuse juurde külili ning hakkas häirimatult sööma – jämedad varred murdusid praginal, panda lasi end vahepeal mõnusalt lausa selili ja ragistas nii esi- kui tagakäppi appi võttes. Ja nagu ikka – we are living in capitalizm – lõpetas väljapaneku suveniiripood, kust oli võimalik kõikvõimalikku pandanänni kohe koju kaasa osta ☺.

River Safari teine tõmbenumber oli Amasoonase seiklus (Amazon river quest) – loomaaia ja lõbustuspargi nutikas ühendus. Nimelt oli võimalik väikese paadiga sõita mööda voolava veega kanalit ning kanali kaldal elasid erinevad elukad – ahvidest ja flamingodest tiigriteni välja. Kanal oli enamuses tasase vooluga kuid esines ka kärestikulisemaid kohti, kus hoog suuremaks läks ja veidi vettki paadisistujateni pritsis. Atraktsioon oli iseenesest lihtne –alguses tõsteti paadid ca 3..4 m kõrgusele ja seejärel sõideti veevoolust kantuna allavoolu lõpuni välja. Lihtne, mugav ja meeleolukas.

Singapuri loomaaed ise oli hiiglasuur – kõikide osade rahulikuks läbijalutamiseks ja loomade uudistamiseks oleks vabalt võinud terve pika päeva varuda. Paraku olime me päeva esimese osa ära kulutanud ning seetõttu pidime loomaaias veidi kiirustama. Aga mis peamine – loomad, keda näha tahtsime, nägime ära, osadest lisaetendustest ja söötmistest jäime küll ilma kuid mis seal parata. Täiesti juhuslikult sattusime aga nägema, kuidas õhtul elevante söödeti – oli väga vahva kogemus, eriti see, kui elevantidele ilmselt väikese tegevusharjutusena osa maitsvamat toitu kivist konteinerisse peideti ja vantsid siis seda sealt lontidega läbi pisikese ava välja urgitsesid. Teine elukas, kes eriliselt meelde jäi, oli kaelkirjak – pika kaela ja suurte pruunide ning sõbralike silmadega loom.

Singapuri loomaaeda on iseloomustatud kui inim- ja loomasõbralikku – enamuste loomade ümber ei ole silmnähtavat võreaeda vaid territooriumid on püütud eraldada viisil, mis eriti silma ei torkaks. Näiteks kraavidega, pea nähtamatute elektriaedadega jne. Ning ruumi oli loomadel palju. Vaid ühest loomast hakkas kahju ning meel muutus väheke nukraks – loomaaias elas jääkaru. Raske on ette kujutada ühe looma jaoks veel valemat keskkonda kui jääkaru jaoks troopikat. Mõmmile oli ehitatud küll hiiglasuur ujumisbassein kuid aastaringne +30⁰C ei ole kindlasti väga mugav loomale, kes loomupäraselt on harjunud pigem -30⁰C temperatuuriga. Silt jääkaru valduste juures väitis, et karul on igal ajal võimalik minna jääkoopasse, kus temperatuur alla nulli, end jahutama kuid sellest hoolimata tundus see karuelu veidi nukker olevat. Justkui ninasarvik oleks Gröönimaale viidud… Samas mine sa tea – asjaosalise arvamust küsida ei õnnestunud, võib-olla naudib mõmm sooja päikest ja basseinivett sama palju kui mõni põhjamaalt vabatahtlikult lõunasse pagenud inimloom. Väliselt oli jääkaru mitte lumivalge vaid veidike sinakasrohelise tooniga – see tulenevat sellest, et soojas kliimas kasvab basseinivees paratamatult ka hulgaliselt vetikaid, mis mõmmi karvadesse kinni jäävad ning sellele ajapikku värvi annavad. Aga nagu silt seinal seletas, siis karu tervisele see ei mõju ja perioodiliselt viiakse elukas pesusse ning ta saab loomupärase valge värvi jälle tagasi.  

Õhtu lõpetuseks käisime ka öösafaril (Night Safari). Tegemist oli võimalusega külastada loomaaia eraldi osa pimedas ning kogeda loomade öist elu. Öösafari toimus eraldi loomaaia osas ning meile jäi veidi arusaamatuks, kas seal elasid täiesti teised elukad või „komandeeriti“ mõned asukad ööseks lihtsalt teise loomaaia otsa. Võimalik, et sõltuvalt loomadest oli kord nii ja kord teisiti.

Ööloomaaeda sai kas jala või pigem mitmevaguniliste bussidega. Arvestades, et Singapuris läks igapäevaselt pimedaks kell 7 õhtul, polnud seda ööloomaaeda muidugi vaja väga kaua oodata. Öösafari algus üllatas veidike – kui reklaami järgi (ja nagu hiljem selgus, siis tegelikult ka) oli tegemist retkega öises looduses ja loomade toimetamise vaikse jälgimisega, siis pimedat oodates käis väravate ees paras jaskar – mängis muusika, esinesid tuleneelajad jne. Ja kui väravad avati, moodustus busside ette mitmesajameetrine looklev saba. Aga organiseerimine oli tasemel – bussid sõitsid pidevalt, järjekord hoiti piirete vahel vaos ning asjad toimisid. Ja tõesti, kui buss lõpuks kohalt võttis jäi kogu kisa-kära nagu nõiaväel selja taha ja meid ümbritses soe ja sume lõunamaine öö. Vaid loomaaia asukad ragistasid teeäärses põõsastikus ja bussi kõlaritest kostus aeg-ajalt vaikne jutustus loomadest, keda siin ja sealpool teed näha võis. Päris pilkaselt pime siiski ei olnud, mõned lambid olid ikka põlema jäetud kuna muidu poleks sel ringisõidul suurt mõtet olnud – inimest teadupoolest ei ole erilise loomupärase öönägemise võimekusega õnnistatud. Kuid pildi tegemisest ei tulnud enamasti midagi välja – vajalikuks pikaks säriajaks polnud fotokat kuhugi toetada ja ega need loomad ka just liikumatult tee ääres ei poseerinud. Seega jäid vaid mälestused ning hetkede taastamiseks tuleb kunagi uuesti minna. Kogu ringsõit kestis umbes kolmveerand tundi ja igal juhul tasus käimist. Nagu öeldud, oli öist loomaaeda võimalik piki jalgradu ka jalgsi avastada kuid päev oli jätnud oma jälje ja peale mõningast kaalumist tõmbasime otsad kokku ning lahkusime. Singapuri loomaaed on üks lõpmatult lahe koht kuhu tasub kindlasti minna kui sinnakanti asja on.

R. 07.04 Singapur – Marina Bay Sandsi vaateplatvorm, Rafflesi hotell, Kampong Glam ja Little India

 

Hommikul alustasime sealt, kus kolmapäeval pooleli jäi – jalutasime Marina Bay Sandsini nüüd juba kindla eesmärgiga käia ära ülal vaateplatvormil. Vaateplatvorm asub 56. korrusel, sealsamas on ka kuulus „lõpmatuse ujula“ ehk siis Infinity Pool. Basseini kahjuks tänavalttulijad ei pääse, selle lõbu nautimiseks peab Marina Bay Sandsis ööbima. Mis iseenesest võiks mingil juhul olla täitsa arvestatav variant, vaid krediitkaardilt võetaks mõned korrad enam raha kui Hiinalinnas ööbides. Sel korral me loobusime lõpmatuse serval ujumisest ja piirdusime kõrvalasuva vaateplatvormiga, kust avanevad vaated ei ole sugugi halvemad, vaid vett on vähem kui basseinis.

Marina Bay Sandsi ees jalutades jäi silma palmiallee – selgus, et tegemist oli 2010. aasta Noorte Olümpiapäevadele pühendatud alleega ning pea-aegu iga palmi all oli ka ühe riigi olümpiakomitee tähis. Veidikese otsimise tulemusel leidsime üles sinimustvalge lipuga EOK plaadi – tore üllatus. Ja Singapuri kujutaks tegelikult päris olümpialinnana ette küll. Tänapäevased olümpiamängud on kujunenud megaürituseks kuid Singapur on ka piisavalt "megalinn"...

Sissepääs Marina Bay Sandsi vaateplatvormile oli põhjapoolse torni 0 korruselt, pilet maksis 23 SG$/inimene. Nagu ikka tehti kõikidest sisenejatest sisenemisel klõps ja seni kuni lift 56 korrust kõrgemale ronis, monteeriti rohelise seina asemele mõned Marina Bay vaated. Liftist väljudes oli võimalus see pilt kohe endale saada, mõõduka tasu eest loomulikult. Peale mõningast arupidamist läksimegi liimile ja ostsime 2 fotot ära ☺. Hinda enam ei mäleta, ilmselt väga kallid ei olnud. 

Vaateplatvormil viibimisel ajalist piiri ei olnud, erilist rahvamassi vähemalt meie sealviibimise ajal samuti ei olnud. Saime vabalt ringi jalutada ning erinevaid vaateid nautida. Ülal vaadates pidime tunnistama, et Singapur on ikkagi väga kõrge linn – lisaks laheäärsetele ärihoonetele jagus kõrghooneid pea silmapiirini välja.

Järgmine Singapuri „ikoon“, mis tuli üle vaadata, oli Rafflesi hotell – 130 aastase ajalooga koloniaalarhitektuuri pärl. Hotelli hästirestaureeritud varjulistes sisehoovides jalutades ning mugavates tugitoolides jalga puhates tekkis hetkeks tunne, et oleks justkui ajas sadakond aastat tagasi liikunud – vaid T-särkides ja plätudes tänapäevased turistid rikkusid veidike seda kujutluspilti. Sellisesse ümbrusesse sobiksid pigem Hercule Poirot laadsed džentelmenid ning peenelt riietatud päevavarjudega aristokraatlikud leedid. Üldmuljet rõhutas kindlasti peasissekäigu ees seisnud livrees turbaniga hindust uksehoidja.

Raffles hotelliga on seotud teinegi Singapuri hitt – kokteil „Singapore sling“. Üle 100 aasta tagasi loodud jook on kuulus siiani, saavutanud lausa Singapuri rahvusjoogi staatuse. Tänapäeval saab seda osta paljudest kohtadest kuid kõige autentsem ostukoht on siiski Rafflesi hotelli baar. Piljardisaali baari ukse taga lookles igal juhul  pikk-pikk järjekord.

Kohe Rafflesi lähedal oli SunTec City kaubanduskeskus. Kaubanduskeskus iseenesest on nagu iga teine sealmail – hiiglasuur. Keskuse keskel asus ringikujuline Jõukuse Purskkaev (Fountain of Wealth), mis eelneva taustal jättis see pigem oodatust lahjema mulje – tundus olevat lihtsalt üks suur torust rõngas, kust vette välja voolas, autoteede vahel. Kaubanduskeskused ise tundusid olevat populaarsed ajaviitmiskohad – samal ajal kui tänavad olid kohati pigem tühjad, kihas siseruumides aktiivne elu. Mõneti oli see arusaadav kuna olulisemalt jahedama õhuga siseruumides on palju mõnusam aega veeta kui +30⁰C temperatuuriga välitingimustes.

Meie aga seadsime endale järgmiseks sihiks Kampong Glami, Singapuri malaisia linnaosa.  Tegemist on ajaloolise muslimite linnaosaga – sellest annavad tunnistust nii Sultani mošee (Masjid Sultan), lugematud vaibapoed ja kebabirestoranid ning kunagine sultanipalee, tänane Malai pärandikeskus. Kuigi islamikogukonna keskuselt võinuks eeldada väheke tagasihoidlikkust ja alkoholi mittesaadavust, kees Kampong Glami piiril Arab Streetil elu täie hooga – läbisegi olid nii kõikvõimalikud poekesed kui restoranid, kus näiteks õlu vabalt saadaval. Majad olid madalad, valdavalt mitte kõrgemad kui paar korrust ja kogu piirkond moodustas omaette mõnusa oaasi ümbritsevate pilvelõhkujate keskel. Kui Arab Street välja arvata, siis erilist tunglemist tänavatel, poodides ja turgudel ei olnud – saime rahulikult jalutada ja ringi uudistada. Kampong Glam ei olnud üldse suur piirkond – paar kvartalit ühte pidi ja paar kvartalit teistpidi – paras läbi jalutada.

Araabialiku malai kvartali naabriks oli veidike teist masti linnaosa – Little India. Nagu nimigi arvata lubab, oli tegemist siis valdavalt Indiast ja selle lähikonnast pärit inimeste algse elukohaga. Ei tea, kas see tundus nii või oli ka tegelikult kuid tänavad tundusid siin olevat rahvarohkemad, kaubandus elavam ning värvikam kui Kampong Glamis. Elu käis siin rohkem tänavatel kui mujal Singapuris – tänavakaubandust oli mujalgi kuid Little Indias oli seda kuidagi rohkem ja see sarnanes veidi enam varasemalt Kuala Lumpuris ning Hongkongis kogetule. Lisaks müümisele leidus siin tänaval ka toidutegijaid, õmblejaid, lillevanikute valmistajaid ning muid sedamasti tegelasi. Silmahakkavalt palju tundus olevat mobiili ja kullapoode. Ostjaid (või muidu uudistajaid) jagus kõikidesse – kas kogu kullapoodides müüdav kollane metall ka kulda sisaldas, oli omaette küsimus, mille lahtimõtestamisega me vaeva ei näinud.  Omaette vaatamisväärsus oli Sri Veeramakaliammani Tempel, üks vanimaid hindu templeid Singapuris. Templi ühest paokil tagauksest paistis tänavale ilmselt pidulikeks puhkudeks ette nähtud kaarik – küll osaliselt katte alla peidetud. Nähes mind ukse vahelt sisse piilumas ja fotokat sättimas tuli eemalt üks hindu, naeratas, tõmbas katte pealt ja pani  sõidukit ehtivad värvilised tuled põlema. Et ma lihtsalt parema pildi saaksin.

Nii Kampong Glam kui Little India olid kindlasti väärt külastamist – kaks veidi eriilmelist ja omapärast oaasi keset suurlinlike pilvelõhkujaid ja klanitud glamuuri.

Õhtu lõpetasime Clarke Quai melus. Õhtune ja öine elu Singapuri jõe kaldapealsetel oli aktiivne ja värviküllane, söögi-, joogi- ja niisama istumise kohtadest seal puudust ei ole. Omaette põnev atraktsioon oli hiiglaslik konstruktsioon, kus soovijad sai gondlisse istuda, mis seejärel elastsete kummilintide toel mitmekümne meetri kõrgusele taevasse lennutati – ilmselgelt oli lõbus nii gondlis istujatel kui ka nende kiljumist ja üles-alla pendeldamist jälgivatel pealtvaatajatel.

 

L. 08.04 Singapur – Hiinalinn, Fort Canning, Changi lennujaam

 

Hommikul ärgates olime sunnitud kahetsusega tõdema, et see oli selleks korraks viimane hommik Singapuris – järgmisel hommikul (või õigemini päeval, oleneb kuidas võtta) pidime juba ärkama 9 ja poole tuhande kilomeetri kaugusel ja hoopis teises kliimavöötmes.

Aga enne kesköist väljalendu Changi lennujaamast oli meil aega veel terve päev Singapuris ringi vaadata. Esimese asjana alustasime kohe hotelli ümbruskonnast Hiinalinnast. Kitsastel tänavatel tegeleti teadagi millega – kaubanduse ja toitlustusega. Võrreldes Hongkongi ja Kuala Lumpuriga jäi aga silma, et Singapuri Hiinalinn oli oluliselt klanitum – kui Hongkongis ja eriti Kuala Lumpuris nägid tänavaäärsed majad enamasti välja ajahambast ja elust puretud, seda eriti esimesest korrusest kõrgemal, siis Singapuris oli viimnegi detail hoolikalt paigas ja hoonete väline külg perfektselt korras. Ei miskit kooruvat värvi ega tolmunud ja lagunevaid fassaade, pigem selline värvikirev ja veidi nukumajalik pilt. Kaubanduses suurt erinevust polnud – taaskord oli võimalik esmalt ostupalavikku haigestuda ja siis koheselt ravi alustada, seda küll mõnevõrra kallima hinna eest kui Hongkongis ja Malaisias.

Hiinalinna kaubandustänavad läbitud, jalutasime edasi Clarke Quai poole, et see ka päevavalges üle vaadata. Esmalt aga otsustasime teha tiiru Clarke Quai kõrval asuval Fort Canningi künkal asuvas pargis. Kunagisest üle linna kõrgunud Malai kuningate elupaigast ja Briti koloniaalvõimu kindlusest on tänaseks saanud varjuline park, kus tore jalutada. Endisi aegu meenutab vaid linna kõrgeimale kohale rajatud majakas, mis tänaseks on jäänud lootusetult ümbritsevate kõrghoonete varju ja seega oma esialgse funktsiooni ammu minetanud.

Lõunasöögi võtsime ligi BK Eating House nimelisest kohast kohe Boat Quai kõrvalt. Selliseid söögimaju (Eating House või Food Center) oli Singapuris mitmeid – tegemist on siis sellise kohaliku valmistoidu turuga, kust on võimalik osta erinevat sööki ning see lasta kas kaasa pakkida või kohapeal ära süüa. Toiduportsud saab enamasti ise komplekteerida „näpuga näitamise keeles“, mis teeb ostmise eriti mugavaks. Hinnad olid võrreldes muude söögikohtadega soodsad. Miskit luksust ja restoranitaset ei ole kuid odav, kiire ja igati maitsev toit on garanteeritud. Hoolimata vahepeal tibama hakanud vihmast võtsime oma toiduportsud kaasa, täiendasime oma menüüd veel lähimas nurgapealses 7Elevenis külma kohaliku õllega ning lasime kõigil sel sealsamas läheduses pargipingil kohalike kombe kohaselt hea maitsta.

Kerge vihm meid ei seganud – sealses kliimas pigem ei pane sellist tibutavat seenevihma üldse tähelegi.

Enne lahkumist tegime veel ühe tiiru superpuude juures. Laupäeva õhtul pidi seal ilmselt miski etendus toimuma, päeval toimusid proovid. Nägime ära pea-aegu terve etenduse, kus eeldatavalt kuri lohe printsessi vangi võttis ja siis vapper rüütel (või kuidas iganes neid rüütleid sealkandis nimetatakse) lohe ja ta käsilistega võitles ning printsessi vabastas. Tegevuse käigus etendati terve trikkide tulevärk nii kompadel kui superpuude vahele tõmmatud köitel. Süžeekäik on kirjeldatud eeldusena, kuna proovides olid osalised mitte ajastukohastes kostüümides vaid ilmaoludega enam sobivates lühikestes pükstes ja nappides t-särkides. Seetõttu tuli vahepeal veidike mõistatada, kas mõni tegelane on nüüd etenduses pahade või heade poolel.

Ja oligi aeg otsad kokku tõmmata – jalutasime tagasi hotelli, jõime veel ühe kohvi ning võtsime oma asjad. Kõik asjad olime hommikul hotelli hoiule jätnud, Chinatown hotel pakkus meile ka võimalust tasuta enne lennujaama suundumist duši all käia ja riietuda kuid sellest me siiski loobusime. Enne lennukile minekut oli ümber riietuda kindlasti vaja kuna eeldatavasti ootas meid lennukist väljudes ees vähemalt 30⁰C madalam välistemperatuur kui lennukisse sisenedes kuid otsustasime selle protseduuri lennujaama jätta.

Linnast Changi lennujaama saime lihtsalt, MRT rongiga. Tegemist oli tavalise linnarongiga, miskit eritasu lennujaama sõitmise eest siin ei küsitud ja kohale sai kiiresti. Singapuri lennujaam oli hiiglasuur kuid Finnairi lennu check-in ja pagasi äraandmise laua ülesleidmine läks lihtsalt ja kiirelt. Check-in oli meil internetis tehtud, enne kohvrite loovutamist otsisime üles tualettruumid ning vahetasime riided – lühikesed püksid rändasid kotti, asemele tulid teksad ja soojad kampsunid ning joped. Veidi lohutust pakkus vaid see, et me ei olnu sugugi ainsad, kes sedasi toimisid – kohvrite ümberpakkimine ja riiete vahetamine oli seal tualettruumide juures pigem väga levinud tegevus.

Passikontroll sujus kiiresti, üllatuslikult sisenemisel erilist turvakontrolli ei olnudki – seega viskasime kaasasolnud pooliku joogipudeli ilmaasjata varakult ära. Turvakontroll tehti hiljem, alles vahetult enne lennukisse sisenemist. Aga enne seda otsisime lennujaamast baari ja võtsime lahkumise puhul ühed õlled. Hinnalipiku järgi oli tegemist ilmselt kalleima õllega, mida joonud olen – 0,5l klaas maksis 18SG$. Aga reisi lõppu see sobis nagu valatult, hoolimata sellest, et kohalik Tiigri õlu oli otsas ja asenduseks pakuti miskit välismaist...

Finnairi lennuk oli seegi kord Airbus A350, kabiiniteenindajad jälle vaid Aasia päritolu ja lennuaeg Helsinkisse 12 tundi.

 

P. 09.04 Helsinki – Tallinn

 

Pärast kesköist õhkutõusmist kulus veidi aega õhtusöögi serveerimisele ja seejärel võiski silma looja lasta. Õhtusöök ise oli selline „lihtsalt toit“ – süüa kõlbas kuid maitseomadustelt oli päeval pargipingil söödud lõunasöök sellest mäekõrguselt üle.

Lend ise läks kiirelt ja märkamatult – kui peale õhtusööki uuesti üles ärkasin, oli Helsinkini jäänud vaid 3 tundi lennata. Seekordne lend tuli suunaga idast läände, seega me lendasime päevaga (või õigem on öelda ööga) kaasa – alustasime pimedas ning valgeks hakkas minema alles vahetult enne maandumist. Eesootavast kliimamuutusest andis tõusva päikese esimeste kiirte valguses aimu Peterburi ümbrus – metsad ja põllud olid hallikaspruunid, mitte lopsakalt rohelised ning Laadoga järve lahesopid poolenisti kaetud jääga. Brrrr….

Varahommikune Helsinki oli külm, kõle ja inimtühi. Lennuk maandus poole 7 ajal hommikul – veetsime umbes tunnikese esmalt lennujaamas ja otsustasime seejärel sõita kesklinna kuna tagasilend Tallinnasse ei olnud nii soodsa ajagraafikuga kui äralend, lennuk väljus alles pealelõunal kell 13:45. Meeldiva poole peale kuulus see, et soomlased olid ilma erilise kärata valmis ehitanud rongiliini Vantaa lennuväljalt Helsinki keskusesse. Rongijaam asus mugavalt lennujaama all tunnelis ja rongid sõitsid tihti, seda isegi pühapäeva varahommikul. Plaanisime esialgu linnas veeta mõned tunnid kuid ilm oli külm ja tuuline, enamus kohvikuid pühapäevahommikuselt suletud ning seetõttu naasime juba mõne tunni pärast raudteejaama ning sõitsime enam-vähem esimese rongiga lennujaama tagasi.

Lend Helsinkist Tallinnasse oli eelnevaga võrreldes märkamatu suts – pisike ATR-72 põristas korra propelleritega ning kodus me olimegi.

 

Kokkuvõte

 

Hoopis teine maailm – nii kultuurilt kui kliimalt. Soe õhk ja meri olid kindlasti mõnusaks vahelduseks kodumaisele „kehvale suusailmale“, samas põhjamaa inimesena ei kujuta hästi ette pikemat elu sealses kliimas. Neljal erineval aastaajal, isegi kui nad on sellised nagu mõnikord Eestimaal, on omaette hindamatu väärtus.

Omapärane, huvitav, kaasakiskuv ja turvaline. Turvalisuse osas ei tekkinud kordagi tunnet, et kusagil midagi võiks juhtuda – ei rahvarohkes metroos ega linnatänavatel, ei üksikutel matkaradadel ega hotellides. Kindlasti ei tähenda see garantiid, et mitte kunagi mitte midagi ei juhtu kuid erinevalt näiteks Pariisist ja Roomast tundus rahakoti pükste taskus kandmine ja Tiomanil ujuma minnes telefoni ja kõikide muude isiklike esemete majutuskoha öökapi sahtlisse jätmine täiesi OK olevat.

Väga arenenud kuid samas väga kontrastiderohke ühiskond. Ühelt poolt pilvelõhkujad, ülitihti sõitvad ülipikad metroorongid, luksus ja sära ning kohe sealsamas kõrval tänavaturud, kus igapäevaselt müüakse värsket rohelist, liha ja kala ning valmistatakse kohapeal maitsvat kiirtoitu. Ühelt poolt hiiglasuured luksusbrandide kaubamajad, teiselt poolt turud oma lõpmatu valikuga erinevatest (võlts)kaubamärkidest – ja ostjaid jagub kõigile. Ühelt poolt suurejoonelised megaprojektid nagu näiteks Gardens by the Bay, Macau – Hongkongi sild, Suur Buddha, Macau Strip ja Petronas tower, teiselt poolt hästi hoitud vanad traditsioonid nagu Star Ferry ja ööturud Hongkongis, Batu koopad Malaisias ning hoopis teiselaadne rahulik ja vähemalt näiliselt muretu elu Tiomanil.

Sõbralik ühiskond – budistlikud ja hindu templid, mošeed ning kristlikud kirikud – kõik kõrvuti. Seekord külastatud kohtades sai hakkama valdavalt inglise keelega – ja kui ka ei saanud, siis õnnestus naeratuste ja käte abil jutule saada. Võõramaalase väga selge ärakasutamise tunnet ei tekkinud – võib-olla tehti seda lihtsalt nii osavalt, et ei saanud arugi – nagu Hongkongis särki ostes ☺

Kui piiramatult vaba aega ja raha oleks, läheks kohe tagasi. Aga teisalt – nagu alati – maailmas on veel nii palju käimata kohti, et täpselt sama marsruuti vaevalt kunagi kordame. Kuid kõiki seekord külastatud kohti annab loodetavasti tulevikus kombineerida mõnede teiste sihtkohtadega.

Igal juhul andis seekordne reis julgust ja tahtmist vaadata ka edaspidi Aasia kui põneva reisisihtkoha poole – n.ö. „päris Hiina“ on kindlasti pööraselt huvitav, lisaks veel ümbruskonna muud riigid. Ja elus tahaks ühel hetkel ületada ka maagilise joone, mis seekord vaid sajakonna kilomeetri kaugusele jäi ning vaadata ja kogeda ära piirkonna, mis siitpoolt vaadates on tuntud kui down under. 

 

Pildid

 

Veidi rohkem pilte leiab siit:

Hongkong, Macau, Lantau, Kuala Lumpur, Tioman, Singapur

 

 

Mai-juuni 2017

Jutt ja pildid: © Alar 2017